mingitel kummalistel asjaoludel (see polnud üldse nii planeeritud) käisin lastega kaks päeva Tallinna Merepäevadel. ühel päeval Admiraliteedi kandis ja teisel päeval Lennusadamas.
Götheborgil käisime ka ära. väga põnev oli, peaaegu nagu omaaegne piraadilaev ju. ja peaaegu 300 aastat vana.
mulle tuli viimaste kommentaaridega hoopis see meelde, kuidas me spungiga kunagi üksteist lohutasime, kui angerjas kõhul jälle jutuks tuli. et rasvakiht hoiab ära kortsude tekke 😉 noh, need kes on kõhnad, nendele tuleb rohkem kortse ja paistavad välja, aga rasvakiht silub kortsud ära. nii et ümaramad naised mõjuvad noorematena kui kõhnemad. vähemalt mingist vanusest. noh, meil on sinna ikka maad muidugi omajagu 😛
iseasi, et kuidas kõhul olev rasv kaela-näopiirkonda mõjub 😉
ja no Rubensi jaoks oleme me ikka jõle lahjad.
istusime täna mõningate fotokaladega Texases ja läks seal jutt kanatiibadele. noh, seal on ka sellised enam-vähem pädevad tiivad. ja siis selgus, et ma pole üldse ainus, kes igatseb taga Laial tänaval Linnateatri kõrval olnud kõrtsu nimega Diesel Boots (haha, see, et mitu otsingumootorit veel päris pädevalt annab selle kõrtsu välja, on küll hea kild!). no et oli suhteliselt rahulik, seal oli päris hea elav muusika ja absoluutselt parimad kanatiivad, mida on eestimaa peal kunagi pakutud on.
hea küll, ma tegelikult teadsin enne veel ühte inimest, kes jagas mu seisukohta selle osas (tervitused talle siinkohal, kuigi ta ilmselt ei loe seda).
aga igal juhul kõik muud, mida mulle lohutuseks on kunagi üritatud pakkuda, ei jõua kaugeltki nendele järgi. no kohe üldse mitte. ega keegi ei tea, kuidas nad neid seal tegid? seal oli paari peale neid mingi 40 tükki ära süüa täiesti köömes. jajah.
ja seda ma mäletan ka, et neil oli Strongbow siidri kraan. selle kuiva, originaali. mismoodi see neil oli, ei kujuta ma ette. sest siider polnud siis veel mingi popp jook meil.
ja ma mäletan küll, kuidas ma üritasin seal oma sünnat pidada, mitu aastas polnud seda teinud ja laps oli juba natuke kasvanud. ajasin rahva kokku, läksin kohale – ja kõrts oli kinni! vahepeal oli siis ära tehtud, kui ma lapsega kodus olin.
ma ei saa sellest siiani üle 😛
trammis koju sõites oli üks tibi profiilis täpselt “Mile High“-st Lorna nägu. kohe väga. eest ei olnud.
ja siis ma vahtisin seal neid tädisid ja tibisid ja mõtlesin, et kas peaks kah rohkem omale silmi pähe maalima? aga no ei viitsi. pärast tuleb maha ka nühkida ju.
pilte sai täna õhtul tehtud mingi filmi-Smenaga 🙂
RM ja paar aastat noorem MM söövad putru hommikul. ise nõudsid. mina lootsin pasteedisaiadega pääseda.
MM: ma jahutan putru!
RM: paned pudrule jahu peale?
ohjeldamatu itsitamine köögist.
järgnev sissekanne on peamiselt neile, kes on kursis Hitchhikers Guidega. sest ma ei viitsi hakata tausta seletama. nii palju küll, et kui mina hakkasin kunagi netis käima, siis, kui see ei olnud igaühe inimõigus, vaid üsna korralik privileeg, siis oli päris mitu seltskonda, kuhu sissesulandumise mittekirjalik eeltingimus oli antud teosega kursisolemine. et kui keegi küsib elu mõtet, siis tead mida vastata või et number 42 ei jää teatud kontekstides arusaamatuks.
tänapäeval on see asi lihtsam. heal juhul teatakse seda ‘meerika poliitiliselt korrektset filmi, kui sedagi. aga see selleks.
