mul on nina all juunikuu Tervis+ ja tahan siit
Kuu: juuni 2008
pärastlõunauim
peaaegu nagu suvi juba. või mis, tüüpiline eesti suvi ongi selline ju 🙂
loen asju selle (õppe)aasta eelviimaseks eksamiks. kerge peavalu on ka, ma ei saa aru, kust see muudkui tuleb. täiesti lambist.
kooliteemadega on mul jälle õhus see, et kas õppida Tallinnas veel juurde mingil hetkel või mitte. ühelt poolt tahaks, teiselt poolt on kuidagi kopp ees. samas võib see olla sellest konkreetsest koolist tingitud asi. et kuna seal asjad ei suju kuidagi, siis on tunne, et probleem on laiem. ah, see korraldus seal..
kusjuures, juba kahetsen, et juturaamatut kah tööle kaasa ei võtnud. aga see oli nimme, et ma pigem õpiksin. samas, kui kaua ma seda kolmekümment lehekülge ikka loen ja kui mitu korda ma pean seda siis nüüd tegema?
.. haaran kohvi parem, äkki on abiks.
P.S mul on tunne, et see automaat on reguleeritud aina väiksema ja väiksema kohvikoguse peale. vähemalt kangust pole nad veel maha keeranud. noh, tasuta värk, korruse peale on tervelt umbes 10 inimest + aegajalt toimuvad koosolekud. eks kulub palju kindlasti jah. masin on üsna meie ukse taga, kui päevas 10 tassi kohvi sealt võetakse üldse, on hästi.
P.P.S eile üllatas RM mind sellega, et teatas poes mingi kommipaki juures pikemalt mõtlemata, et ta on seda Marjasoos 2006 aasta suvel söönud. ‘hmm’, mõtlesin mina (ta pole kuigi kaua mingite aastaarvudega kursis minu meelest, vähemalt minu teada sai ta selle, et nüüd on 2008 jms selgeks üsna hiljuti) ja esitasin paar kontrollküsimust. jah, tõesti, faktid kattusid kahe aasta tagusega. hämmastav. mina kipun teda ikka veel mingiks poole nooremaks titeks pidama vist..
Massive Attack – elamus
sissejuhatuseks: Massive oli vägev.
me jõudsime just siis, kui soojendusbändi kama kokku korjati. no mida ma seal end ikka soojendan, minu jaoks oli oluline Massive ja vaid see.
nad alustasid täiesti viisakalt ja kiirelt, ei pidanud tea kui kaua ootama.
ja pettuma ei pidanud ka.
hästi vinge oli see, et selline suhteliselt stuudiobänd suutis ka lavalt täiesti pädeva saundi tekitada. ning kas see on nende suhteliselt mürarikka (kuid puhta) muusika omapära või mis, aga see loll Saku suurhall ei söönudki heli väga ära. variant muidugi, et me seisime lihtsalt niivõrd hea koha peal 😛
imelist valgusshowd lubab suur osa esinejaid. ma ei ole pädev selliseid asju hindama, aga huvitav oli see kindlasti. igal juhul mitte väga tavapärane. kusjuures tegelikult nende valgusribadel mängis ju täpselt kaks värvi – aga seda oli piisavalt. asjale andis juurde muidugi see, et ei olnud ühtlane valgusekraan, vaid just sellised ribad, millede vahelt sai ka valgust heita. ning alahinnata ei saa ka tekste, mis seal jooksid. isegi kui need tundusid kaootilised.
noh, muusikat kui sellist ma ei kommenteeri. sest kui see meeldib, siis see meeldib nagunii ja kui mitte, siis pole minu asi kellelegi selgeks teha, et see on hea.
see oli muidugi kaval, et pikkida vanu hitte (Teardrop, Inertia Creeps, Safe from Harm jt) uute lugude vahele. uued lood oli ju tundmatud, sest Massive annab plaadi välja hoopis hiljem 😛 ja kuuldu põhjal on see jälle üks hea plaat.
aga jah, et sellega hoidsid nad publikut kenasti peos. sest tuntud lood köidavad ju jälle, kui uute puhul ehk kipub (nende tundmatuse tõttu) tähelepanu veidi hajuma.
paar magusat pala ehk Angel ja Unfinished Symphaty lisalugudeks ka. minu suurt lemmikut Protectionit ei tulnudki, samas ma ei kujuta seda laulu ilma Tracey Hornita ette, nii et ehk ongi parem.
tagasiteel jäi ühe poe kuulutusetulbal kontserdi plakat ette. nüüd on see meil kodus 🙂
jess!
minu Selle Aasta Kontsert.
