paar õhtut tagasi, Tallinn.
koolitan. RM on kusagil sealsamas, paar mänguasja kaasas. vahepeal on üks teine poiss ka. mul on palju tegemist, ruum väike, laps ei pääse mulle korralikult ligigi. viin talle tassi teed ja unustan küpsised. korra tuleb ja küsib wc-sse. näitan kätte ja toimetan edasi.
kui lõpuks rahvas ära läheb ja vaikseks jääb, tuleb ta uurima, et tahaks ka küpsist. aga enam ei ole. näksib lõpuks niisama leiba ja on natuke pettunud. räägib, et vahepeal oli täitsa igav olla. kiidan, et väga tubli oli, et mind segama ei tulnud.
paarkümmend minutit hiljem valgusfoori all rohelist tuld ootamas. RM: ‘emme, ma olen uhke su üle, et sul selline töö on’.
suurim tunnustus, mis ma saada võin.