kohtumine kirurgiga

kohtumine kirurgiga läks väga kenasti. umbes minuvanune või isegi tiba noorem meesterahvas, väga sõbralik. näitas MRT pilte ja seletas väga põhjalikult ära, mis nimelt minu seljas toimub. mitte selline üldine jutt – kuigi sisu oli sama, mis sellel paar päeva tagasi poetatud lingil. ehk siis üks kõhreketas on väga paigast ära ja välja sopistunud ja närvide jaoks ei ole seal õieti ruumi – kõhr surub neid ja no nii mul siis valutabki. paljudel juhtudel pidi see olukord ka ise tagasi tõmbuma, aga selle aja peale, mis mul nüüd olnud on, peaks see juba siiski olema toimunud. nädal tagasi tehtud MRT pilt aga on selline, et kirurg arvas, et kui veel kaua nii püsib (aja jooksul laheneb asi ära looduslikult ka, aga kui see ei toimu paari-kolme kuuga, siis läheb aastaid), on oht, et närvid saavad püsikahjustusi. ehk siis peab ikkagi lõikama lähitulevikus. reaalselt saime kuupäeva lähemasse tulevikku, kui ma arvanud oleksin.
positiivne on see, et väidetavalt kui asi juba nii hull on (ja eriti just selles kohas, neljanda ja viienda lüli vahel, nagu minul), siis on tavaliselt kahjustusi ka teistel, nö. kõrvalketastel, aga mul seda ei ole. ehk lõigata on vähe ja ilmselt niipea sarnased hädad mind uuesti kummitama ei hakka.
ja peale jaani reisile saan ka vabalt. selles mõttes klappis ka kõik kenasti.

muidu tänaöine ‘uudis’ oli äkiline torkimine talla all, nagu oleks siilile peale astunud. bfff.
ahjaa, mingi kaheosalise pidžaama peaks vist hankima haigla jaoks.

teada on hea, aga..

selles mõttes on muidugi parem, et on teada, mis selja-jalaga viga ning et tegu pole mingi müstilise asjaga, vaid väga levinud probleemiga. ehk siis selle lahendamine ei nõua ka mingeid imevõtteid või midagi.
aga teisalt on ebakindel ja ebamäärane tunne ikkagi. sest selline päris-op on asi, mida mul olnud ei ole. paar mingit torkimist on olnud, aga siis pole midagi lõigatud. nii et pisut hirmutav, kuigi, jajaa, ma tean, see on väga tavalineja igapäevane asi.
ja siis see ajastuse küsimus. mul ei ole halli aimugi, kui pikad on järjekorrad sellisele opile. nädalates või kuudes? aastates vast mitte 🙂 ja näiteks kui pakutakse juunisse, siis ma ei saa ju. sest kuuldavasti võtab taastumine päris korraliku aja ja juuni lõpul on see pikaltplaanitud reis ju, ammu kinnimakstud lapse unistus. ehk siis selle ärajätmine tuleb kõne alla ilmselt ainult elu ja surma küsimuse korral. mida mu häda küll ei ole. jah, jüle nõme valik, loomulikult peaks valima tervise – aga oma laps ja tema ülisuur soov (+ muidugi minu jaoks väga suur raha) võivad olla olulisemad ju? samas, kui imekombel peaks pakutama suhteliselt kohe, siis läheb loosi, sest sel juhul olen ma juuni lõpuks juba liikumisvõimeline küll. ahjaa, valikutest veel, ilmselt mõne neurokirurgi juurde kusagile tallinnas oleks saanud muidugi ka veel aja, aga seal konkreetselt oli nagunii järgmine tasuta vaba aeg paari kuu pärast umbes. ehk siis, kui ma saaksin arstile alles heal juhul juuni lõpus, siis võib ju juunikuise opiaja ära öelda..

muidugi, kogu selle asja tulemusena olen ma suhteliselt närviline. mitte et ma muidu väga nunnu ja stabiilne oleksin, aga praegu ma tajun ise ka väga hästi, et olemine on habras.

olgu, loodetavasti homme keskpäevaks olen targem mõnes asjas.

seljavalu põhjused on vähemalt teada

.. aga midagi rõõmustavat seal ei ole. diskirebend, populaarteaduslikku ingliskeelset juttu on siin. seal on videod ka juures, nii et ma ei hakka siin pikalt seletama.
ja kuna mu valu ei ole miski asi ära võtnud (venitused jms kaasa arvatud), siis on asi nii kaugel, et lahenduseks on opp.
pean nüüd veidi uurima, kuhu oleks mõistlik minna. see on küll üsna tavaline operatsioon, aga tahaks ikka sellist kirurgi, kelle kohta keegi oskab head öelda. teise eesti otsa ka ei hakkaks minema. pean tegelema hakkama sellega – mingi järjekorrad on nagunii.

