hetked raamis

On hetki, mida tahaks panna raami sisse. Nagu pilte. Raamida ära ja riputada seinale. Sest neis on midagi imelist, mingid värvid ja varjud ja sügavused. Mingid mälestused. Mingid olemised ja tunded ja kõlad. Imelised ja jäädvustamist väärivad. Sest headust ja ilu on vaja. Raamituna ja seinale, et oleks kogu aeg olemas.
Või ehk siiski.. pigem mitte.
Sest pea alati saabub hetk, kui tahaks selle pildi maha kiskuda. Või klaasi puruks lüüa. Või üldse ära visata. Kui ei taha enam midagi teada sellest, mis pildil on. Kui on piinlik või valus või kurb või lihtsalt tüdimus. Või ei sobi enam sinna seinale. Või siis..
Aga kuidas neid hetki siis hoida? Sest muidu need kaovad lihtsalt ära. Saavad viga, tuhmuvad, kaovatad läiked ja kõla ja sära. Rebenevad servast ja kaovad kapi taha. Ununevad nagu vana postkaart..
Ja päris seda ju ka ei taha.

hommikune

vasak õlg on mitu päeva imelik olnud, praegu on tuntavalt paigast ära. jube ebameeldiv tunne.
öösel see mind nagu ei seganudki. kuigi öö oli auklik, mäletan virgumisi ja uinumisi, ööd akna taga ja lapse küljekeeramist. ükski uni ei meenu.
ilm on täpselt selline, et endale ja lapsele riiete valimine on parajalt keeruline.

puhata ja mängida!

sellist tõrget töölemineku suhtes, nagu praegu, ei mäleta ma varasemast. loomulikult on olnud tujusid, et ei viitsi – aga konkreetset vastumeelsust (sealjuures konkreetsete põhjustega) ei meenu.
igal asjal on kaks poolt, muidugi. hetkel ma tunnen, et ma juhtun olema sellel poolel, mis on nõrgem, sõnaõigusetum ja alavääristatum. tunneksin ma seda üksi, aga kuna on teisigi peale minu, kes nii tunnevad.. siis see vist päris lambist pole?

koolilapse rõõm

seda poleks ma küll uskunud, et siin ja siin ja siin kirutud aines saan ma nii positiivse tulemuse. ‘väga hea’ siis maakeeli panduna. see tundus ikka päris võimatu.
ise ma arvan, et test polnudki mul suurem asi, aga mu kodune kirjalik töö + ettekanne näis talle meeldivat.
igaljuhul, vedas.
paras aeg hakata järgmisele sessile mõtlema..

punase kapsa salat

sobrasin oma vanu retseptikogusid, see idee on päris ajakirjast Kodu ja Aed, 2003. aastast.
200g punast peakapsast
200g konservananassi
1 hapum õun
1 marineeritud kurk
sidunimahla, soola, suhkrut
lõika kapsas ribadeks ja tükelda ananass. koori ja puhasta õun ning lõika kuubikuteks, kurk ka kuubikuteks. sega kausis, lisa sidrunimahl ning maitseks soola ja suhkrut. võid kaunistada petersellilehtedega.
ilmselt ma ise segaks kapsa eelnevalt suhkruga ja tambiks läbi, et oleks pehmem. peab proovima 🙂

tsirkust ka ikka

viimased 2 tundi on tööl üsna .. ee… põnev ja naljakas olnud. aga kas ma ikka peaksin siin detailid ära rääkima?
igal juhul suuremat sorti tsirkus. see aitab mul kindlasti õhtul 8ni vastu pidada. kuigi pikemas perspektiivis ei ole kuidagi lohutav seis. suhtumine on endine. einoh, ikkagi.
issver, ma pole ammu nii stiilipuhta Tibiga suhelnud. aint ta on siuke, stiililt veidi ajale jalgu jäänd tibi, nii ee.. vast isegi viie aastaga.

ära hammusta kätt, mis sind toidab

on ju selline vanasõna, eksole?
eksole, me kõik oleme lugenud, kui jubedad inimesed on need, kes jagavad toetusi. noh, igasugustes omavalitsustes. et tegelik abivajaja ei saa midagi jne. selleni välja, et lasti maha üks tavaline töötaja, klienditeenindaja – kellest sõltub ju imevähe. sest reeglid ja eeskirjad on ette antud ja tema võimuses pole muud teha, kui oma tööd vastavalt nendele.
mul üks lähisugulane tegeleb ka sellise tööga.
üleeile pani üks klient tema mobiiltelefoni pihta. inimene, kes tuli toetust küsima. telefon ei olnud üldse väga kättesaadaval, küll aga nähtaval. veidi tähelepanu hajumist, tööasjade tegemist (noh, näiteks kasvõi paljundusmasin on teises toanurgas) – ja koos tüübiga on lahkunud ka telefon. piisavalt vana, et selle eest saad heal juhul paarsada krooni. normaalne?
(politsei sai kohe kohale aetud, varas ju teada. telefonikaart lukku ja IMEI ka teatatud kuhu vaja)
rääkimata sellest, et ma ei kujuta ette, milliseid kliente neil tegelikult käib seal. ma usun siiski, et enamik on meeldivad inimesed, aga aegajalt kuulen päris koledaid lugusid.
‘ülemakstud ametnik’. ma ei kujuta ette, mis raha eest ma oleksin üldse nõus sellist tööd tegema..