et hurraa, puhkus? et juba eilsest?
ei midagi sellist. sest tegemist jagub maa ja ilm. lihtsalt ma ei pea paar nädalat kontoris kohal käima. ühes nendest 😛 kaks ülitihedat nädalat ootab ees. projektitöö vahele veel ports koolitöid ka teha. RM-i sünnipäev muidugi ka.
koolitöö eeldab ilmselt sedagi, et pean homme raamatukogu külastama. ehk homne päev linna peal. ja pean kiiresti omale paar vajalikku asja kalendrisse ära märkima, enne kui umbe planeerin asjad. sest seda ma oskan ka 😛
mul on hommikukohvi tass pooleli. ooei, mitte seepärast, et ma alles ärkasin. lihtsalt ma sebisin juba hommikust saati ringi ning ma lihtsalt ei jõudnud enne poja äraviimist kohvi juua. aga parem hilja, eksole.
Kuu: jaanuar 2008
sai, nagu Päris Õige Eesti sai
ostsime eile poest saia. viilutamata. noh, prooviks, et pole seda brändi enne ostnud. minul, nagu ikka, kerge skepsis poesaiade suhtes (turusaiad on etemad, erinevalt leibadest).
aga näe, seda saia annab lõigata. vabalt. sisu ei pudisegi laiali. kummaline.
ja.. ja …. maitseb nagu SAI. peaaegu nagu see sai, mida vanaisa leivamajast soojana tõi. noh, ainult et see pole soe. aga muidu selline Päris Sai. appi! mu poja polegi sellist saia ju saanud? tema elu ongi koosnenud eurosaiadest.
hm. pool pätsi kaob nagu polekski olnud. hakkan uurima paberkotti, mille sees saia müüakse. nii. Leiburi logo. müstika: nad on õppind saiu tegema? loen edasi: toodetud Lätis. ahhaaa! eksole. kohe oleks võinud arvata, et see ikka pole kodumaine asi. Läti sai. eksole. miks lätlased oskavad ja saavad teha normaalset saia ja eestlased mitte? ah? neil on ju ka kõik eurovärk. aga näe, sai ei pudise laiali ja maitseb ka nagu muiste. normaalne. eelista siis eestimaist niimoodi 🙁
veel prügist
EPL-is on jälle üks lugu.
peamine siit minu jaoks on see, et biojäätmed ei pea olema tingimata biolagunevas kilekotis, vaid võivad olla paberis ka (loogiline. suurtes kogustes paberit biojäätmetes ei ole hea, aga kott prügi ümber laguneb õigetel tingimustel ära küll). samas see tavalise kilekoti lagunemine on ikkagi veider mu jaoks.
ühesõnaga on siin vastus ka CV-le, kes ühel õhtul mind uinakust üles ajas küsimusega paberkoti kohta biojäätmete jaoks 🙂
rongiga on mugavam!
kõlab nagu hull üleskutse. aga tegelikult on ka 🙂
hommikul sõitsime kooli rongiga. Edelaraudtee pani eelmisel aastal Viljandi liinile ka mõned kiiremad ja esimese klassi vaguniga rongid käima. ajavõit saavutatakse siis sellega, et kuni Raplani peatub rong mõnes üksikus jaamas. ehk endise peaaegu pooleteisetunnise Rapla otsa asemel võtab see tund; edasi sõidab nagu tavaliselt. Tallinn-Rapla vahele on mõni aeglasem rong juurde pandud lihtsalt nende vahelejäänud peatusete jaoks.
enne eksamit on esimese klassi vagunis rongiga koolisõit raudselt mugavam lahendus kui autoga. eriti, kui peab veel ise autoroolis olema. jälgi liiklust ja sõida (mulle meeldib sõita muide) meie närvilistel maanteedel. õppida samal ajal ei saa ja kooli jõudes olen parajalt väsind.
aga rongis, istud laua taga, saad oma tasuta tee või kohvi (mille oled piletihinnas küll kinni maksnud), lööd arvuti lahti või võtad materjalid lahti ning muudkui õpid. vajadusel on wifi ka olemas (mis isegi toimib suhteliselt okei). või kui pole vaja, siis kasvõi magad. sõiduaeg ei erinegi autoga sõidu ajast väga – nojah, sõltub muidugi ajast ja autosõidustiilist 🙂
muide, tänua rongile sain Räpina lõpueksami ka suurepäraselt tehtud – ega mul õieti aega polnud muul ajal õppida, kui Tartusse rongiga sõites. tookord oli veel see raudtee variant ja ca 3,5tundi sõiduaega sobis mulle suurepäraselt.
nii et – kuigi rongijaamadest linna peale minek ei ole alati kõige mõnusam, siis rong ise on mõnus. muide, ka siis, kui ei ole esimeses klassis. sellise kiirusega on juba täiesti alternatiiv. kui veel tihemini veidi käiks ka..
