ma ei saa sellest aru, et vahel on mingid asjad, mida nagu teed üsna vabast tahtest, aga mis mõjuvad kuidagi hävitavalt. et peale nende tegemist oled iseendaga tülis. ometi pole tegu mingite pealesurutud asjadega. mingi vastik kahestumine oma soovide, normaalse käitumise ja kogemuste vahel. või mis kahestumine, see oleks lihtne, kui tegu oleks vaid kahe poolega.
aga neid on oluliselt rohkem.
avastad korraga, et mingid asjad, mis on kunagi olnud täiesti lihtsad ja ühesed, ei ole seda mitte.
sest mingid neetud kogemused on seljas ja nendest ei saa lahti. ja need mõjutavad iga su sammu ja kogu elu edaspidi. isegi kui mingid nurgad ümarduvad, ei kao need lõpuni kusagile.
muidugi see ei meeldi, aga seda ei saa muuta ka.
mitte iial ei saa olla enam puhas leht. mis on ka mõneti hea. sest siis poleks ma jälle see kes ma olen praegu..
aga ma võiksin olla midagi paremat.
elatud elud peegelduvad mu sees ja väljagi.
peab minema mere äärde kivide peale turnima, enne kui RM ära tuua aiast.