haiglasse

ongi need paar viimast päeva ülikiirelt lennanud ja nüüd on aeg end minekule sättida. ma pean veel poest läbi minema ja mõne õuna ostma, et oleks närimist. üldse ma ei kujuta tänast päeva ette, sest mul ei ole hea ei istuda ega lamada ja mida kurat ma seal siis päev otsa teen? käin treppidest üles-alla? mis kindlasti on kasulik, aga seda tundide kaupa teha.. ma ei tea.

üleeile roog tuli välja küll, aga ei ole olnud aega kirja panna.
laps ostis omale eile kaabu. triibulise. oeh.
aga mis siin ikka, tõmban saba rõngasse ja panen ajama. püüan siia ka mõne uudise vahel siis poetada.

selle kevade laul

üks kevad taas
üleöö märkan et
puud akna all on rohelised
kassid hiilivad rahutult
ja esimesed võililledki
on juba õitsenud
öösel lapitakse auke tänavatel
mis hommikuks on kevadvihmast niisked

laupäev, eelviimane kodupäev

vabad päevad ON väsitavad, ausõna! kuigi peale haiglat ilmselt mitte – sest siis on mu tegutsemisvabadus oluliselt väiksem.

hommikul põrutasime pojaga Paavli kaltsukasse. viimati tõin talle ühed oma meelest toredad püksid suveks, aga tema kirtsutas nina. mis siis ikka – peab ise valima. ega ta mõttest väga ei vaimustunud, aga lõpuks sai siiski hulga asju. ilmselgelt peab ta neid siis kandma ka, sest ise valis.
mina sain ka natuke midagi, muuhulgas ühe kena suvise villase jakikese, mille kohta poeg teatas, et tal oleks hea meel, kui ma seda tema tunnistuste kätteandmisel kannaksin. ma usun, et see on üks suurimaid komplimente ta poolt 🙂
tagasi tulles haarasime toidupoest ka miskit kaasa. katsetan täna ühte lihtsat retseptikest, kui õnnestub, jagan siiagi.

kuna poja vana nari minu magamistoast kolis eile õhtul lõpuks meie juurest ära, on mul nüüd seal palju ruumi. vaatasin ja arvutasin ja tekitan sinna paar kummutit olemasolevate asemele. olemasolevad on nagu on, kaks tükki tulid selle elutoamonstrumiga kaasa, mis ma kunagi ajutiseks asjade ärapanemiseks ostsin ja mis siin nüüd oma 8a olnud on 😛 teine on mingi odavvärk minu esimese üürika ajast, no ligi 20a vana siis. need uued on muidugi vanakraamipoest -aga ma ei saa neid mõlemaid täna kätte, jäävad hilisemaks. ehk ongi head liikumisharjutused magamistoa piires asju sahtlist sahtlisse ümber tõsta? 🙂

no ja siis muidugi tuli veel see mõte, et äkki peaks magamistuppa omale ka laealuse voodi tekitama (nagu lapsel oma toas on)? seal oleks ruumi korraliku trepi moodi asi ülesronimiseks teha ja see tekitaks võimaluse kirjutuslaud suurest toast ära viia. vot päris magamistuppa seda nagu ei taha – aga kui voodi on üleval, siis see on kuidagi teistmoodi.
ma pean seda nüüd muidugi nuputama, et kas see ikka on minusugusele vanakesele hea mõte. äkki ikka tekitaks mingeid riiuleid lae alla ja elaks üle, et kirjutuslaud-arvutid on suures toas? et lihtsalt koristaks veel natuke ja viskaks veel mõttetut träni ära? ja selle elutoamonstrumi asemele ehitaks hoopis mingi kõrge korralikuma kapi?
valikud-valikud, ma ütlen.
lisaks muule tuleb iga asja juures ka finantsarvestused teha 😛 et mis üleüldse on võimalik ja mis mitte. siinkohal meeldetuletus iseendale, et tuleb ikka KIKi ka üks projektike kirjutada.

seoses haiglaga avastasin umbes täna, vidinafänn nagu ma olen, et ma tahaksin ilgelt Dell Streak Mini, et seda haiglasse kaasa võtta. sest mu telefon on küll päris hea, aga siiski natuke pisike kõikide netietegevuste jaoks; ja läpakas on jälle natuke suur, et haiglasse kaasa tirida. et mingi selline vahepealne asi võiks olla ning see tundub just sobiv, oma Androidiga ja puha. just selline, mida hiljem ka mugav igal pool kasutada on. aga no see hind muidugi välistab selle, et ma nüüd lihtsalt lähen ja ostan.
unistada muidugi ei keela keegi.