JoJo
ehk kass number 2, kes juhuse tahtel meile elama on tulnud. hakkavad Eveliniga juba leppima vaikselt. nagu pildilt näha, siis minuga juba lepib kenasti.
ärge minult küsige, kust kassid tulevad.
isegi kiirel ajal blogin ma tasuta
unise peaga ei saa tegelikult ka midagi tehtud. aga magada pole ju aega, sest asjad nõuavad tegemist. lisaks tööasjadele näiteks lapse sünnipäevakutsed kirjutada, et need homme lasteaeda ära viia. ja nõud pesta. ja süüa teha. ja noh. triikimisest-koristamisest ei räägi. heal juhul leian puhkuse ajal aega. puhkus on puhkus põhitöölt muidugi. mingit sisulist puhkust kui sellist ei ole ega ei tule. on projektitööd ja on koolitööd.
veel üks sõbranna eile imestas, kuidas ma nii palju jõuan. tõin talle näiteks ühe oma teise tuttava. selle peale imestati, et kas mõnel inimesel on ööpäevas rohkem kui 24 tundi. vist on jah, ja mul on pidevalt tunne, et mul on umbes 18 tundi. no ongi jah, sest ma ikka magan ka. isegi alla 18 on tihti.
kõigele lisaks oli õues vastik külm tuul.
ning, eelmine sissekanne ei ole reklaamsissekanne, nagu Pulleritsu artiklit lugedes võiks ju arvata. võinoh, nagu on ka, aga igal juhul keegi ei maksa mulle selle eest. kuigi tore oleks ju, kui nii guugel kui rainy mulle mingi papi selle eest köhiks 😛
minul küll ei ole blogides kogu aeg silme eest rahaküsimus. ma ei kirjuta tavaliselt ka tundi aega ühte sissekannet. ajakirjanikuks end ka ei pea, eriti mitte blogides.
mina ja google
ma olen järgemööda guuglistunud. lihtsalt mugav on, kui saad ühe kasutajanime-salasõnaga ligi mitmele vajalikule asjale.
kalendrindusest oli mul hiljuti juttu. maksingi hiljuti Rainlendari litsentsi ära ning nüüd on töölaua- ja veebikalender kenasti sünkros. ainult teavitused tuleb kummaski eraldi määrata. kategooriaid ka guuglis pole, need tuleb soovi korral siis oma arvutis paika panna. igatahes olen ma sellisel kujul oma kalendri peaagu toimima saanud ja kõik vajalik on kirjas. tugev pluss on see, et ma näen ka jagatud kalendreid ehk ka neid toiminguid, mis on kellegi teise kalendris, mida ta minuga jagab. ehk siis saab koos planeerida ja sättida tegevusi.
kõigele lisaks on seal päris tore võimalus saata kutseid mingitele sündmustele-kohtumistele. esimene kutsetest on mul tehtud. muidugi ilmnesid selle käigus ka mõningad puudused (no näiteks kaarirakendus ei leia meie aadresse-kohti eriti üles ning personaliseeritud kaarti ei saa sündmuse juurde panna jms).
guugli dokumentide võimalusi olen ka mõnda aega kasutanud. hea võimalus hoida üleval mitte väga konfidentsiaalseid dokumente, mida on vaja kas teistega jagada, koos üles ehitada või mis lihtsalt peaksid olema kättesaadavad mitmel pool. mugav ongi see, et saab netis töödelda ka neid dokumente. teisi kasutajaid saab lisada nii töötlemisõigusega kui ainult vaatamisõigusega. mugavam, kui faile mailidega edasi-tagasi pendeldada, eriti veel, kui on vaja seda mitme inimese vahel teha. ‘tavalisemad’ dokumenditüübid on esindatud kenasti.
läksin suhteliselt värskelt üle ka guugli readerile. ei pea erinevaid feede erinevate arvutitega konffima. võeh, kui kole lause tuli. igal juhul on blogi- ja uudistevoogusid seal päris mugav jälgida ning mugav on just see, et ligi saan suvalisest arvutist. ka saab moodustada katalooge ning nimetada voogusid ümber, samuti lisada postitustele tage (seda ma pole veel teinud). samuti saab valikuliselt sissekandeid jagada teiste lugejatega. uue voo lisamiseks on vaja lihtsalt oma veebilehitseja lemmikuteribale lisada üks väike link – kui oled lehel, mille feedi soovid readerisse lisada, siis vajutad seda nuppu ning edasine toimub juba lihtsalt.
kuna olen suhteliselt vähe kasutanud, siis miinuseid ei oska välja tuua.
vaatan nüüd, kas guugli notebook jääb ka kasutusse. jälle sama teema – ligipääsetav igalt poolt. saab kirja panna nii järjehoidjad (bookmargid) kui ka märkmed. saab lisada tage, katalogiseerida, kommenteerida, sorteerida, filtreerida, eksportida google dokumentidesse ning sedakaudu jagada teistega. jagada saab ka otse, kas siis ühe märkmeraamatu, kategooria või alamkategooria piires. st just selliselt tasemelt, nagu soovid.
