unes olin sõitnud nagu Soome, aga tegelikult oli see Inglismaa. miskipärast pidin varahommikul võõra autoga seal sõitma minema, mingeid inimesi peale korjama ja nendega kuskile sõitma. aga ma ei saanudki täpselt aru, kust ma peaks nad peale korjama ja muidugi siis see valepoolne liiklus. ma olin peaaegu et paanikas, sest keegi teine ei vaevunud mulle seletama. üks imelikul kombel kaasas olnud sõpru rääkis mulle midagi Londoni poodidest, aga selle peale ma läksin veel rohkem närvi ja ütlesin, et ma olen siin enne käinud küll ja suudan poed üles leida kui vaja, aga et mul on vaja mingid inimesed hoopis kätte saada ja keegi ei ütle mulle isegi täpseid aadresse.
ähmaselt mõtlesin veel, et seal kuskil on üks inimene, kellele oleks kena helistada ja öelda, et ma viibin temaga ühes riigis – aga tegelikult on ta Soomes ja tegelikult ma ei helistaks talle.
mingid asjad olid enne ka, ähmased unemälestused, mis pole fikseerunud.
RM tuli ajas mind enne üles, kui ma liiklema pidin hakkama.
lähme temaga nüüd arstile. niidid välja võtta ja üle vaadata.
Aasta: 2007
äratuskass
RM-i lemmikvideo juutuubist. noh, ega ta muid eriti näinud polegi 🙂
kalendri pidamine on kahjulik
..sest see näitab liiga konkreetselt ära, kui täis on võimalik päevad planeerida. isegi mitte see, et ühel päeval oleks liiga palju tegevusi, aga on sellised perioodid, kus päevad jooksevad kuidagi üksteisele sisse.
mõtlen nüüd, kas investeerida tiba rainlendari pro varianti, et seda googli kalendriga sünkroda saaks ja desktopil ka kõik olemas oleks. ah et miks guugle kalender? sest ma nagunii kasutan guugli teenuseid ja mingit netipõhist ehk igalt poolt ligipääsetavat on vaja (tegelikult on neid hästi palju erinevaid ju saada, aga ma ei kasuta eriti neid portaale). see ka hea, et lõpuks ometi laseb üks meie moblaoperaator googlil omale meeldetuletusi saata ja õnneks üks mu telefonidest on selle operaatori võrgus.
aga muidu on kõik kenasti, tänan uurimast. täna pole isegi väga uimane. äkki ongi novembrist ja tänane päike mõjutab?
suundun esikusse to-do listi asju juurde kirjutama.
hoidke alt, mehed!
.. ehk järjekordsed testitulemused 😉
ma ei hakka siinkohal pikalt rääkima sellest, et minu puhul kipub läbi aastate nõudlus ületama pakkumist. st, pigem nõutakse mind kui et mina pean hullu vaeva nägema, et meest leida..
ja lõppu midagi tagasihoidlikumat ka:
puhkuseta nädalavahe
kool sai eile jälle läbi. 3 päeva intensiivselt mahukat ja keerulist ainet. mul on tunne, et mingid inimesed õpivad aastaid, et saada seda taset, mida meil eksamil kolme nädala pärast oodatakse. oeh. aga no kes käskis eksole?
reedeseks eksamiks polnud mul ka eriti aega õppida. siiski loodan, et saan positiivse tulemuse.
projektitöö jookseb agaralt. toimetan ja sebin ja asi liigub. mis on hea. samas mind häirivad mingid sellised asjad, et ma pole nagu kõike vajalikku infot saanud. mingid asjad on poolikud ja päris raske on järjele saada. inimesed püüavad mind aidata küll, aga alati pole nad isegi täpselt kursis. lihtsam on teha neid asju, millede juures ma olen ise päris algusest saati.
üleeile, kui mu tegemistest juttu oli, küsis üks tuttav, et millal mul vaba aega on. ma pakkusin, et näiteks öösiti ma ei raba. aga üldiselt täpsustas ta mu kulmukergituse peale, et millal mul tuleb kohe paar päeva juttis, mil ma midagi ei tee.
hea küsimus muidugi. suvel oli seda aega küll. nüüd pakkusin, et ehk jõulude ajal. ma ise ka loodan 🙂
eile koolist koju jõudes magasin esimese asjana natuke, siis läksin tõin RM-i ära.
aga ikkagi, millest on see suhteliselt pidev uimasus viimasel ajal?
kuidas me Mäkis söömas käisime
mu blogi muutub varsti puhtalt jutublogiks. sest mul Ei Ole pilte. ma vahel isegi tahan teha, aga mul pole reeglina kaamerat kaasas. nutt ja hala.
tegelikult käisime me täna Mack’is söömas. ma olin liiga kapsas ja päev läbi söömata, nii et väljas söömine tundus ainus lahendus. eelmine kord tahtsime minna mingil laupäeval, aga siis oli see lihtsalt täis. seega tegime nalja, et kui Mack’i ei saa, siis lähme Mac’i. ehk MacDonaldsisse. aga õnneks vedas 🙂
no et tegu on siiski mäkiga :P, otsustasin ma võtta burksi. Bacon Cheeseburger the Luxe nime poolest.
