Kuu: juuni 2005
nonstop
ma olen end seganud jälle millessegi. vabatahtlikult pealegi. igatahes. tempo püsib. iseendale tundun ma veel normaalne, teistele – ei tea. aga vahet pole.
keegi pühapäeval või esmaspäeval mulle fotomodelliks ei taha tulla? teema on läbirääkimiste küsimus.igaljuhul mitte ninnunännu perepilt onju. ikka midagi põnevat.
kell 18:49
jeejee. mul õnnestus saada segatud veel segasematesse asjadesse, ise seda soovimata (aga ka takistamata). deem-deem. vähemalt ei ole igav. hah!
pilditu
tahtsin lõunal linnapeal pilti teha, aga siis orgunnisin omale kohvitopsi kätte ja tööle taagsi läks ka kiireks. näh ma ütlen!
tööpäev, mure ka
nii, jälle tööl.
vahapeal toimus majasisene kolimine, oleme endisest umbest ruumist sattunud ülejahutatud ruumi. kuidas saab ühe maja ventilatsioon olla nii ebaühtlane? eriti, kui see on nö uus maja ja pole see ventilatsioon hiljem juurde ehitatud, vaid kohe siia planeeritud.
ja lapse pärast on ka mure. siiani polnud mingit probleemi vanaisa juurde jäämisega, aga ilmselt oli eelmine nädal mu vanemate juures talle liig. esmaspäeva hommikust reedeõhtuni oli ta seal, mina olin kooli lõpetamas ja kogu see aeg ei näinud. täna hommikul jäi ta minust röökima. ‘nutma’ oleks pehme öelda selle kohta. oli täiesti selle vastu, et ma ära tuleksin, ükski mu lubadus, et ma tulen õhtul tagasi, ei aidanud. absoluutselt ahastamapanev oli ära tulla.
aga ta oli ikka kenasti rahunenud (nagu ma tegelikult arvasingi) ja mu koolivaheajal olev vennapoeg oli temaga mingeid lego-asju teinud. aga ma kardan natuke homset hommikut, sest homme peab ta ju ka sinna jääma. ja kui ma täna võisin lubada omale seal aja venitamist, siis homme seda ei saa.
ja ma ei tea, kuidas seda pikemas perspektiivis lahendada.
enne kesksuve
Kastanite õied on maha pudisemas.
Aasta ilusaim aeg saab läbi. Lõhnavad ööd, milledes puudub pimedus. Kastanite õieküünlad peade kohal, jasmiinide ja toomingate maguslääge uimastav aroom nartsisside ja maikellukestega võitlemas, uudishimulikud võililled ööseks oma nupud koomale tõmmanud. Ööd, mil ei tohiks olla aega magamiseks; pikad õhtud, mis on käsikäes jalutamiseks loodud. Sellisest ööst mäletad oma esimest suudlust, esimesi arglikke käepigistamisi. Lõpuõhtuid ja noid jalutuskäike kinost koju, mil ükski maa ei olnud liiga pikk, üksi vihm ei olnud liiga külm “Koit saabub taevasse loojangu kannul, veel enne kui kustuda jõuabki see” on kirjutanud Runnel. Neid öid on veel kuu jagu, aga kastanid pudisevad. Sirelitest möödudes saad veel otsida õnneõisi, võililleebemeid puhuda tuulde. Toomingate asemel tunned üleeile niidetud muru kirbet lõhna. Kibuvitsad veel ei õitse. Rambe kesksuvi, alati liige kiirelt asendamas kevade värskust.
vestlus uksetelefonis
mõnikümmend minutit tagasi helises välisukse kell. ei teadnud kedagi endale külla tulevat, aga mis siis ikka. võtsin toru ja teiselt poolt vastas noormehe hääl, tutvustas ennast ja oma kaaslast ja ütles, et neid huvitab minu arvamus. edasi tuli see, mis ma arvasingi – jutt Jumalast ja riigist, kus kõigil inimestel on hea. väitsin, et minu meelest on inimesed sellised, et alati on mingi hulk, kes pole 100% rahul – see ei olekski inimlik. ma ei jõudnud selleni, et tegelikult peab hea tajumiseks ka kurja nägema ehk siis kui on kogu aeg ja püsivalt hea, siis ei ole võimalik sellest aru saada – või siis oled mingite uimastite mõju all koguaeg, mis panevad sind hästi tundma (ja ka sel juhul peab ilmselt doose aja möödudes suurendama ju?). kõne katkes ja kohe helises uuesti. noh, edasi oli siis juttu ikka väljavalitute riigist ja et muutused peavad toimuma. avaldasin siis oma arvamust, et küllap toimubki, läbi ökokatastroofide – aga kas see inimkonnale mingit lõpmatut õnne just toob? kõne katkes veel ja kohe jätkus jälle. poiss leidis, et mul on toredad ja õiged mõtted, aga et Jumal on seda kõike ette näinud. ma väitsin, et ma nimetaksin seda siiski maakera ökosüsteemiks ehk tervikuks, aga nõustusi, et ju see on nimetuste vahe 😉 ühe korra katkes veel. nüüd jõuti selleni, et neil oleks mulle üks raamat. ma ütlesin neile tõtt, et mul on toas riiulil mitu raamatut, nende seas ka paar erinevat Piibliväljaannet – ja et ma olen Piibli ka läbi lugenud ning arvan, et ka nende poolt pakutavaga üldjoontes kursis. igatahes tänasime seejärel teineteist vastastikku meeldiva vestluse eest ja lõpetasime.
ah et miks ma sisse ei lasknud neid? no kuulge.. pealegi jagus neil kenasti kannatust ikka uuesti mu korterinumbrit valida 😉