kõigele lisaks on notebookil väike plugin, mis võimaldab suvaliselt veebilehelt valitud lõigu-pildid salvestada ka notebooki.
aegajalt olen kasutanud ka guugli avalehte, aga kuna ma avalehte lihtsalt ei kasutagi, siis see pole pidama jäänud. ehk nüüd võiks ikkagi – et sinna tuleksid kokku uued vood, mailid ja oleks ka link dokumentide ning märkmete juurde. pean mõtlema.
ja kui nüüd keegi tuleb välja ‘suure venna’ jutuga, kuidas guugel kõike salvestab ja kõik on alati leitav, siis – no tõesti, kas on kellelgi arvamus, et me elu on väga jälgimatu? kõik need kaardikasutused (deebet-krediit-kliendi-makse-järelmakse), meie muu e-mailindus, mobiiltelefonid..
ma arvan, et see, mida mu kohta guuglist teada saab, ei ole küll midagi väga vapustavat. kui ma tahan ikka mingeid eriti salajasi asju ajada, siis on selleks tõesti muid võimalusi.
ütleme nii, et ma ei leia, et mul oleks sealtpoolt midagi karta. kui ikka leian mingid mugavad lahendused, siis kasutan neid, kui vaja 🙂
ma olen kuri
meeskonnatööd ei saa teha nii, et teeb peamiselt üks. ma olen üritanud jagada infot ja pannud punktide kaupa kirja, mida on vaja teha ning saanud vastuseks paar lehekülge viideteta teksti ja mõned lingid. osa sellest on pealegi üks minu vana uurimustöö 😉
tegelikult ei aja naerma. tegelikult ma ei teagi, kas on viga selles, et teised ei saa ikkagi lähteülesandest ja soovitavast tulemusest aru, kas see ei huvita neid või pole neil lihtsalt aega. esimesel juhul on viga minus, teisel juhul teemas (aga miks keegi midagi muud ei pakkunud?) ja kolmas probleem on mul omal ka.
samas meil ei ole määratud tiimijuhti, nii et ei tasu arvata, et ma õudsalt tahan juhtida. no ja juhiks ju ehk isegi, kui oleks ka aega ja tiim kaasa tuleks. tähendab, need asjad on muidugi seotud ka omavahel.
ah. hea seegi, et paar selle nädala asja edasi lükkus.
ja RM-ile sai tähtpäevakingitus ostetud. selle käigus jäi muidugi ostmata tänase külaskäigu kingitus. laps, kelle katsikule ma pole jäudnud ja nüüd ühendan selle tema aastase sünnipäevaga. seega pean enne RM-ile aeda järgiminemist veel kingi ka ostma. mis tähendab jälle liikumist kusagile vales suunas. nagu niigi vähe tegemist oleks 🙁
uued ja vanad asjad, peamiselt riided
hinnatõusude taustal on siiski hetkel see seis, et kaltsukast ei tasu enam riideid osta. poest saab allahindluse ajal (mis jällegi pole tihti nii suured, kui nö vanas euroopas) uusi riideid pea sama hinnaga, mis kaltsukas kasutatuid.
kaltsukal on siiski plusse: riided on originaalsemad (kui on, viimasel ajal ei ole ma miagi head leidnud, Tallinna omadest külls mitte) ning riided saavad taaskasutatud.
ja üldse. mul on mingi kotitäis korralikku pesu, mida ma erinevatel põhjustel enam ei kanna. ma kohe ei oska selle kotiga midagi peale hakata. mingi emade-laste varjupaik?
enamiku vanadest riietest panen prügikasti juurde, kust need kiirelt kaovad. korralikumaid olen viinud ka nt sotsiaalmajja. aga pesu on nagu veidi teine teema..
uuskasutuskeskusest saime viimati muide 2 korralikku jääresti (kahest kapiga kaasasolevast jääb vahel väheks ja jääkotid, noh.. ), kuhu RM-iga kohe ka marjajääd tegime ning õhtul sellest omakorda jääteed 😉 ning selle käsivändaga vahustamispurgi (mingit väikest kogust vedelat tainast on sellega mõnusam kokku keerata kui mikseriga, omlett sai kohe tehtud ka), kokku mingi täiesti olematu kümme raha. rõõmu see-eest palju.(mul oli siin nüüd mingi deja-vu ja kontrollisin, kas ma pole seda juba korra kirjutanud siin. ei ole)
ja kohe-kohe peaks kaduma ära see köögikombain, mida ma olen kasutanud umbes kord aastas ja mis võttis ainult ruumi. läheb paremasse peresse ehk, kus saab tööd ka teha.