ungarist inspireeritud notsusoust

või peaks see olema Stockmannist inspireeritud? sest just seal ma täna peale tööd lettide vahel nõutult ringi käisin, peletades tableti tekitet vastikustunnet. süüa oli vaja osta, aga piisavalt kehv olemine, et mõte ei tööta. neil on seal mingi sealiha-paprika ja ma ei tea, mille veel, segu, nimeks vist ‘maitsestatud seastrooganov’. no ei mäleta. eraldi ostetud paprika pealt tuli hinnasilt ära ja kleepus otse selle lihasegu etiketile, noh 😛
igatahes tundus mingi soustilaadne asi selline lihtne valik olevat. see, mis mõtlemisvõimest veel järgi oli, haaras ühe toorsuitsupeekoni paki ka ligi.
ma mingil päeval lähen ja loen selle segu koostise täpselt ära, siis saab ilma konkreetse asjata ka teha. pealiskaudsel vaatlusel ma pakuksin, et ka lihtsalt sealiha- ja paprikaribad ajavad asja ära.

2tl searasva või võid
4-5 viilu toorsuitsupeekonit või suitsupekki
1 suur sibul
4-5 küünt küüslauku (hiina oma võib ilmselt topelt panna)
1tl paprikapulbrit
1/4tl tšillipulbrit
400g Stockmanni maitsestatud seastrooganovi
200ml purustatud tomateid või lahjat tomatipastat või 2spl kontsentreeritud tomatipastat
100ml vett
soola

pane pann rasvaga sooja keskmisele kuumusele. lõika toorsuitsupeekonist ristipidi kitsad ribad, viska pannile, kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades. puhasta ja haki küüslauk ja sibul sobivateks tükkideks. kui peekonist on kenasti rasva hakanud välja tulema, poeta sibul-küsla sinna seltsi. sega ja kuumuta, ära pruunista – pigem on tegu vaiksel kuumusel hautamisega rasvas. kui sibul hakkab läbipaistvaks muutuma, lisa paprika- ja tšillipulber, lase veel mõned minutid olla (ja vahepeal ikka sega, pulber võib kergelt põhja hakata).
keera kuumust juurde ja lisa lihasegu, pidevalt segades kuumuta ca 4-5 minutit. nüüd on aeg sousti sisse tomatid või tomatipasta panna ning natuke vett lisada. see sõltub täpselt muidugi kasutatavatest tomatitest, mõnedel on rohkem vedelikku, siis võib-olla pole vaja väga.
lase keema tõusta, keera kuumus maha, pane kaas peale ning lase mõnusasti haududa nii 40 minutit (või kui aega on vähem, siis vähem; kui kui läheb natuke kauem, ei juhtu ka midagi – peaasi, et vedelikku ikka natuke oleks).
ungaripäraselt peaks nüüd klimpidega serveerima, aga kartul kõlbab hästi. pastatooted ilmselt ka.

kui ma pojalt küsisin, kas teen värske salati ka kõrvale, vastas ta, et muidugi, see on ju hea. seejärel hoiatas, et ma liigselt äädikat ei paneks. sidrunimahl aga sobis küll.
maitses hea 🙂

hall esmaspäev, tavaline

lõpuks kisub asi ikka kevade moodi ka. eilne grillhooaja alustamine terassipeona oli päris talutav juba – ilma mõttes, seltskond oli suurepärane, nagu ikka. igatahes seekord minul ei jõudnud külm hakata. ja kui poeg pani seepeale õhemad saapad täna jalga (teised said eile päris märjaks ja ei jõudnud ära kuivada, ma lihtsalt ei tegelenud selle kuivatamisega), siis hommikul kurtis küll, et tunduvad nii õhukesed, aga peale kooli teatas, et väga mõnus oli ja üldse mitte külm. no muidugi, siis oli juba mingi 8 kraadi sooja ka õues.

aga muidu ma väga lilleline ei ole hetkel. et natuke valust lahti saada, võtsin ikkagi täna selle tableti, millest mu organismil ilmselgelt siiber on. nutt ja hala, ma ütlen, ikka seesama: kas on tablett, mis võtab valu ära, aga nii, et mul on muidu hiiglama kehv olla; või siis on tabletid, mis natuke ehk mõikavad ka, aga vähemalt ei mõjuta muud enesetunnet. üldse on siuke tablettide söömine nõme ja mõjutab tervist muudmoodi ometi ka.
mõni päev veel arstini, seekord siis eriarst. eks saan seni hakkama, mis siin ikka üle jääb.

nädalavahetusel saatsin mõne cv välja. mõne eitava vastuse ka saanud. enamik kaob, teadagi, musta auku. meeleheitlikult ei proovi, aga saatusele tuleb võimalus anda.
sest ega ma viimasel ajal eriti ei ole seda andnud. aur läheb eluspüsimisele.