Massive Attack.
täna õhtul.
mmm 🙂
harjutused kahe rattaga
RM võttis pähe, et peab ilma abiratasteta sõitmise selgeks saama. tore, mis minulgi selle vastu. tema põhjendus muide oli see, et need abirattad teevad koledat häält.
aga siis tuli välja, et ma vist ei oska teda õpetada kuidagi.
soovitasin mingi kallaku pealt alla tulla algul. no et ei panegi jalgu pedaalidele, lihtsalt harjutab tasakaalu. aga ta ei tekitanud selle juures olulist hoogu ja teatavasti liiga väikese hooga on pea väimatu tasakaalu hoida.
siis hoidsin teda sadula tagant kinni, aga ta raskus vajus hullult.
lõpuks võttis sõps kätte ja kihutas tal ratta sabas, pakikast kinni hoides ja suurt hoogu tehes. vahepeal lasi korra lahti ka, RM ei saand vist arugi 😛
aga niimoodi kaua ei jookse ja siis üritas põnn ise. no ja ei midagi, ei saa hoogu sisse ja jalg kohe maha ja kõik.
lõpuks oli nii löödud, et pisar silmis ja lõpetasime tänaseks. lohutasin teda tükk aega, et see ei olegi nii lihtne ja nõuab suurt harjutamist.
minu dilemma: asfaldil on parem sõita, aga valusam kukkuda; murul on kehvem sõita, aga kukkumine on leebem.
ja ma ei mäleta eriti üldse, kuidas mina kolmerattalise pealt kaherattalise peale sõitma sain. mäletan mõlemaga sõitu, aga mitte õppimise protsessi.
esiplaanil ei ole RM, eksole 🙂
parem hilja kui…
tüüpilised eestlased – algul ei saa vedama, pärast pidama.
mingil hetkel tundus mulle, et me ei saagi kodust liikuma täna. lapsed olid ka lootuse üsna kaotanud vist juba.
aga siiski-siiski! lõunast saime teele ja peale poepausi jõudsime lõpuks Käru külje alla fotokala üritusele. põhirõhk oli olnud eile, aga ka täna pärastlõunaks jagus rahvast
kusjuures, maja ümber rohumaadel oli soe, päikeseline ja vähese tuulega, aga maja joovis puude vahel varjuline (loogiline ka), jahe ja tuuline.
ja kui algul jäi jutt, et hakkame 8 ringis koju liikuma, et lapsed väga hilja peale mgamisega ei jääks, siis tegelikult õnnestus see tund hiljem. ja need pool päeva õues mütanud lapsed ei jäänudki autos magama.
aga tundub, et voodis on uni tulnud pea hetkeliselt.
päeva heategu ja kõike muud sellest kirjust pärastlõunast
sõitsin hommikuselt tööpildistamiselt (lugematu arv patju :P) linna sõbrannaga kohtuma. ronisin trolli istuma ja jala alla jäi mingi kühm. kellegi rahakott. tõstin selle üles ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen. esimene mõte oli, et viin trollijuhile. aga mul polnud aimugi, mis sellega edasi seal tehakse. inimene ei pruugi ise ja teada, kust otsida ja kas trolli omad hakkavad inimest otsima?
isegi see mõte käis peast läbi, et pidin ma selle nüüd leidma.
saime Evuga Tammsaare pargis murul kokku ja vaatasime natuke rahakoti sisu. SEB panga kaart oli ja mulle tuli meelde see, kui ma kunagi kaardi automaati unustasin, järgmine selle välja võttis ja panka helistas ning pank mulle ja mul oli veerandtunni pärast kaart käes.
