piletikontrollid kasutasid täna uut taktikat. tulid sisse ühes peatuses, sõitsid ühe peatusevahe vaikselt istudes ära ja siis peale järgmist peatust tõusid korraga püsti ja hakkasid kontrollima. trammi puhul vabandab ehk see, et kui põhja puiestee peatuses on üle 3 inimese sellisel kellaajal, siis on põhjust kontrolle arvata; baltijaamast võib neid aga alati palju peale tulla.
esimest korda elus küsiti mult ka mingit õpilaspiletit või asja, siiani on nad rahuludnud sellega, et mul mingi (id)pilet olemas on.
Kuu: november 2005
hääbuv pood
tundub, et Minski poodi ootab varsti kurb saatus.
enne Selveri avamist auulis oli õhtuti 8-9 vahel Minski parkla autosid täis, poüd rahvast täis, kõik kassad töös ja järjekorrad taga. melu ja sebimine.
esiteks ehmatas mind tänane lage parkla, siis lage pood. tööstuskaupade osa oli juba kokku tõmmatud, toidukaupadeski asju ümber sätitud. magusa- ja kulinaarialett oli head paremat täis, mitte pooltühjad nagu vanadel aegadel. oeh. täitsa kole tunne tuli peale. tea, kas varsti on seal mingi t-market või? ei taha mingit jäledat ketipoodi, tahan just seda slaavipärast Minski poodi. ma tõesti ei uskunud, et inimesed kolivadki pauhti Selverisse üle. tegelikult kurb ju – sest täpselt sama kaubavalikuga Selvereid on linn täis, teist Minski poodi ei ole. paljut, mis on seal müügis, pole isegi minu nn. koduses Rahu poes – see on väiksem ka.
ja mis on üldse head ketipoodides peale ‘turvalise’ piiratud brändidega kaubavaliku?
lambaguljašš
tegin täna vahelduseks lambast guljashi. mis selle väikese esimese koivaga ikka teha, plovi on ka juba saanud.
kasutasin retsepti Peeter Kardi ‘Ungari köögi’ raamatust. kirjutan siia need kogused, millega ma tegin
ca 800g lambaliha
100g suitsupekki
200g sibulaid
2 suurt küüslauguküünt
2 paprikat (retseptis olid rohelised, ma ei saanud neid ja tegin punastega)
800g kartuleid
1,5spl tomatipüreed
köömneid, soola
1 muna
3spl jahu
lõika lambaliha sobivateks suutäie-tükkideks (guljaitükid ei tohiks väga väikesed olla), vala üle kuuma veega ja pese seejärel korralikult külma veega.
lõika suitsupekk kuubikuteks, koori ja tükelda sibulad, koori küüslaugud, pese ja tükelda paprika.
pott tulele, soojaks, suitsupekk sisse, sulata rasv välja. sibulad sisse ja pehmeks – või kui õnnestub, siis pruuniks. nüüd peaks lisatama paprikapulber, aga ma lugesin retsepti valesti ja lisasin hakitud paprika – aga nii oli ka hea :). veidi keeva vett ka, lambatükid ja köömned sisse, purustatud küüslauk järgi. tuli vaikseks, kaas peale ja hauduma – kuni liha on peaaegu pehme. noore lambaga läks ca tunnike.
vahepeal on aega, et kartulid koorida ja lõigata ka üsna suurteks kuubikuteks. lisa need peaaegu pehmele lihale, maitsesta soolaga. nüüd peaks lisama paprikaviilud – no mul jäi see ära. lisa tomatipasta, vala vett juurde, nii et kõik on kaetud (supp ikkagi!) ja lase keema tõusta.
vahepeal sega munast ja jahust taigen, tee teelusikas märjaks ja tõsta selle otsaga supi sisse väikesed klimbid. keeda kuni kartulid on pehmed ja kõik klimbid pinnale tõusnud.
jubehea sai 🙂
loodussõbralik .. ?
ma olen viimasel ajal oma pead vaevanud mõtetega, nagu et mis on ökom ehk loodussäästlikum: kas spetsmärgisega toode, mis on toodud kusagilt euroopast või kaugemalt või ehk pigem kodumaine enamvähem punas kaup? või pesta nõusid suurema vee kuluga kraani all või kasutada selleks nõudepesumasinat, mille tootmiseks on kasutad x-hulk ressursse, kuid mis võtab vähem vett? või kasutada ühekordseid pabernõusid või pesta nõusid? või kui paberi puhul räägitakse puidukulust ja soovitatakse vanapaberist tooteid, siis vett kulub ka vanapaberist paberi tegemisel hirmus palju ja puit on siiski suhteliselt kiirestitaastuv loodusvara (kiiremini kui vesi)..
et asjad on tihti mitme otsaga ja mitte nii üheselt paika pandavad. nii ka selle loodussõbralikkusega..
nähtavaks!
mulle need Pirita tee ülekäiguradade valgustused meeldivad. vähemalt on inimene seal peal kindlasti näha. üldiselt võiks mujale ka sellised panna – enamus linna on täis ju mingeid suhteliselt valgustamata ülekäiguradasid – need tavalised tänavalambid nüüd küll piisavalt ei valgusta. peaelgi pole linnas inimestel kombeks helkureid ka kanda – mis iseendast on jama. sest kui sa ikka oled pimeda jopega pooliti valgustama ülekäigurajal, siis on ikka raske näha küll.
õigus haige olla
ma olen täna Haige. mitte et ma oleks haigem kui nt eile või nii, aga laps on maale viidud ja ma magasin äsja ja mul ei ole olulisi kohustusi – ehk ma saan lõdvalt võtta ja tõesti iseendale pühenduda. külmkapp võiks muidugi häid asju täis olla, mida ta ei ole, aga saame hakkama. mingit väga suurt isu ei ole nagunii.
järg eilsele
mul on taaskord üsna kehv olla. kui ma paar korda selle nädala jooksul olen arvanud, et vaevalt asi hullemaks läheb, siis ma olen eksinud. ma võiksin ju kerida veel voodisse ja tukkuda. aga nagu sel nädalal tavaline, kulub mu vaba aeg pildistamisele. ehk siis ma olen lubanud minna lasteaeda pildistama. õnneks peamiselt interjööri – seega lastega kokkupuudet väga ei tule.
mul on valida paratsetamoli (threflu tableti kujul) ja aspiriini (upsarin upsa, c-vitamiiniga, lahustuv) vahel. võtan aspiriini, see ei tee vähemalt uimasemaks.
ma tahaks olla peadpidi teki all ja põdeda..
pangaarvel on jälle turvaline (ehk siis tavapäraselt kohutava kiirusega nullile lähenev) seis, maailm ei uju enam mu ümber ja kurguvalu asendab kuiv köha, mille juures mu seljast valu läbi käib, nagu viimasel ajal köhimisel ikka. nii et asjad on vist keskeltläbi paremad kui paar tundi tagasi.
ühe maili saatsin ka, kus küsisin ühe töö eest saamatajäänud tasu. arvestades nende asjaajamise kiirust loodan ma ülehomseks vastuse saada.