lõpetame kuud

isegi kiire ei ole olnud, et oma mittekirjutamist vabandada. pigem toimub mingi ajuline kärbumine. täiesti kohutav on kuidagi lihtsalt olla, ilma, et mõistus töötama peaks. sest lihtsalt ei ole vaja. ja kui nii võtta, siis paar aastat on üsna ‘lage’ aeg olnud selles mõttes. ning tagajärjed on siis käes – kui aju ei kasuta, siis ta hakkabki laisklema.
ehk siis ma pean hakkama kas õppima, soetama omale mõne projektitöö või vahetama totaalselt töökohta.
CV-ga olen viimasel ajal tegelenud ja seda täiustanud. Mõned asjad kirjutasin läbinähtavamaks.

ja mis jama sellega ikka on, et kui ma keedan kolm kartulit, siis üks jääb üle? ja kui on lihatükike ning mingi salat kõrvale, siis on tunde kõhus punntunne?

selle aasta novembris ma enam rohkem ei kirjuta.