tähendab, et päev oleks ikka täielik, siis kukkus RM lasteaias oma pea lõhki. detaile ma täpselt ei tea ja ma pole mingi uurija ka; nagunii läheb see kategooriasse ‘ ikka juhtub’. minu enda mõistes siis. sest kui kaks poissi on wc-s ja teine tuleb rühma ja ütleb, et RM-il tuleb verd ja RM ise näitab, et kukkus radika vastu – siis on see tõesti selle kategooria asi. ma ei eelda, et kaks kasvatajat jõuavad lastel koguaeg sabas joosta või et poisid kohe üldse ei müraks.
kui lasteaiast mulle helistati, olin ma veel tööl üksi ja omadega üsna jännis. sest täna jamas üks veeb, mida meil oma töös palju vaja läheb, jamas printer ja ise olin paratsetamooli täis. lisaks oli veel lõunaks mul planeeritud üks ülioluline kohtumine projektitöödega ning õhtuks üks lasteaiateemaline koosolek.
esimene valdav tunne oli paanika. et mida siis nüüd peale hakata. niigi selline hull-kiire päev (ja on seda siiani). natuke kärmelt peas arvutades avastan, et täna on kolmapäev ja seega emal tööl leebem päev. telefonikõne ja ema lasteaeda. järgmine vedamine oli see, et vennal ka vaba päev ja nagunii linnas asja – temal on auto. seega vend ema ja last transportima.
igal juhul oli juhe nii koos, et mingi hetk, kui ma emaga telefonis rääkisin, ma nutsin. sest mul oli lihtsalt tunne, et see päev on üle mu pea kasvanud ja nii jõuetu oli olla.
enne kolleegi töölejõudmist tegin väikesed plaanid oma lõunases kohtumises – tõin omale sobivamale kohale ning viisin teise osapoole asjaga kurssi, et mul on tõesti aega ainult kõige olulisema jaoks.
igal juhul vähem kui tund peale telefonikõnet lasteaiast haarasin takso ja jõudsin ka traumapunkti. RMi haav oli juba õmmeldud ja käisime vaid röntgenist veel läbi. seal oli kõik korras. anti mulle haigusleht (oooo – mul on veidi aega kodus olla; see küll ei vabasta kõikidest mittekodustest kohustustest) ja vend tõi koju.
ja nüüd ma tõmban hinge ja püüan sellest keeramisest sees lahti saada. närvid, ma ütlen.
isegi kirjutada ei jaksa tegelikult.
mul jäigi raamatupidaja käest küsimata, palju mul puhkust sees on.