no füüsiliselt ei ole aega, et istuda ja blogida. veider kiire periood.
huvitav, kas ma peale seda haigeks ka jään?
yabs Sääskülas
Kuu: jaanuar 2009
kodus või midagi
näe jah, õigel ajal Riiast tulema. kuigi me pesitsesime sündmuskohalt piisavalt kaugel ja nurga taga ka, õnneks.
sest tegelikult on kahju, et juba ära tulema pidi. oleks tahtnud veel olla.
siin on kohe kohustused kaelas. hakkan hommikul otsast tegema. kuigi, mõne fakti valguses tahaks projektitööd visata kus see ja teine. jah, osa asju on minu vead – aga kuidas neid vältida, kui mul on puudlik alginfo? või kui asju oma suva järgi muudetakse, sellest lähemalt rääkimata? asju, mis peaks nagu olema minu pädevuses: kui ma neid ei tee, on väidetavalt jama; nagu näha, kui teen, siis tehakse ümber. urrrr!
riiast, kahe lausega
Riia on tore, nagu ikka.
viimased aastad on mul üldse siit ülekaalus positiivsed muljed.
miks ma vahel jänest sõidan
mul lõi praegu pähe, et mul on kolmapäeva õhtuks ju vaja ka midagi ette valmistada. tore. või siis mitte niiväga. eks täna õhtul Riia hotellis kaen seda asja.
(kas ma võtsin Riia kaardi kaasa? muidugi mitte!)
hästi tobe on see, et ma olen harjunud, et mul on ID-pilet. kvartalikaart. aga nüüd ma ei ostnud, sest mul oli õpilaspilet pikendamata. ning selgus, et nad ei saa enam netist nimekirju vaadata. ja nüüd ma siis sõidangi pool aega jänest, sest ma lihtsalt unustan ära, et ma pean pileti komposteerima. kunagi hoopis hiljem tuleb pähe.
õnneks sain nüüd koolist vajaliku paberi ning nüüd on vaja ainult leida see aeg, et ISIC ära vormistada.
aga ajaga on meil siin küll kitsas.
kaitsmine
B ei ole paha hinne, üldse mitte. eriti kui on kolm A-d. aga kui mõelda, et üks A oli ikka väga referatiivne töö ja teine A puudutas kaitsmisel vaid poolt tööd ja sedagi (minu meelest) nõrgalt (tegu on teemaga, mida ma valdan)..
… siis on mul hea meel, et tehtud on ja rohkem sellele mõtlema ei pea 😛
turvakass
ehk kasutamisvõimalusi toas seisvale turvaistmele.
enda avastamine
aasta algus on lajatanud töö- ja koolikoormusega. taaskord mõtlen, et kes kurat käskis mul sinna kooli minna? ja kes kurat arvas, et ma saan kõigi nende projektidega hakkama, millega ma nüüd tegelen?
selle peale vaatan peeglisse.
aga mitte kaua, selline unine punasilm teeb olemise hullemaks, kui vaja.
tegelikult ma ootan juba, et saaks Riiga. seekord küll ei ole väga pikalt olemine seal, aga mis ikka. eelmine kord oli nii lahe seltskond ja nüüd juba osa tuttavaid ees.
sel nädalavahetusel olevast koolist ma parem ei räägi. üks kaitsmine ja üks seminar esinemisega. grupitöö. ma olen jõudnud järeldusele, et mulle ikka ei meeldi grupitööd. ma ei saagi aru, kas tegu on minu usaldamatusega või liigse nõudlikkuse ning kohatise perfektsionismiga.
tegelikult on tore lohutada end sellega ju, et kui ma näen, et mul ei õnnestu asja viimase peal teha, siis ma ei taha seda üldse teha. kusjuures – see on hetkel küll avastus. et vist üsna nii ongi. humm?
kui sellele asjad taandada, siis ma saan aru küll, miks ma ei taha osasid asju teha. mul on lihtsalt hirm läbi kukkuda. ning oma igasuguste selliste (koolitööde) mitteperfektseid tulemusi elan ka üle rohkem, kui asi väärt. ei, ma ei taha olla mingi hull oivik ja tuupur (ning ma pole seda ka) ning on aineid, kus mul on ka E üle hea meel. aga mingid asjad on mu jaoks väga olulised ning jah… neid ma tahan olla väga hea.
ma võiks seda laiendada muu elu peale ka. mul ei ole hea meel, kui asjad saavad kuidagimoodi tehtud, ma ei ole ise siis rahul. aga eks elu on õpetanud, et vahel lihtsalt on nii.
