une näod, kerge horroriga ja juustulisandiga

lõikasin omale praegu õhukesi juustuviile ja meenus mingi oma kooliaeg, kui mulle meeldis õhtuti laua taga raamatut lugeda ja samasuguseid läbipaisvtaid juustuviile kõrvale süüa. lihtsalt et – hea on!
aga miskipärast enamik juuste ei päde tänapäeval. vähe on neid kodumaiseid, mis maitsevad nii nagu vaja ja milledest saab selliseid viile lõigata. mina ei tea, kas on tooraine niivõrd teine või jäävadki need juustud lihtsalt tooreks. õnneks mõned siiski on.
aga tegelikult tahtsin ma rääkida oma unenäost, mis ma eile öösel nägin. nimelt lugesin ma, unes, lehest, et levima on hakanud perekondlikud suitsiidid seoses hinnatõusudega ja majanduslangusega. huhh! peale seda katkes küll uni mõneks ajaks.
et rohkem sellest unest rääkida ei olegi. ma loodan, et mingil hetkel ei osutu see deja-vu‘ks. sest see oleks kole.