lisa, pool tundi hiljem: soovitati mulle ühte neurokirurgi, kes töötab Põhja-Eesti Regionaalhaiglas Mustamäel. läksin nende kodukale uurima ja keegi oli ilmselgelt ära öelnud oma reedehommikuse tasuta aja, küll teisele arstile. rabasin selle ära, sest maikuus rohkem tasuta aegu ei olnud sinna üldse. see on siis konstulatsioon, mitte veel opp ise. ma loodan, et saab opiaja ka juba paika panna siis.

päev pärast eilset

kaua ma siis eile kodunt ära olingi? 15 tundi. oeh. iseenesest ei olnud väga pingeline päev, aga põhimõtteliselt pidin siiski kogu aeg olemas olema ja asju pildile püüdma. ehk kokkuvõtteks olen siiski siiani väga-väga väsinud.
kui veel päeva esimesel poolel tundus, et jess, ma olen tubli, tuleb mingi söödav kogus pilte, siis õhtune peopool läks ikkagi käest ära ja pilte tuli neljakohaline arv. ehk tegelikult on see hullumeelne muidugi. samas muidugi on õhtuste piltide kaoprotsent ka üsna suur.

enne pinget

eelmise postituse peale ütles mitu tuttavat, et selliseid pilte ei tohi üles panna. nad ei olnud veel õhtust söönud 🙂
lohutan siinkohal endiselt, et see ei maitsenud üldse nii nagu oleks pidanud. sibulat oli ka vähem – sest ma ei tea, äkki on mu aknalaual ikka liiga palav, et sibul ei kasva? päev otsa päikest läbi topeltklaasi.. hmm..

aga homme, homme tuleb üks karm päev. ma tean, mis kell ja kus ma alustan, kuid ei tea, mis kell ja kus ma lõpetan. vähemalt saab selle eest täpselt sellist asu, nagu ma julgesin küsida. mida küll ei ole väga palju, arvestades pärast materjali läbitöötamisele kulunud aega, aga siiski piisavalt.
kui väsinud ma kojujõudmishetkel olen, ei kujuta ette.
ning ma ei tohi unustada oma tablette ometi. sest kuigi liikudes ja püsti on suhteliselt parem, võib see valu ikka ootamatult rünnata.

peabki mõtlema voodissepugemisele. nagunii vähkren vahepeal jälle valu küüsis ja mõistlik oleks üritada end maksimaalselt välja puhata.
ausalt, oleks selliseid otsi rohkem. ma võin kord-paar kuus end ribadeks tõmmata küll, kui muul ajal vabamalt hingata saan..

cheddar fries

cheddar fries @Snuffers, Dallas, TX

ma ei olnud siinsetes ameerika söögikohtades kunagi cheddar fries’itele tähelepanu pööranud. ameerika reisil aga söödeti mulle need Snuffersis ette ja raske oli pidama saada.
ehk siis nimesti aru saada: friikartulid cheddar-juustuga, peekon ja roheline sibul kuuluvad ka sinna juurde, jalopenod on lõunaosariikide täiendus.
meil leiab neid nt Babybackist ja Mackist ka, aga ühes olid valed kartulid ja teises vähe juustu, vähemalt siis, kui mina proovisin. või midagi sellist, ma ei pruugi detaile täpselt mäletada.

igatahes otsustasin, et teen ise, sest tegu on ju väga lihtsa asjaga. jah, juba teadsin, et üks trikk on kartulid ja teine asi on cheddar. see maailmas muidu väga levinud juust on eestis selline, mida naljalt ei leia. ma muidugi ei tea nüüd, mul on tunne, et vahepeal oli seda selle nn viilujuustuna saada. kuna ma tavaliselt neid ei osta, siis hetkel ei tea – aga asun otsima. sest see valge cheddar, mida tükikaupa mõne poe juustuletist osta saab, ei ole päris see.
aga olgu, lisan kogused, millest jagus mulle ja lapsele.

400g friikartuleid (sirged ja peenikesed)
friteerimiseks õli
100g toorsuitsupeekonit
150-200g cheddar-juustu
rohelist sibulat

friteeri kartulid vastavalt juhendile pakil. õlis frititult on tulemus parem kui ahjufriikatega.
toorsuituspeekon tükelda ja prae pannil krõbedaks. juust riivi jämeda riiviga.
aseta friikad väikesesse ahjuvormi vm kuumakindlale alusele, raputa natuke riivjuustu (kuni pool kogusest) vahele, pisut soola võib ka lisada. kalla peale ülejäänud riivjuust ja kata peekonitükkidega (ma tegin seekord küll vastupidi) ning aseta ahju, grillrežiimile. ca 210-220 kraadi juures kuumuta ca 3 minutit.
võta välja, garneeri rohelise sibulaga ning soovi korral lisa jalopeno-tükke.

cheddar fries @pilleriin