täna sirivisin sõbranna juures läbi hulga kokaraamatuid. ma ise neid tänapäevaseid kirjuta piltidega asju väga ostma ei kipu, pigem otsin netist, kui ideid vaja. aga kui käepärast on, siis sirvin ikka.
vaatasin ja mõtlesin, et heh, mul on ka pea igast toidust mingi oma versioon olemas – ja kokaraamatu jaoks pole rohkem vajagi 😛 ma teen väga harva süüa 1:1-le retsepti järgi (magusad küpsetised välja arvatud), nii et ma võiks ka mingi sellise keskmise kokaka välja anda juba küll, kui tahaks.
aga ei taha.
suurim tunnustus on ikka see, kui sõbrad ja lähedased kiidavad.
mis meenutas, et üks kirjanduse ja luulega seotud sõbranna on arvanud, et mu luuleraamatul poleks ka midagi viga.
kogu raamatuhulga tulemusena keerasin ühe päris nämma kartulisalativersiooni kokku. ikka ise 😛