Aasta: 2007
mis teeb naised õnnelikuks
eile õhtul lõpetasin Fay Weldoni “Mis teeb naised õnnelikuks”. palju pädevam kui need ametlikud eneseabiraamatud, minu meelest. ei pane põdema selle pärast, et sa ei vasta raamatus esitatud ideaalidele. seal nagu polegi neid ideaale. see raamat lubab väikesed pahed ja ei ürita sind kellekski vormida. seal on kirjas, et põdemine ja muretsemine ongi naistele omane, näiteks. ja et šokolaad ei ole pahe.
vahele väikesed lookesed, mida autor ise nimetab mõistujuttudeks, aga mis tegelikult on üsna otsesed.
minu meelest on see enesega leppimise raamat. just selline, mis annab mõista (ei, see ei üritagi midagi selgeks teha ja pähe taguda!), et sa oled hea sellisena nagu oled ja kuigi võib alati püüda paremuse poole, on lihtsam teatud ‘pahedega’ leppida. sest tegelikult ei aita ju põdemine ka.
ideaalide kohta nii palju, et nii mõnegi lookese mitte nii silmatorkav lisamoraal on see, et näe oma ninaotsast kaugemale ja et oma ideaalist iga hinnaga kinnihoidmine pole just alati kõige mõistlikum.
loomulikult ei saa sellest raamatust otsest vastust, et mis siis teeb sind õnnelikuks – aga enesega rahu sõlmimine on kindlasti paar astet õnnele lähemale 🙂
tööst ja (preemia)shoppamisest
ma ei oska enam tööl ollagi. olen küll ja teen asju, aga kuidagi möödaminnes ja suurema isuta. umbes, et peab. ja üldse töö segab nagu muid asju.
samas õhk on veidi rahulikum kui enne. vähemalt mulle tundub nii.
tegin täna mingi enda jaoks olulise asja lõpuks ära ja premeerisin end selle peale punase nahkmantliga Discounterist. seal oli kõik poole hinnaga ja punane naturaalnahkne mantel, mis mulle selga ka sobis (aga ma ei tohi juurde võtta!) oli liiga ahvatlev. eriti, kui lõpphind jäi tuntavalt alla 500 krooni.
ja siis räägin ise säästvast tarbimisest.. kuigi – nahkmantel peab ilmselt päris kaua vastu, see veidi lohutab mind.
see on üldse siuke pood, kust saab vahel naeruväärsete hindadega päris asjalikku kaupa. eelmisel nädalal näiteks varustasin end, ja mitte ainult end, korralike talvejopedega. minu omal käib veel fliis lukuga alt lahti, on termomeeter sees ja üldse siuke mäespordi-tüüpi jope. need kaks jopsi läksid kokku ca 600 raha maksma. kuskilt mujalt poest oleks läinud analoogsed asjad maksma vähemalt 2500, ma pakun. ja üldse olen ma rahul, lõpuks võin ma talvel ringi trallida korralikus jopes, mitte ei pea sportimiseks või metsa minekuks valima, milline vana jopp panna.
treeneer mailis täna mulle, et millal ma jälle trenni tuln. häbi-häbi, nüüd ongi pikalt vahele jäänud. RM-i haiguse ja muude asjade pärast. nagunii on onrpaegugi pooltõbine tunne omal sees, organism ei suuda ikka veel otsustada, kas olla haige või mitte. nii et homme vist ka ei lähe. nagunii on siis üks muu asi ka peal.
aga aitab lõunast, töötame edasi.
koolist välja lülitumas
haa, varsti on loengud läbi. selleks korraks. järgmine kord jälle mingi hull eksam?
kas mõni eksam on mittehull ka?
