hommikust viinerit süües meenus mulle Regati maja kõrval asunud Pepsi-putka, mis sigines sinna Moskva olümpiamängude purjeregati ajal ja kus vahetult enne ja peale olümpiamänge sai osta soome päritolu viilutatud sinki ja väikestes topsides soome moose. ilmselt midagi veel, aga mu mäletustes on need singid ja moosid just. kusjuures viimased neist said ära söödud ikka aastaid hiljem 🙂
igatahes 80ndate keskel seal sellist kraami enam ei müüdud, päris kindlasti olid karastusjoogid ja viinerid. ma püüan praegu meenutada, kuidas neid viinereid seal soojendati. mikrolaineahju ei olnud ju. kas torgati kusagile keeva vee anumasse natukeseks vist? need olid need pikad viinerid, nagu tol ajal olid (kes mäletab). küsiti, kas ketupit ka, kui jah, siis pandi seda papptopsi põhja, torgati 2 viinerit sinna püsti ja 2 poolikut leivatükki juurde. maksis vist 30 kopikat või oli 40?
nii et talvel trennist tulles oli see hea soe suutäis. aga alati ei võtnud, sest pikk tee oli bussi ja trolliga koju sõita ja aega ei tahtnud raistata. ja see oli päris suur hulk raha ka.
midagi seal siiski oli, et mul on nende viinerite maitse seal papptopsis siiani meeles.
teine söögiasi seoses Pirita ja trenniga, mis mulle meenub, on TOPi kohviku kastanikoogid. aegajalt oli mein nö linnalaager, kui jagati toidutalonge TOPi kohvikusse. spordiseltsid pidid ju ka oma raha ära kulutama ja laagrid ja kõik olid ette nähtud. reaalselt meid talvel näiteks kusagile ei veetud, saime lihtsalt süüa siis nö laagi arvel (noh, ega ma siis seda nii ei osanud veel mõelda onju, see on praegune arendus). novot, ja siis me käisimegi kohvikus söömas, mitte sööklas viisakalt 😛 põhiliselt tarbisime singisaiu (19 kopikat tükk) ja tihhhhhhkelt okolaadiga kaetud kastanikooke, mis olid suhteliselt kallid. oma vähese taskuraha eest poleks neid ju ostnud 🙂
kusjuures hiljem ma pole kastanikooke üldse eriti ostnud. kuidagi palju saia või maitea 🙂