ära ütle mulle, et..

ma peaksin praegu a) töötama läbi oma paarisadant lugemata postitust rss-is (see seisenab selles, et ebahuvitavad kerin edasi ja ca 10% loen sügavamalt) b) süüa tegema (söök teeb end ise õnneks) c) uuendama üht veebilehte (aga kuna nad ise kuude kaupa huvi ei tundnud, siis see ei põle ka) d) tutvuma mingite materjalidega, et ehk natuke raha kunagi teenida (aga tähtsamad mõtted tulid peale ja mul on terve nädalavahetus aega nendega tutvuda).

selle asemel aga avasin blogiakna, sest kartuleid koorides ja mõeldes mõnele lähiminevikus toimunud sündmusele-vestlusele erinevate inimestega, pidin ma ikka tulema, et kirja panna, et ausõna, mina ei taha end hetkel kohe üldse siduda. sest no nii hea on, kui on oma vaba voli ja ei pea kellegi pärast muretsema, kedagi ootama, kellelegi kaasa elama jnejne. selle kõige jaoks on mul laps.

jah, muidugi, eks ma saaksin ilmselt vastu ka midagi, kuid mul on tunne, et mu jaoks on see kaalukauss endiselt väga vales suunas kaldu ja ma ei näe seega mingit mõtet proovida, et kas äkki saab selle rohkem tasakaalu. kui saab, oleks hea, aga mõtle, kui ei saa?
ja selleks mittesaamise põhjuseks võibki olla just see, et ma ei taha. mh, mida ma siis ei taha? ei tahagi vabatahtlikult panustada hetkel noh. või nagu ma hiljuti juba kirjutasin, et mul ei olegi praeguses ajas midagi panustada lihtsalt.
ehk jah, nagu kõik suhteinimesed teavad, et midagi saada, peab ise panustama. kuna mul ei ole panustada, ei ole mul midagi saada. lisaks olen ma rahul, et mul ei ole üleliigset muretsemist, organiseerimist jms ja saangi loota ainult iseendale. olgu, vahel on see nats väsitav, aga vähemalt on kõik selge ja konkreetne.

nii et hetkes mind pigem pelutavad kõik katsed kellegi poolt seda olukorda muuta.
ja see ei ole kellegi kohta isiklikult. see on minu globaalne seis.

(kuni tuleb Kratt ja arvab, et ma ei ole lihtsalt hetkes Seda Õiget kohanud 😉