õhtul peab sebima rohkem, kui viitsiks: koju ja laps ja lammas. aga saab hakkama. st, peab saama. väike moraalne ja mitte ainult moraalne tugi ka kõrval.
järgmisest nädalast lasteaiad-täistöö. need muud tööd ka ikkagi. viimastest sain ma neljapäeval üsna suure osa jälle edasi toimetatud. vahel on väsimusest ja unekast kasu, sest sellises olekus on palju parem tundmatutele helistada – kui nad ei suhtugi mu juttu positiivselt, olen ma liiga loppis, et nad saaksid mind rohkem loppi viia. ehk mul on ükskõik, mis nad mulle vastavad, sisuliselt.
enamik olid piisavalt positiivsed kah. saan edasi asjatada. jees.
ma tahan juba, et oleks veebruar ja tulemusi näha.
sessil
koolilapse elu jälle. varane tõusmine, pikk sõit, pikk päev.
ühte ainet päev läbi kuulates kaob mõttelõng lõpuks ära. mingitpidi on mugav jah, juttis aine ära kuulata – aga ei jaksa. tähendab, peab jaksama, aga tähelepanu ei jõua järgi.
mis muud, kui aga konspekteerida.
vastuseks Dakile
ma hakkasin Dakile kommentaari kirjutama, aga see läks jõle pikaks (ja isiklikuks ka). ning seal oli hulk asju, mis võiks vabalt siin ka seista. nii et toon siia ümber:
mulle loomulikult ei meenu sobival hetkel täpne ütelus, inglise keeles. aga eesti keeles võiks see kõlada umbes nii et: ainult üks suhe siin elus lõppeb õnnelikult. ma isegi ei mäleta, kas seal oli teine pool ka. kuskilt seebikast oli. keegi nagunii teab täpselt. ma teadsin ka.
et nii ongi.
ma pole seda raamatut lugenud, aga seega see ongi nagu elu. et üks õnnelik lõpp. palju reaalsem, kui mingid suvalised naistekad, seega.
sest vale on (naistele) ette sööta kujutelma, et Selle Õige leidmine on maru lihtne ja see ei nõua mingit vaeva. nõuab ikka.
ja meestelt ka.
ning muidugi on See Õige hetkel just see, kes on. kellega on hetkel hea. sel hetkel ei teki ju üldse tunnet, et ta oleks vale. sest siis sa ju ei oleks ometi temaga?
või siis kui oledki, näiteks lohutust otsides, siis tead ju ka, et see ei ole teps mitte See Õige.
kommunikatsioon on oluline küll. aga, kui sellega juhtub nii, et soov kommunikeeruda mingil teemal on eri aegadel, siis polegi midagi teha. sest kaua sa üksi kommunikeerud. ja kui siis teine hakkab kommunikeeruma, on esimese poole jaoks juba vale aeg. või midagi sellist.
kusjuures kommunikatsiooni alla lähevad siin vist ka mingid teod, mitte ainult sõnad. sõnad moodustavad vaid mingi osa suhtlusest ju. kõik muu moodustab selle teise, ka ääretult olulise (või isegi olulisema) osa.
ja no on asju, millede puhul ei aita kommunikatsioon ka. või ma ei tea.
miks mul muidu pole seda ühte õnneliku lõpuga suhet?
või et miks näiteks mu vanematel on? kuigi neil pole see ka kogu aeg nii õnnelik olnud? ajastu kaela ma seda ei aja, sest suurel hulgal mu tuttavatel ei ela vanemad koos. ma ei teagi, kuidas nad on seda suutnud. varsti 40 aastat. seal on olnud paremaid ja halvemaid aegu. mul peaks ometi toimiv mudel ees olema.
aga mul ei toimi.
realistlikult olles ei õnnestu mul küll enam kellegagi 40 aastat koos elada. heal juhul mina elan küll veel 40 aastat, aga sobivas vanuseklassis mees enam vaevalt, lähtudest statistikast.
õnnestuks kellegagi koos vananedagi kenasti.
kuigi see on jälle see teema, mille kohta üks ja teine võiks öelda, et ma olen selline ja niisugune ja naasugune ja minuga ei ole võimalik koos elada. kaua.
kõik on vastastikune.
