ma pean hakkama blogilistis uurima neid oma seadeid, no näiteks et kas saab panna nii, et mingeid blogisid mulle ei näidata lihtsalt. tänane Vainu-teema on jälle veidi üle visanud. ma tahaks midagi muud seal ka näha. osad nendest on veel kinni makstud pealegi.
tegelikult samas olen ma ammu aru saanud, et meie rahvas on uudishimulik ja selliseid asju loetakse huviga. mingi seltskonnateema või midagi. Kroonika ja Just elavad ju ka hästi?
mul on tunne, et I&I teevad lihtsalt mingit sotsiaalset eksperimenti oma kirjutistega. ma reeglina neid ei loe, küll aga näen pealkirju. ning aina enam ja enam tundub, et see on mingi nali.
aga olgu pealegi.
ma eelistaksin vahel lihtsalt sellest mitte midagi teada.
aga tegelikult leidsin ma täna hoopis sellise sissekande ja ei saa väga hästi enam aru. vanasti õpetati naistele, et ole salapärane ja püütav, nüüd siis…
muide, sama asja teine pool on Delfis. mitte päris otene teine pool, aga ma taban siin seoseid.
kuna hetkel on tegelikult loeng, siis ma ei jõua väga süveneda ja pikalt oma mõtteid lahti kirjutada. minu vastuses Miko sissekande all on lühidalt paar ideed kirjas.
ja olgu, et ma seekord pole Mikoga päris nõus ja mõne koha peale vaidlen lausa vastu (ja olen Tatustahimega üsna nõus), on tal näiteks eelmine sissekanne täitsa hea ja seal on veel huvitavat lugemist.
Aasta: 2007
kui reklaam oleks aus
täpselt üks päev vähem kui kuu on ostuvaba päevani ja 3 nädalat on aega osaleda rohelise liikumie poolt korraldataval reklaamiparoodiate loomeüritusel.
lõpuks ometi võimalus igasugused nõmedad reklaamid pea peale pöörata 🙂 seda juhust ei saa jätta ju kasutamata!
veidi teatrit
Tartust tagasi. nädalasisene teatrireis. ‘Tühirand‘. praegu ei analüüsi ega kirjuta. igatahes on mul hea meel, et me sinna otsustasime minna.
kolmas teatrikülastus sel kuul.
homme, homme, homme. homme tekitan ma aja ja magan.
sest nädalalõpul on kool.
tühi kaubajaam
veel mingi aasta tagasi oli üks Tallinna jaoks õhusolev teema see rongide kaubajaam. Kopli kaubajaam, nagu seda Kalamaja ja Pelgulinna vahel asetsevat asja nimetati.
noh, selle võib nüüd linna probleemide sealt praktiliselt maha tõmmata. peale pronksööd on rongide arv seal oluliselt vähenenud ja praegu on enamasti paar rongikest ainult ning trammi pealt on lai rongitu vaade Toompeale ja Pelgulinnale. ning raudtee taga seismist ka praktiliselt pole.
eksole, majadusele või mingitele majandusharudele paras põnts muidugi. aga nagu ikka, hea ja halb käivad käsikäes ja mis on ühele halb, on teisele hea – ning vastupidi.
mina olen näiteks üsna rahul otseste tagajärgedega. st sellega, et ronge ei ole.
kordame põhitõdesid
“lepime kokku, et kohe esimeste probleemide peale ei löö käega?”
suhe ei püsi iseenesest, vaid eeldabki tööd. mitte, et nüüd rühiks hullupööra, aga enda mugandamist ja kohandamist ning ka konkreetsemat lahendamistki aegajalt.
jama tekib siis, kui need pingutuse ja töötegemise hetked ei kattu. kui inimesed pingutavad erinevate asjade nimel. nii suhte sees kui suhtesse otseselt mittepuutuvates asjades. kui üldine siht ei ole päris sama. või on, aga vahendid selle saavutamiseks väga erinevad. või kui ühel saab jaks otsa ja teine ei oska või taha toetada ja jõudu anda. või kui inimesed muutuvad ja nö kasvavad lahku – aga kas see ei juhtu ka mitte siis, kui ei ole tegelikkut sidet? olgu see siis katkenud kusagil või algusest peale olematu olnud.
et oleks toimiv suhe, peab olema ka eraldi tugev. aga mitte jäik ja kange. sest igaühel on vahel tuge vaja. igaüks jaksab toetada, kui vaid soovib veidi. enesekindlus on üks baas.
mul jääb sellest aegajalt vajaka.
ja aegajalt olen ma lihtsalt egoist.
