vaatan pilte ja masendus tuleb peale. see ei saa ju toimuda meil ometi? no pole ju võimalik? see ei lähe kokku meie temperamendi ja ehk siiski ka väärtushinnangutega? ma ei tea, kuidas nooremal põlvkonnal nendega on, aga ma usun, et siiski on.
teisalt, suur osa laamendajaid on vist teistest rahvustest..
miks lõhkuda ja rüüstada suvalisi, asjasse mittepuutuvaid ehitisi? mida sellega saavutab? kus on nende lõhkujate mõtlemisvõime sel ajal?
on jah masendav ja kurb. õues on üsna kena kevad, aga selline jube möll käib.
jah, ma olen endiselt apoliitiline ja peale selliseid asju veel eriti.
Kuu: aprill 2007
ajaprintsiip
ma peaksin vist täna rääkima sellest, kuidas ma oma külgmise selja hommikul Antoniot sülle tõstes ära tõmbasin. täitsa hullult kohe. imekombel olen siiski liikumisvõimeline. aga jäle on olla.
tegelikult on mul jupp aega õhus hoopis see, aja ja jõudmise teema. no et ükspäev oli kohe mitu inimest, kes ühte või teistpidi imestasid, et ma jõuan palju. või kurtsid, et nemad ei jõua. või olid heas mõttes kadedad. et töö ja laps ja kool ja trenn ja siis veel mingid üritused ja asjad ka (kuigi neid on küll vähem viimasel ajal).
ma ka ei tea. tõesti. ühelt poolt on nagu kogu aeg kiire, teiselt poolt tekib täiesti tühje ajajuppe, mida ei tahagi millegi asjalikuga täita. nagunii saab lõpuks kõik tehtud, mis teha vaja. lihtsalt et kui omale need asjad juba võtta ja organiseerida, siis jõuabki. muud trikki nagu polegi. kummalisel kombel vastab tõele ütlus: kes teeb, see jõuab.
ma muide tean inimesi, kes teevad minust kordades rohkem ja kellede kõrval mina tunnen end äpuna. või noh, mitte väga – ma lükkan selle oma loomuliku laiskuse kaela muidugi 🙂
ja vahel olen minagi kohutavalt väsinud ja ei jaksa midagi. või et nagu täna ei saanud selle selja tõttu trenni minna. lisaks mõjus see hommikul piisavalt paanikattekitavalt, et tänaseks planeeritud koolitöid ei jõua ma ka ilmselt tehtud. aga neid pole ka palju.
ning kui ma vahel tahan vaikust ja rahu, siis see seda tähendabki. laadida on ka vaja.
ja jälle oleme siin, et oluliste, tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab ikka aega. kui millegi jaoks aega ei leia, siis see lihtsalt ei ole nii oluline.
mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõesem see on.
ma ei taha olla popp
aga vahel tundub, et muudmoodi ei saa, kui peab kirjutama kõiki erutavatel teemadel.
olen harjunud blogilistile päevas mõne korra pilku peale heitma – väike meelelahutus asjalike tegemiste vahele. aga viimaste päevadega on see üsna mõttetuks muutunud. suur osa esilehe sissekandeid keerleb ühe teema või ühtede inimeste ümber ja nii vähe, kui ma üldse neid lugenud olen, on see üsna kummaline. ausalt öelda pean ma seda mingiks eksperimendiks.
õnneks oskan ma vähemalt virutaalselt päris edukalt ignoreerida.
pealkiri ei vasta ka neile reeglitele, et blogilistis toppi saada 🙂
kes neid ikkagi nii palju klikkab? jutu järgi on enamikel kopp sellest, aga kuidas siis ikkagi esileht neid ühekülgseid teemasid täis on? sama teema, et keegi ei loe avalikult Justi ega Kroonikat, ja ometi ostetakse neid päris korralikult?
—
kunagi õhtul: püüa veel olla ebapopp. blogilistis esileht pool päeva. Murphy?
