tänasel lõunal oli kirbukaaeg. vahel on päris hea käia, kui tead, et raha kulutada õieti ei ole. ei teki kiusatustki midagi soetada (vahel ikka kisub mõte ebavajalike asjade peale muidu). aga vaadata on ikka tore. laps sai omale mõne uue märgi jälle. jajaa, tal on nimelt terve linik, kuhu ta kogub märke. täiesti kaootiliselt muide. aga tühja sellest, vähemalt on tal mingi mõte, kui sellistes kohtades käime.
peale kirbuka- ja Mööbeldajatuuri asutsin läbi Bioteegist Kadri juurest. nagu ikka, kuhjas häid ja huvitavaid ja maitsvaid asju (ja minu salajane lootus, et pikapeale kujuneb sellest pisut Nop-i tüüpi koht, miks mitte koostöös kõrvalasuva Boheemiga? kusjuures ma olen valmis nõuga aitama!). seekord olin kokkuhoidlik ja lahkusin munadega. sellised päris-munad, ma tean küll, olen neid varemaltki ostnud.
Jaama turu külastus piirdus seekord peamiselt aedviljaosakonnaga. ja muidugi suurepäraste värskete soolakurkidega, mida juba saada on (ja üldse mitte väga kallilt). poeg nuias kõrval, et meid ikka rohkem võtaksime, sest talle väga maitsevad. no saime ikka omajagu, eks teinekord jälle.
ja ma ei tea, mis jama sellega on, et ma ise neid soolama ei kipu. peaks ikka ära tegema ja nö ‘oma’ retsepti aretama.
kusagil jäid silma sellised, umbes kolm päeva laual seinud välimusega banaanid. noh, eksole, kui ostad poest rohekamad ja siis nende kest on umbes kolme päevaga üsna pruunikas, vot sellised. kilohind oli kas midagi 8 krooni kanti vist. mõtlesin, et hea teha smuutit või ka küpsetada. vahin neid ja tädi teatab, et kui võtate terve kobara (kobaras oli nii 4-5tk), siis saab kuuegaga kilo. ja kui võtta kaks kobarat, siis viiekaga. nii et kokku tuligi kaks kobarat (ja hulk banaani-okolaadimuffineid, mille retsept on kokkajas).
lisaks söögile oli mu ‘saak’ üks suhteliselt korralik tugev, kuid mitte väga pika teraga kööginuga.
ja poolteist päeva tagasi sulama pandud liha osutus lambaks, mitte seaks. aga seda alles sööma hakates. mis toidu kvaliteeti ei mõjutanud küll, vaid minu meelest pigem parandas 😛