ma võiksin juba targem olla ju. ometi suudan ma ikka ja jälle asetada kedagi oma elus tähtsale kohale, aegajalt peaaegu endast ettegi. noh, et saada jälle vastu pükse sellega. arenemisvõimetu selle koha pealt vist?
see-eest paistab, et enamik teisi on selle koha pealt imeliselt arenenud ja suudavad suurepäraselt lähtuda ainult iseendast. kusjuures lähemal uurimisel selgub, et kunagi varem tavaliselt on olnud selles üks erand. jaaa. see läheb suurepäraselt sellesse teemasse, et igal (hea küll, on erandeid) mehel on olnud alati üks karm armastus. sest hiljem ta lihtsalt ei lasegi kedagi omale päris ligi. ükski õige mees ei saa haiget kaks korda. või veel rohkem.
võltsmacho.
tegelikult nõrkus.
Päev: 25. jaanuar 2007
ingveritee sidruniga
selline mõnus, soojendav ja kasulik talvine tee, mida ma päris palju praegu joon.
mõned viilud ingverit
paar viilu sidrunit
pool tl musta tee puru
paar tl (pruuni) suhkrut
sidruniviilud panen tassi põhja, suhkrulusikad puistan peale ja mudin suhkruga sidruniviile veidi, et mahla välja tuleks. teepuru ja ingveriviilud panen teemunasse ja tassi, valan tassi keeva vett täis. lasen kaane all tõmmata ca 10 min. teemuna välja ja jooma.
ingverikogus käib maitse järgi, seega ma ei hakka konkreetset kogust panema.
viinerinostalgia
hommikust viinerit süües meenus mulle Regati maja kõrval asunud Pepsi-putka, mis sigines sinna Moskva olümpiamängude purjeregati ajal ja kus vahetult enne ja peale olümpiamänge sai osta soome päritolu viilutatud sinki ja väikestes topsides soome moose. ilmselt midagi veel, aga mu mäletustes on need singid ja moosid just. kusjuures viimased neist said ära söödud ikka aastaid hiljem 🙂
igatahes 80ndate keskel seal sellist kraami enam ei müüdud, päris kindlasti olid karastusjoogid ja viinerid. ma püüan praegu meenutada, kuidas neid viinereid seal soojendati. mikrolaineahju ei olnud ju. kas torgati kusagile keeva vee anumasse natukeseks vist? need olid need pikad viinerid, nagu tol ajal olid (kes mäletab). küsiti, kas ketupit ka, kui jah, siis pandi seda papptopsi põhja, torgati 2 viinerit sinna püsti ja 2 poolikut leivatükki juurde. maksis vist 30 kopikat või oli 40?
nii et talvel trennist tulles oli see hea soe suutäis. aga alati ei võtnud, sest pikk tee oli bussi ja trolliga koju sõita ja aega ei tahtnud raistata. ja see oli päris suur hulk raha ka.
midagi seal siiski oli, et mul on nende viinerite maitse seal papptopsis siiani meeles.
teine söögiasi seoses Pirita ja trenniga, mis mulle meenub, on TOPi kohviku kastanikoogid. aegajalt oli mein nö linnalaager, kui jagati toidutalonge TOPi kohvikusse. spordiseltsid pidid ju ka oma raha ära kulutama ja laagrid ja kõik olid ette nähtud. reaalselt meid talvel näiteks kusagile ei veetud, saime lihtsalt süüa siis nö laagi arvel (noh, ega ma siis seda nii ei osanud veel mõelda onju, see on praegune arendus). novot, ja siis me käisimegi kohvikus söömas, mitte sööklas viisakalt 😛 põhiliselt tarbisime singisaiu (19 kopikat tükk) ja tihhhhhhkelt okolaadiga kaetud kastanikooke, mis olid suhteliselt kallid. oma vähese taskuraha eest poleks neid ju ostnud 🙂
kusjuures hiljem ma pole kastanikooke üldse eriti ostnud. kuidagi palju saia või maitea 🙂