Lõvi kasutamise käsiraamat: kiida oma Lõvi. nüüd kiida veel oma Lõvi. mis sa passid, su Lõvi vajab veel kiitust!
seda ei mõelnud mina välja. seda öeldi mulle. ma ei tea, kui hästi see võiks töötada.
rahulolu peegeldub ja võimendub. edasi-tagasi. seni kuni..
lõpp läks isiklikuks.
aga mulle, naisena, meeldib ka see, et:
Üks järeldus, mis ma enda jaoks peale lugemist tegin, võiks kõlada umbes nii: maailma paremaks tegemine ei ole üldse raske, piisab ainult sellest kui iga mees teeb ühe naise tõeliselt õnnelikuks. Isegi kui see õnn ei ole igavene.
kaalikasupp väikese suitsulihaga
mingi päev tuli supiisu ja sai siis korra turul käidud ning seejärel pandud sisse asju, mis kodus kapis olid.
ca 0,5kg veise supikonti
ca 0,5kg suitsuseakonti
1 sibul
vürtsi, terapipart, loorberit
4-5 porgandit
1 juurseller
1 kaalikas
paar peotäit riisi
3spl tomatipastat
soola
maitserohelist
alustuseks on vaja kontidest ja lihast keeta puljong. kuna sees on ka suitsukondid, ei oska ma isegi pakkuda, kuidas kuubiku baasil seda teha. seega, tuleb ise keeta 🙂
vahepeal koori ja tükelda porgandid, seller ning kaalikas.
kui puljong valmis, lihad välja tõstetud ja kurnatud, lase uuesti keema. lisa seller, porgandid ja mõne aja pärast kaalikatükid. selleri ja porgandi võid enne ka läbi kuumutada pannil väheses õlis. soovi korral võid ka sibulat panna, sedagi eelnevalt läbi kuumutades.
puhasta liha kontidelt, tükelda.
kui porgangid on poolpehmed, pane riis suppi. sega, et riisitükid põhja ei jääks. lase keema. kui riis on ka peaaegu pehme, lisa tomatipasta, lihatükid ning sool. lase keema, sega läbi ja vajadusel maitsesta veel.
kõige lõpuks raputa supile maitserohelist ja serveeri 🙂
asjade kulg nädala algul
seda on siitki näha, et mul on olnud kiire ja pooltõbine olen ka.
esmaspäevased loengud läksid kenasti. vähemalt mu enda meelest. saalitäit lapsi nende koolipäeva lõpus ohjes hoida oli muidugi veidi keeruline, aga paistab, et veidi nagu õnnestus ka.
igal juhul, peaks sama hooga edasi minema ja enda projekti alla käivad säästva tarbimise ja ökomärgiste loengud ka juttis ära pidama. muide, kui keegi soovib oma või oma laste koolis sellist asja, siis andke märku 🙂
eile oli üks teine väike asi teha ja ülejäänud osa päevast möödus peamiselt voodis. ajasin mõne fervexi sisse. lihtsalt selline seis, et ingveri-sidruniteest ja citroplusist ei piisa. siis peab ikka apteegirohtusid ka tarbima. seda enam, et tegemist on kuhjas ja pole aega väga haige olla. õnneks on asjaolud vähemalt sellised, et saan kodus püsida enamuse osa ajast.
tegelikult on mingid fototööd ka veidi kaelas hetkel. kusjuures mingit niisama-pildistamise tuju pole pea üldse. mingeid suvaklõpse moblaga teen vahel (maigaad, kuhu ma jõudnud olen!), aga muidu tirin vahel fotokat kaasa ja – ei kasuta. seega pole siia piltegi eriti panna 🙁
eks ma närin oma tegemistest end läbi. järgmisest nädalast tuleb see päris-töö ka peale, siis on jälle vähem aega muude asjade jaoks.
või et nagu praegugi aega üleliia oleks 😛
P.S. lisaks on nädala lõpul kool ja lammas. ehk siis pühapäeva õhtul linna jõudes on vaja laps koju ära tuua, lammas peale korjata ja selle jagamine orgunnida. ma kohe oskan!