tuligi pikk loba jälle, kaon edasi tegutsema.
aaa, poeg valis Grossi poest juustupulgad, nende omatoodang, ja need on täitsa mõnusad: pehmed, aga ei pudise ja maitse on hea. laps on rahul 🙂

rantrant

pähh, no ikka peab mingi tagasilöök tulema. moraalne, sest füüsisega pole väga palju kusagile kukkuda (noh, optimist minus ütleb siiski, et saab veel kordades hullemaks minna ja ma pean õnnelik olema, et mul niigi hästi on).
aga jah, see moraalne auk. ei, mitte hirm, ma ei karda seda oppi – vähemalt mitte niivõrd, et see mind oluliselt kõigutaks. lihtsalt mingi üldine tühjus. nagu ikka, ma tean ju selle põhjuseid ka. nagu ikka, olen ma vähemalt osaliselt ise selles ‘süüdi’. kuigi tegelikult pole üldse midagi sellist, milles saaks kellelgi mingit süüd olla. sama hästi tean ma ju ka seda, et hetkel ongi nii hea, nagu on. edasipidi – kes seda teab.
elu lihtsalt ongi selline. lihtsalt see moraalse augu hetk on vastik. aga siis hakkab jälle tõusma. kunagi ikka.

lühidalt tänasest

mul on ikka imelikud nõudmised. selliseid susse ja sellist pidžaamat, nagu ma tahan, ilmselt ei olegi olemas. või kui on, siis kusagil mujal või väga kalli raha eest. kusjuures oma meelest ei soovi ma mitte midagi erilist. aga ilmselgelt ikkagi nii on.

käisin täna ühel vestlusel ja sain kokkuleppele ühe pikemaajalisema projekti osas. alguses peab raha üldse taotlema hakkama, nii et sissetulekuid sealt mõnda aega veel ei tule, aga eks see tuleb hilisema töötasu sisse arvestada. vähemalt on teada, et midagi hakkab vaikselt liikuma.

ja muidu olen ma sellest vabast päevast juba väsinud. nagu ikka.

jänes olla on uhke ja hää?

sellised trammid, nagu sel pildil, meeldiksid mulle meil küll. vaiksed, kiired ja suured.aga kui kuidagi saaks, siis neid jäneseid, kes oma piletitega kompostri juures ootel seisavad, ma sinna ei laseks. või siis oleks viimane aeg võtta kasutusele mingi muu süsteem, et jänes ei saaks nii lihtsalt viimasel hetkel ausat maski pähe tõmmata.
viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud sellega, kuidas lapsed, vanuses silma järgi nii 11-16, erinevad seltskonnad, erinevatel aegadel, uhkustavad üksteise ees, kuidas neil on ikka õnnestunud ilma piletita sõita või viimasel hetkel ära komposteerida. et kasvatame iseenda tagant varastajaid peale ja siis hädaldame, et ega ühistransport ei kõlba ju sõita? ei hakkagi kõlbama, kui piletita sõitmine on uhkustamise asi. kust see raha sinna ühistranspordisüsteemi tulema peaks? sajab taevast või?
me võime küll lahata, kas riigi rahakoti jaotus meile meeldib või mitte, aga selge on see, et kui ise panustada, siis on lootust ka kunagi vastu saada. 101 inimest ei jõua ikka kõike niisama ka maha laristada 😛

muidugi, kui ma kirjutaksin sellest, mis mu elus praegu kõige olulisem on, siis oleks see jälle .. valu. mul on sellest nii kohutavalt totaalselt kõrini, aga ilmselgelt on mu närvid pähe võtnud viimast võimalust kasutada. ei tea ju, millal jälle valutada saab.

blablah!

mõnede inimeste ignorantsus, vastutustundetus ja suvaline sõnadeloopimine lubaduste pähe ajab mind vahel ikka päris tigedaks.
kuigi selle peale ei ole mitte mingit mõtet tigedaks saada. sest ma ju tean seda oodata ometi.
tegelikult muidugi ei peaks selliste inimestega üldse suhtlema. hädavajadust selleks on vähem, kui mulle vahel tundub.