nojah. võtan teadmiseks. äkki see aitab mind natuke?
või on see ikkagi üks hale vabandus lihtsalt?
no ei käi asjad niimoodi…
kas tohib öelda, et uus aasta algab tööl kolimisega? jälle?
kuigi me siin nüüd olime isegi veidi üle pooleteise aasta. väga pikk aeg, peab ütlema. selle kümne aasta jooksul, mis ma siin firmas töötanud olen, oleme kolinud – 8? 9? korda. ma ei tea. igatahes palju. enamasti majasiseselt, aga mis vahet. ikka mingi tööpäev pekkis ja träni vaja tassida.
seekordsest kolimisest kõrvaltuppa (inimesi mõlemas toas ühepalju, mis mõte sel üldse on?) on juttu olnud küll mõnda aega.
täna hommikul mu töö esimese pooltunni käisid nad siin ja proovisid kohti ja arutasid, mis ja kuidas. küsiti, et millal pihta hakkame.
mina kehitasin õlgu ja ütlesin, et ei tea midagi. sest et ma ei tea. ja et ma olen üksi ning ma tean, et lõunast tuleb keegi juurde, aga kas veel kolmas inimene ka tuleb, ma ei tea. ning et esmaspäevaselt on hulk tööd teha.
siis tuli haldusjuht ja ütles, et peame hakkama kolima.
mina ütlesin, et mind ei huvita, ma ei hakka üksi midagi tegema. tööjärg ees pealegi.
mõni hetk peale seda tuli siiski meie kohalik väike ülemus ja nüüd nad sebivad.
ma peaks vist kõrvaklapid pähe panema. ning ausalt, mina ei plaani end liigutada. leppinud siis kokku, et täna on vaja, meie kõik kohal ja olemas. aga mitte nii.
ning kui mu tööpäev saab läbi, siis ma plaanin siit ka lihtsalt välja jalutada.
lehmalõhnaline reis Aravetele
täna juhtus selline asi, et me käisime Aravetel. keset kena pühapäeva pakkisime lapsed autosse ja panime ajama. sest mul on üks koolitöö vaja seoses Aravetega teha. mitte, et sealt puhkepäeval eriti palju inffi saaks, aga vähemalt ettekujutuse kohast ja hunniku pilte ka.
talv algas nii umbes Vikipalust. enne oli ka, aga suhteliselt nõrk. Aegviidul ja sealt edasi oli ikka kohe väga talv. kahju oli, et varem ei tulnud ja kelkusid kaasa ei võtnud.
samas lastele piisas sellest vähesestki – üks sai sukapüksid märjaks ja varbad külmetama niigi.
täiesti ootamatult ja teadmatult külastasime Baltikumi ja Skandinaavia kõige popimat lauta Mägise suurfarmis. sellist, kus kogu töö teeb automaatika ning mitmesaja lehma peale on üks inimene. isegi lüpsma ronivad lehmad ise, automaatika teeb kaelarihma järgi selgeks, kas see lehm on 5 tunni jooksul lüpsil käinud või ei; kui on, siis saadab minema, kui pole, siis puhastab harjaste vahel (pildil ka näha, orna˛ikirjud, üsna keskel) udarad ning laseri abiga asetab automaadi nisade otsa ning lüps algab. lehmad liiguvad laudas vabalt ning kliimaseade vaatab, millal peab õhku ja valgust läbilaskvad seinad veel enam avama, et värsket õhku juurde tuleks.
lüpsimasin saab muide seda ka aru, kui piim on jama ning ei lase seda ühisesse nõusse, vaid eraldi anumatesse (pildil all paremal), kust saab juba täpsemasse analüüsi saata.
ning kui masin arvab, et tal midagi viga on, siis helistab ise operaatorile 😛
laudalõhn nüüd meil siin pikalt ligi ilmselt 🙂
kuidas siis tuli ka
niimitmes kuupäev juba…
head uut aastat!
minu uus aasta tuli linnast väljas. mõned päevad väljaspool tihedat tsivilisatsiooni. inimesi luges RM vana-aastaõhtul kokku üheksa (neist lapsi, humm, kolm või neli, et kuidas lugeda :P). koeri oli üks ja kasse kolm, neist üks seesama, kes eelmisel talvel meil oli.
aasta viimasel päeval hämaras õues taskulampidega müttavad lapsed. aasta esimesel päeval lühidalt väljasolnud lapsed – sest külm oli.
veidi lund ka äratulemise hommikul.
mõned raketid omal ja natuke rakette mujalt näha. Tallinnaga ei saa võrreldagi 🙂
hea oli.