niisiis helistasin ka panka. neil on ju inimeste kontaktid olemas. ja nad lausa ühendasid meid omvahel. vaene noormees pidi jala Mustamäelt linna tulema, sest raha ja piletid olid kõik ju rahakotis. aga igatahes oli ta õnnelik seda kätte saades 🙂
veel enne, kui tema sai kätte oma rahakoti, sain mina kätte ühe uue Rendelli, mis mulle toodi 🙂 nii hea, kui tuttavad oma reisidel ka minu peale mõtlevad.
aga kohvikuotsimisega meil ei vedanud. Evul oli reisilt tulnuna nagunii paar kotti kaasas ja seega ei kippunud me kusagile kaugele minema. mulle tuli pähe Vanalinna Muusikamaja Kohvicum, seal on mõnus vaikne õu, aga kui me 10 minutit enne nelja sinna jõudsime, ütles silt, et nad on täna lahti neljani. teenindaja käest küsisime üle ja ta ütles, et tahaks enne nelja nõud kätte saada. no ei vea.
mõelnudki siis muud välja, kui Viru tänavale Apollo raamatumaja Kehrwiederi tänavaplatsile istuda. telefoniputkade ja raamatuleti vahele nurka. kallis, nagu vanalinna kohad ikka, aga hea rahulik istuda. vähemalt sai Evu järgmise tuttava laekumiseni aja parajaks.
mina läksin hulkusin seepeale veel Apollos ja väljusin mõne uue lasteraamatuga. või mis uue, kõik olid allahinnatud – minu puhul tüüpiline. vahtisin uut Vilepit: “Horlok ja Ürgvärava võti”, aga ei raatsinud hetkel osta. noh, aga ma ostan selle kindlasti, mul on suurem osa Vilepi raamatuid olemas nagunii.
kojusõit see-eest ei olnud nii meeldiv, kui eelnenud tunnid. enamuse teest jõllitas mind mingi poolpurjus täistätoveeritud mägede poeg. algul jällitas ta kolme pubekat, kes istusid must iste eespool, kui need ära läksid, ronis ta nende asemele, lösutas seljatoele ja hakkas mind jõllitama. öäkk. mina vahtisin aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid. ma ei hakka sellise pärast mööda trammi edasi-tagasi jooksma.
õnneks ta siiski väljus varsti.
mina koperdasin oma saagiga koju ja siin ma nüüd olen. kergelt valutava pea ja kurguga.
pudipadi
eile õhtul enne magamajäämist meenus eilehommikune unenägu. päeval ei mäletanud ma sellest midagi.
püsisin eile peamiselt toas. päris kole. õues on nii kena ilm ja mina tegelen enda ravimisega ning lõunaunega. aga täna on vähemalt juba suhteliselt inimlik olla.
mis on ka hea, sest mul on tänaseks mingeid kohustusi.
see meenutab, et sain omale veel ühe asja kaela. puiklesin mis ma puiklesin, aga tehti selgeks, et eriti valikut ei ole. hea küll, pole mingi suur asi, aga ikkagi ei vaimusta see mind.
olemasolevategagi tiba jännis hetkel.
muide, siin on peatselt 5000 kommentaari täis. tea, kas peaks 5000ndale kommenteerijale jälle midagi lubama?
mis meenutab, et Urriga on veinipudelid siiani vahetamata 😛
hommiku uitmõtteid igast nurgast
see nohu-köhaasi ei tahagi mööda minna. nädalajagu juba kallal.
aga ega mul pole ühtegi täistubast päeva olnud ka, ikka õues käidud. mõni päev vähem, mõni rohkem. ja praegused soojavõitu, kuid jaheda tuulega ilmad ei soodusta seda paranemist eriti.
(nõrganärvilistel seda lõiku mitte lugeda!)
täna ärkasin kell 9 selle peale, et tuli hull köhahoog. kusjuures mul oli plaan magada, noh, kaua. sest täna õhtul läheb mul kaua. siis rögistasin-nuuskasin pool tundi. kolm taskurätikut läks ära, enne kui õnnestus järgi jätta. nüüd tapan eile söödud küüslaugu haisu rohelise sibulaga.
tuul jah. selline tunne, et oi kuidas läheks lohet lennutama, kui haige ei oleks. tegelikult muidugi ei tea, ilmselt väga palju ei läheks ka. eriti mitte üksi veel. tunnen end liiga kobana selleks. aga unistada võib ju 🙂
ja muidugi lähen ma täna tööle. ei tasu arvata, et saab kodus rahus haige olla. kui keegi on puhkusel juba korra, siis kohe kindlasti mitte. ja nii just ongi.