juttu, ikka arvutist ja tervisest

vaatasin just, et nii ammu pole pilti olnud siin. aga ei saa ka praegu. kolisin asju arvutite vahel ja enamik pilte on seega välise ketta peal, siin, uues arvutis, on vaid need, mis on vaja kiiremas korras ära teha – ehk tööasjad.
ja mida ma ei saa normaalselt teha.
sest terve nädalavahetus oli lihtsalt väga hull olla. täna on küll veidi parem – aga ainult seni, kui ma liigun ja midagi teen. kui ma siia istun, siis 10 minutit on enamvähem viimane piir, kaua suudab olla. tööl ajasin ka iga natukese aja tagant end püsti ja koperdasin toas ringi. osa tööd tegin ka püstijalu ära. no mis parata, eksole?

mult on küsitud, et kas ma oppi kardan ka.
no muidugi kardan, ei saa ju nii, et üldse ei karda.
aga teisalt kaalub selle hirmu üles teadmine, et peale oppi on parem. kogu valu ei kao korraga ja haavavalu jääb on kohe kindlasti, aga nii laias laastus ei topi keegi mulle enam siili jalgade juurde voodisse ega okastraati jala sisse. ning see on märksa olulisem, kui see hirm, et midagi võib juhtuda. ilmselt pole tänava ületamine ka ohutum kui selline operatsioon.

no ja see uus arvuti, kuhu ma siin asju tõstnud olen: ma võin olla hädas resoga ja ühe-teise asjaga, täiesti oma viga noh. aga samas win7, mida ma natuke pelgasin, meeldib mulle küll. okei, natuke peaks kujundama ja konffima, aga üldine loogika (muidugi mitte MS-i oma poolt välja nuputatud) meeldib. võib-olla küll seepärast, et mu XP oli ka natuke ära häkitud ja juba seal oli mul näiteks natuke sarnane kiirkäivitusriba jms. kuigi jah, mitte päris nii nagu nüüd.
ja kuna ma sain selle arvuti juba pealeinstallitud programmidega (väga mõistlik valik, arvestades, et mina ei tellinud midagi ja ilmselt pandi see meie firmas peale, mitte müüja poolt; tavaliselt mulle ei meeldi, kui mu arvutisse on mingeid asju niimoodi topitud), siis olen saanud kümneminutiliste juppide kaupa ka Adobe Lightroomiga lähemalt tutvuda. kui mu esimene põgus kokkupuude sellega oli segane ja arusaamatu, siis nüüd mulle juba täitsa meeldib ja ilmselgelt teebki see mu töö lihtsamaks. kuigi mitte veel kiiremaks 🙂

külaskäik erakorralisse meditsiini

mul on õnnestunud oma elu veeta nii, et ma ei ole sattunud tavahaigla erakorralisse osakonda. naisteasjadega on paar korda olnud põhjust vastuvõttu lipata, aga muidu mitte. kunagi hallil ajal käisin isaga traumapunktis ja lapsega olen ka käinud, aga see vist ei ole päris see.. või on? ma ei tea.

