enda avastamine

aasta algus on lajatanud töö- ja koolikoormusega. taaskord mõtlen, et kes kurat käskis mul sinna kooli minna? ja kes kurat arvas, et ma saan kõigi nende projektidega hakkama, millega ma nüüd tegelen?
selle peale vaatan peeglisse.
aga mitte kaua, selline unine punasilm teeb olemise hullemaks, kui vaja.
tegelikult ma ootan juba, et saaks Riiga. seekord küll ei ole väga pikalt olemine seal, aga mis ikka. eelmine kord oli nii lahe seltskond ja nüüd juba osa tuttavaid ees.
sel nädalavahetusel olevast koolist ma parem ei räägi. üks kaitsmine ja üks seminar esinemisega. grupitöö. ma olen jõudnud järeldusele, et mulle ikka ei meeldi grupitööd. ma ei saagi aru, kas tegu on minu usaldamatusega või liigse nõudlikkuse ning kohatise perfektsionismiga.
tegelikult on tore lohutada end sellega ju, et kui ma näen, et mul ei õnnestu asja viimase peal teha, siis ma ei taha seda üldse teha. kusjuures – see on hetkel küll avastus. et vist üsna nii ongi. humm?
kui sellele asjad taandada, siis ma saan aru küll, miks ma ei taha osasid asju teha. mul on lihtsalt hirm läbi kukkuda. ning oma igasuguste selliste (koolitööde) mitteperfektseid tulemusi elan ka üle rohkem, kui asi väärt. ei, ma ei taha olla mingi hull oivik ja tuupur (ning ma pole seda ka) ning on aineid, kus mul on ka E üle hea meel. aga mingid asjad on mu jaoks väga olulised ning jah… neid ma tahan olla väga hea.
ma võiks seda laiendada muu elu peale ka. mul ei ole hea meel, kui asjad saavad kuidagimoodi tehtud, ma ei ole ise siis rahul. aga eks elu on õpetanud, et vahel lihtsalt on nii.
nojah. võtan teadmiseks. äkki see aitab mind natuke?
või on see ikkagi üks hale vabandus lihtsalt?