ja nagu selgus, mitte ainult nime. noh, ma ju tean, et tegelikult ongi üks normaalne ‘meerika burks siuke vinge taldrikutäis korraliku pihvi ja friikartulitega. peekon-juust-sibul jms sinna juurde. ma sõin seda samakaua ja kauemgi, kui sõber sõi oma catfishi ja burksi. lihtsalt mu burks oli nii isutav, mina omast ei andnud tükikesi ja seega polnud tal valikut. vastutasuks sõin ma suure osa tema catfishi salatist ära. burksi salati kaaa.
põhimõtteliselt oleksin võinud ma sealt välja veereda.
teenindus oli päris nunnu ja sõbralik, aga kui nõud olid ära koristatud, ei teinud keegi meist enam jupp aega välja. mh.kuigi esimese viipe peale tuldi kohale ja saime arvegi.
ah, üldmulje on hea ja kui pappi juhtub olema ja kõht jube tühi, siis tasub veel minna. tühi kõht on seepärast vajalik, et oma ports sisse toppida.
kuigi ma pole kindel, kas talvel on tasuta jäävesi just see, mida ma tahan. samas on see kena ˛est.
mis muide, meenutab, et Texases on ka vesi tasuta, vala palju tahad; ning maapähklid samuti (ja koored tuleb põrandale visata!).
ja siit edasi et, peaks Babybacki jälle minema miski hetk..
lahendused on lähedal
jälle seesama, et viimasel minutil kipuvad asjad korda saama. lihtsalt ma pean selleks end korralikult kätte võtma.
hetkel tundub, et suur osa stressi tekitanud olukordi on juba lahenenud või lahenemas.
äkki on 3 tööd pluss kool ikka veidi liiga palju? samas on omad põhjused sellel, miks see nii on. mõned on otsese vajaduse tõttu ja mõned sellepärast, et meeldivad.
muide on hetkel õhus üks täiskohaga töö, kuhu mind ilmselt päris hea meelega võetaks – kui ma ise sooviksin. tegelikult on lausa otse öeldud, et ma ikka kindlasti mõtleksin sellele. aga kool ning projektitööd ei ole küll need, mille kõrvalt ma väga täiskohaga kusagile kipuksin praegu.
jama on see, et mu koormus mõjutab ka inimesi mu lähikonnas. RM-ile püüan ikka mingi aja leida iga päev, kus me mõnusalt kahekesi midagi toimetame. väga palju jõudu annab, kui ta siis mulle kalli teeb ja ütleb, et ma olen maailma parim ema.
aga näiteks on mu oma ema mures ja ilmselt veidi rohkem, kui ta mulle välja näitab. ja sõber, kes samuti muretseb ja püüab aidata pisiasjades (mis tegelikult on vahel üsna suured), et mul veidi kergem oleks.
aga lõpuks sujub ju kõik ikkagi hästi. ma usun.
elulised korrektsioonid (ebaloogiline järg eelmisele)
tähendab, et päev oleks ikka täielik, siis kukkus RM lasteaias oma pea lõhki. detaile ma täpselt ei tea ja ma pole mingi uurija ka; nagunii läheb see kategooriasse ‘ ikka juhtub’. minu enda mõistes siis. sest kui kaks poissi on wc-s ja teine tuleb rühma ja ütleb, et RM-il tuleb verd ja RM ise näitab, et kukkus radika vastu – siis on see tõesti selle kategooria asi. ma ei eelda, et kaks kasvatajat jõuavad lastel koguaeg sabas joosta või et poisid kohe üldse ei müraks.
kui lasteaiast mulle helistati, olin ma veel tööl üksi ja omadega üsna jännis. sest täna jamas üks veeb, mida meil oma töös palju vaja läheb, jamas printer ja ise olin paratsetamooli täis. lisaks oli veel lõunaks mul planeeritud üks ülioluline kohtumine projektitöödega ning õhtuks üks lasteaiateemaline koosolek.
esimene valdav tunne oli paanika. et mida siis nüüd peale hakata. niigi selline hull-kiire päev (ja on seda siiani). natuke kärmelt peas arvutades avastan, et täna on kolmapäev ja seega emal tööl leebem päev. telefonikõne ja ema lasteaeda. järgmine vedamine oli see, et vennal ka vaba päev ja nagunii linnas asja – temal on auto. seega vend ema ja last transportima.
igal juhul oli juhe nii koos, et mingi hetk, kui ma emaga telefonis rääkisin, ma nutsin. sest mul oli lihtsalt tunne, et see päev on üle mu pea kasvanud ja nii jõuetu oli olla.
enne kolleegi töölejõudmist tegin väikesed plaanid oma lõunases kohtumises – tõin omale sobivamale kohale ning viisin teise osapoole asjaga kurssi, et mul on tõesti aega ainult kõige olulisema jaoks.
igal juhul vähem kui tund peale telefonikõnet lasteaiast haarasin takso ja jõudsin ka traumapunkti. RMi haav oli juba õmmeldud ja käisime vaid röntgenist veel läbi. seal oli kõik korras. anti mulle haigusleht (oooo – mul on veidi aega kodus olla; see küll ei vabasta kõikidest mittekodustest kohustustest) ja vend tõi koju.
ja nüüd ma tõmban hinge ja püüan sellest keeramisest sees lahti saada. närvid, ma ütlen.
isegi kirjutada ei jaksa tegelikult.
mul jäigi raamatupidaja käest küsimata, palju mul puhkust sees on.