(anti)reklaam
vahin siin tööl laupäevase postimehe esikaant, õigemini reklaami sellel, ja ei saa aru.
‘parima hinnaga maastur eestis, KIA sportage
hinda vaadates ei usugi, et tegu on maasturiga!’
ee… äää…?
ma ei usu seda autot vaadates ka, et tegu on maasturiga. ausõna noh. kuidas need asjad nagu sportage ja maastur on üldse ühte pandud, ei saa ma aru. pigem on see siuke meil jõle popp, aga suhteliselt arusaamatu linnauniversaal, vähe kõrgem siuke. autotüüp, mida paljud õigustavad sellega, et meil on teed kehvas korras ja seepärast on hea sõita.
minu meelest siuke – ei liha ega kala. pole ta õige linnaauto ega õige maastikuauto.
a noh, ma pole mingi autopede ka. ja loomulikult hakkan ma nüüd pähe saama kõigilt, kellel on mingid linnamaasturid. aga ma loodan, et elan selle üle 🙂
loomulikult pole mul ei toimivat skännerit ega normaalset fotokat, et reklaam siia üles panna.
tallinn-järveküla-assaku
kahjuks pole minu tehtud pilt (ja kade olen ka noh), aga autori luba siin avaldamiseks on olemas.
biblio
raamatukogus ei tulnud mul ‘Preili Smilla lumetaju’ pealkiri meelde (no auk, lihtsalt auk korraga, raamatu ja autori nimed mõlemad kadunud) ja miskipärast ei sobranud ma Taani riiulis ka. tegelikult tahtsin üldse mõnda Atwoodi, mida mul ei ole (mõneda uuemat pole riiulis), aga Kanada vahe oli miskipärast kinni ja teenindajatel olid järjekorrad ja ma ei hakanud küsima ka. selleks ajaks muidugi oli mul juba käes Strugtskite ‘Asustatud saar’ ning tegelikult ma ei julge nagunii üle ühe juturaamatu oma kooliraamatute kõrvale võtta.
selle ‘Asustatud saarega’ on see lugu, et ma mäletan sealt paari katket ajakirjas ‘Pioneer’ kusagil 80ndate päris algul. nii et mingis mõttes oli see ebateadlik valik, lähtuvalt mingist hetkeemotsioonist.
aga kuna täna on nagunii selline päev, et parema meelega poeks kusagile kerra ja ei teaks maailmast ega millestki mitte midagi, siis enamvähem seda ma teengi. võtan sinna lihtsalt raamatu kaasa. ja gripitee.
külalistele
mul oli eile kohutavalt piinlik, kui Sinine rääkis, kuidas ta eelmine kord juba hakkas mulle külla tulema, kook ka valmis ja puha, ja siis luges mu blogist, et mul on kehv olla ja ma väga nagu ei tahagi külalisi. täiesti kohutav. sest ma võin ju viriseda, aga tegelikult tõstavad külalised mu tuju tavaliselt. isegi kui ma pärast olen väsinud ja kõik – aga see on teistmoodi.
nii et, kui ma olen külla kutsunud ja ikka üle ei helista miskit, siis ma igal juhul võtan vastu.
sest ma ei tahaks siin oma suud veelgi rohkem kinni hoida ju ka.
ja eilne 2007a vastlaõhtu oli tore, mul on hea meel, et nii vähe suppi järgi jäi 🙂 kahju, et kuklitega kitsas oli 😛