rant

kui ma täna koju tulin, vaatas laps (kes ei läinud trenni, sest tal tuli hammas peaaegu ära. helistas mulle tööle, paanikas, et jube palju verd tuleb ja muidugi lubasin tal siis koju jääda. hammas on siiani suus ja laps eriti midagi süüa ei julge, õhtuks oli püreesupp seetõttu) mulle otsa ja küsis, kas kõik on korras. sundisin end naeratama ja ütlesin talle, et ikka on, jah. sest ma niigi räägin talle vahel oma osadest muredest vist rohkem, kui sellevanusele peaks. tal võiks siiski veel üsna muretu lapsepõlv olla, ma aegajalt mõtlen täiega, et ilmselgelt ma teen talle mingi karuteene vahel.

nii et hoiangi end tagasi ja teatan talle ikka ja jälle, et kõik on korras. kuigi tegelikult ei ole.
sest kui ma ikka keset päeva lambist tunnen, et kõik, mis toimub (või ei toimu) ajab mind nutma (mida ma ka tagasi hoian), siis on asjad ometi absoluutselt kõike muud kui korras. siis on asjad tegelikult halvemini, kui ma tahan tunnistada.
jah, ja ma olen juba harjunud, et ma masendun eriti kevadeti. päike ja kaduv talv on ju tore ja teretulnud, aga ma ei suuda sellega kuidagi kaasa minna ja talv läbi olen end nagunii pinges ja joonel hoidnud ja kevadeti enam ei jaksa lihtsalt. ja ma annan endale aru ka, et suur osa sellest masendusest on sel aastal rahast, mis on ometi kõigest raha – aga kui mul on kogu jumala aeg näpud põhjas, mitte ei pea ainult viimast nädalat enne palgakat venitama, siis see toob endaga kaasa hunniku muud stressi ka. näiteks selle, et ma olen tööturul ikka täiesti mõttetu kuju, hoolimata sellest rahast, mis ma oma kõrgharidusele panin (ja ma ei mõelnud, et, hoo, ma maksan ja tahan diplomit, ma tegelikult ka ikkagi pingutasin selle nimel) ja mida ma nüüd tagasi maksan nagu surnud hobust. üldse tajun, et ma olen oma praeguses seisus, sest ma olen teinud valesid valikuid elus – aga ma ei saa neid tagasi võtta. ja ilmselgelt pole need olnud hetkes valed, sest muidu ma ei oleks neid teinud.
ja mul ei ole julgust midagi lihtsalt järsult muuta. mis võib-olla aitaks. võib-olla.

ning see neetud valutav jalg (esimese hooga kirjutasin ‘jalutav valg’) ei tee mitte midagi paremaks. ma ei tea iial, kui pikalt ma magada saan, enne kui valu lihtsalt ei lase seda enam teha; ma ei tea, mitu ibukat ma pean sööma, et paari tunni pärast kergem oleks – ja midagi tugevamat ma hetkel ei kannata kuidagi. ning mul ei ole aimugi, kuidas see ometi üle läheks. ma ei jaksa seda arsti ära oodata, kuigi lmselgelt ei tule mingit imet sealt ka.

ja ma üritan endale raiuda, et see kõik on lihtsalt asjaolude kokkulangemine ja keskeakriis, kuigi ma ei usu seda enam ise ka hästi.

(jätsin täna Jamiroquai pileti isegi ostmata. tegin kõik ära ja siis vahetult enne maksmist loobusin. sest arved tulid meelde)