igatahes eile õhtul võttis mu eks-parameedikust sõbranna natist ja tiris mind erakorralise meditsiini osakonda ehk emosse. ma ei ole ise väga aktiivne sellistes asjades. küllap mõni oleks minu asemel juba ammu mingil öösel kiirabi omale kohale kamandanud jms, aga mulle tundub alati, et no ei ole ju NII hull ometi.
siiski olin eile ise ka mõnevõrra aktiivne, vähemalt ma tundsin, et ma pean ju enne tööpäeva ometi magada saama ja muid lahendusi ei ole.
sõbranna veel helistas dispetšerile ja küsis, meie asukohast lähtuvalt, et kuhu sellise murega minna võiks. saadeti Merimetsa (st endine meremeeste haigla, ma olen aru saanud, et paljude jaoks võrdub Merimetsa endiselt nakkusekeskusega; praegu on ametlikult siis tegu Lääne-Tallinna Keskhaiglaga, polikliinik on küll endiselt meremeeste, hm).
kui siis vastuvõtuõde mu mure ära kuulas ja kuulis, et opp ei tule neil, oli kohe esimene küsimus, et miks ma siis mujale emosse ei läinud, st sinna, kus opp on. no tõesti. teatasin siis, et neuroloog oli LTKHst ja MRT tehti ka nende majas ja üleüldse see oli lähim koht ja tegelikult ma tahan umbes ainult süsti, mitte täismahus oppi ja kohe. tädi käis siis taga ära ja tuli tagasi, et olgu siis pealegi, nad siis tegelevad ikka minuga. no tõesti, kui ta pabereid täitis, oli näha, et eelmine klient oli neil tulnud ca 3h tagasi, selline tihe õhtu muidugi.
osakonnas siis suruti mind kohe ühele voodile ja esimese liigutusena kraadiklaas alla. ma ei tea, see on oluline mingi statistika jaoks või? vererõhu mõõtmisest saan ma kuidagi paremini aru kui sellest kraadiklaasivärgist. aga noh, olgu.
siis tuli arstionu, rääkisin talle uuesti ja ka temal oli põhjust kommenteerida, et miks ma ikka neile tulin. tõesti, väga piinlik, paar patsienti norskasid seal kardinate taga, hea rahulik õhtu ja nüüd ma tulen neid segama. no tõesti selline tunne. rääkisin siis ka arstile sama, mida juba ees ja arst küsis minult, et millega nad siis mind aidata saavad. et diclofenaci ma olen juba võtnud ja neil on üks tablett veel. kui ma selle peale teatasin, et kõik peale tramadoli (mis mind viimati hullult öökima ja uimaseks ajas) sobib, tõdes ta, et ega neil muud polegi: ikka diclofenac ja tramadol. eks ma siis teatasin, et süst oleks abiks. no sellega ta jäi kenasti nõusse ja määras mulle mingi diclofenaci-baasil lahuse otse veeni.
õde oli küll kena ja hoolas ning tegi oma tööd korralikult. käis mitu korda uurimas, kas kõik on ikka korras ja kas läheb paremaks.
natuke läks ka.
lamasin seal ja mõtlesin sõbrannale, kes mind eesruumis ootab. sest no see tilgub ju sinna veeni päris kaua. telefon oli ka eemal kotis ja pealegi sõbrannal nagunii oli telefon tühi. aga kuna midagi teha ei saanud nagunii, siis ei teinudki.
nagu öeldud, läks olemine veidi paremaks küll. nii et kui vedelik otsas, sain ka kohaleimbunud arstile teatada, et mõjus küll. kuigi no päris ära ei võtnud.

enne, kui ma väljusin, tuli sisse üks uus patsient, meesterahvas südameprobleemidega.
sõbranna oli selle ca tunni kuidagi seal eesruumis parajaks saanud. muuhulgas oli ta suhelnud joogiautomaadiga, mis küll neelas raha, aga jooke ei andnud. ja siis ta rääkis, kuidas vastuvõtuõde oli selle südamehaigega suhelnud. mees oli rääkinud ainult vene keelest, tädi demonstratiivselt eesti keeles. ja kui siis mees oli vene keeles öelnud, et ‘ja ne panimaju’, siis tädi oli eesti keeles vastu käratanud ‘mis mõttes ei saa aru?!’. no igatahes arstini (kellel ilmselgelt vene keel oli emakeel) see mees siiski jõudis.

vähese valuga und jagus umbes kella viieni, siis läks asi jälle käest ära. ahjaa, mul on nüüd paar päeva nõrk seljavalu ka taustal olnud, seda vahepeal ei olnudki.
igatahes leidsin, et kui magan valutava jala vastasküljel, see jalg risti üle teise, nii et üritan sääremarja käega triikima-mudima, siis on võimalik ikkagi magada. et kuni ma triigin, ei ole see valu nii tuntav ja selle käigus jään magama 😛

kaks fakti

mul on uus läpakas käes. üldiselt on okei ja win7 ei ole üldse jube, küll aga on jube see, et vanal, pisema ekraaniga läpakal oli suurem reso, kui sellel siin panna saab. nii et ma näen vähem kui vanaga ja kõik kirjad on ilgelt suured. väga ebameeldiv.

veel ebameeldivam on aga see, et ilmselgelt on mu seljas jälle mingid muutused toimunud, sest viimased, umm.. 30 tundi või kauem, on jalg kogu aeg valutanud, no absoluutselt kogu aeg. selg annab ka nõrgalt tunda. kaks ööd olen maganud nii, et kui ikka peotäis valuvaigisteid ei aita, siis võtan palderjani otsa. see tõmbab vähemalt sellisesse seisu, et natuke magan, kuigi valu on ikka.
kui õhtuks üle ei lähe, peab vist erakorralisse marssima süsti saama. ja homme üritama perekalt veel mingi valuvaigisti välja sebida. nii vähe on nüüd jäänud lahenduseni ja ta, pagan, prab mind nüüd kiusama. selg siis.