mul on igatahes hea meel tõdeda, et guugle vähemalt teab elu mõtet. ehk elu, univerisumi ja kõige mõtet (inglise keeles küll). ahjaa – ilmselt küll ei tea konkreetset küsimust ka guugel, aga see selleks. screenshot läheb suuremaks ka, kui sellel klõpsata.
huvilistele soovitan BBC telesarja selle ‘meerika filmi asemel.
mingit isu pole tööle hakata. aga peab. raha on vaja ja väga. igasuguste projektide ja haltuuradega on ka hetkel kuidagi külmunud seis. kõigele lisaks nägin ma eile müüdavana sellist autot, mida ma peaaegu tahaksin, aga ma ei hakka selle jaoks laenu võtma. lihtsalt. ei julge. ma saan ju hakkama ilma autota ka. kuigi suvel tahaks ikka väga evida võimalust oma suva järgi ringi sõita. aga kütusehinda vaadates, nojah. niigi läheb toidupoes jube palju raha, isegi kui midagi õieti ei osta. sissetulekud pole mul küll samas tempos suurenenud. vahepeal siin oli juba üsna lahe, nüüd kipuvad näpud jälle vahepeal üsna põhjas olema 🙁
teen lähipäevil mingi korralikuma pulmapiltide galerii, mingi paar pulma võiks sellesse suvesse juurde saada. aga teadagai – kui seda tahta, siis ei saa.
õppeaasta viimane sess tähendab kolme eksamit kahe päevaga. kaks eksamit on küll ühes aines, aga mis sellest. kaks õppejõudu aine peale võrdub seekord kahe eksamiga.
eelmise korra eksam on mul siiani tegemata ja ma endiselt keeldun seda tegemast, kuni ei ole materjalid ja eksam kooskõlas. antagu siis vajalik materjal juurde.
võib juhtuda, et ma ei saa seetõttu aasta ainepunkte kätte ja lähen osalisele koormusele seega. mis mõjutaks õppelaenu saamist. kuna aga meil oli nagunii kolm aastat laenu ette nähtud ja mul on see kõik käes, siis see ei mõjuta midagi.
mul soovitati ka hageda kooli, kuna antud juhul on probleem õppejõu tegematajätmises/halvasti tehtud töös. aga ma ilmselt ei hakka hagema. see nõuab jälle hullult energiat. kuigi samas oleks äkki vaja. sest no muidu see jama jätkub kohe kindlasti.
eile sõbrannaga depressiivse eesti väikelinna poes.
juust, hullult kalliks läinud, oli külmletis tillukeste killukestena. 200g oli ehk suurim tükk. aga sõbranna tahab oma poodidest kaugel olevasse koju otsa ikka kilo korraga. küsib letist konkreetset juustu. tädi vaatab oma latte ja üritab ühte teist sokutada. sõbranna jääb endale kindlaks ja lõpuks müüja ohkab, et no ma siis lähen otsin laost seda, kui te niiväga soovite. st teise juustu soovitamise põhjus oli see, et nõutu soovimiseks tuli lattu minna ja seda peab ju vältima.
kassas uurib sõbranna, kas neil toimib kaardimakse magnetlugejaga. kasiir virutab leiva kartulikrõpsukotile ja ütleb, et ei. sõbranna ohkab, et siis on jama, ta vahetas kaardi ja kaotas uue PINi kohe ära ja pole uut tellinud. müüja teatab, et neil ei ole PINi vaja. vahime üksteisele sõbrannaga otsa ja siis müüjale ja sõbranna ütleb, et siis on ju magnetlugeja. müüja ütleb, et ei ole. mina siis ütlen kah, et kui PINi pole vaja ja allkiri tuleb anda, siis on magnetlugeja ehk tõmbab riba läbi; kui on PIN, siis loeb kiipi.
müüja virutas vaikides kassas läbilöödud kraami letile edasi.
välja minnes ajas itsitama. mingisugune perses teenindajate päev.
eelmine sissekanne oli 1800-s siin. ja kohe-kohe on 5000 kommentaari täis 🙂
selle puhul üks võsapilt 😛 (ilma petsita)
kui tulla tööle väga õigeks ajaks, siis ei ole hea. sest siis ei saa rahus kohvi juua ja töösse sisse elada, vaid peab hakkama kohe tegutsema. muidu ikka käin hommikul mingid netilehed läbi ja nikerdan muidu vaikselt toimetada, nüüd on kõik see tegemata.
nutt ja hala!