siiski olen selle tõbisuse tõttu viimasel ajal üritanud maksimaalselt tubane olla ja ma olen jõudnud Wire in the Blood’i kolmanda hooajani. vaadata siis. seda on olnud kunagi mingi hulk seeriaid ETV pealt ja kuskilt soomest ka vist. eksole, siin oli sellest veidi juttu. selline verine värk on, aga vot miskipärast mulle kipuvad enamasti inglise krimkad siiski rohkem meeldima (kuigi Christie on pikapeale täiesti tüütu ja Sherlock samuti).
JoJo (valge kass) viidi maale suvitama. aga nüüd olla ta mõned päevad kadunud olnud. oeh 🙁
Evelinil on muidugi üksi hea olla ja ei saa salata, kassikarvatuustide hulk elamises on vähenenud kordades.
oma tänahommikusest segasest unenäost võiks ka kirjutada muidugi. olin koolis, tegin mingit eksamit ja eriti midagi ei osanud. kahel inimesel minust vasakul oli sama variant mis minul, aga paremal oli mingi teine. igal juhul jäid mul viimased küsimused vastamata, kui miskipärast lehe käest ära andsin. hetke pärast küsisin seda õppejõult tagasi, aga ta andis hoopis muu lehe ja ühe vana koduse töö, et sinna mingit muutused sisse viia.
siis korraga tassisime ühte vana pisikese mustvalge monitoriga arvutit sinna majja, kus me miskipärast elasime. see ei olnud üldse eestis, ma olin kusagilt saanud selle aadressi ja sinna külla mõneks ajaks läinud. kuidas see kooliga seostub, ei saa ma praegu muidugi kuidagi aru.
igal juhul oli maja ees suur terass, oli suvi, ma istusin terassil mingi varikatuse alla ja hakkasin midagi selle arvutiga tegema, õigemini vaatama, mida üldse teha saab. samas see oli täiesti kindlalt mingi koolist saadud arvuti ja tegelikult oli seda vaja hoopis kellelgi teisel, mitte minul. aga teised olid veel koolis.
korraga tulid terassile mingid suvalised inimesed, turistid, võtsid istet ja hakkasid end hästi tundma. olin täielikus hämmingus ning hakkasin neid ära ajama. et see on eramaja ja ei ole nii, et tuled ja istud siia. nad lahkusid küll, aga pikkamööda ja väga pahaselt. ning läksid paar maja edasi terassile.
meri ja rand oli sealt mõnesaja meetri kaugusel.
toimetasin edasi ja siis tuli uut rahvast. seni, kuni ma ühtesid minema ajasin, tuli neid aina juurde ja lõpuks avastasin toast ka. hakkasin neid inglise keeles minema ajama, kui selgus, et üks punt on eestlased: mingi tädike ja keskkooliealised poisid. poisid olid ontlikud sellised, viisakalt triiksärkides ja kõikidel mingid tõsised raamatud kaasas. tädike rääkis, et nad olid tahtnud kultuurimajas filmi vaadata (ka midagi tõsist), aga seal olid mingid jamad ja seanss jäi ära. jah, see on koguaeg seal niimoodi, ütlesin mina. aga ikkagi ajasin neid välja. lõpuks ütlesin, et nad võivad ju terassil istuda ka, kui tõesti lugeda ainult tahavad ja ei sega ja lärmi ei tee. aga nad ei jäänud.
osad õiendasid, et rand on täis ja kus nemad siis puhkama peavad. mina ütlesin vastu, et mina ei tea, pöördugu linnavalitsusse selle probleemiga, seepärast ei pea eraaedades ja -majades käima.
siis tuli kohale maja.. ma ei teagi, omanik või põhiüüriline, kelleks oli sinine 😛 küsisin talt, et kas selline sissetungimine on tavaline – kuigi tundus, et jah, sest naabrite terassid olid kõik täis) ja tema ütles ka, et jah. ja et seal on väga palju huvitavaid inimesi. et ühega ta tegi pika kabeturniiri ja mis kõik veel.
aga edasi ma ei mäleta 😛