tegelikult on põõsasmungalill, eksole 😉
Kuu: juuni 2005
unesegane hommik
kukkusingi enne keskööd ära ja enne 9t ehmatasin silmad lahti, et pean tööle jõudma.
trammis olid kontrollid, mis meenutas, et mu id-pilet kehtib homseni ja siis on läbi – ehk et peab jaanijärgseks ajaks uue hankima.
teel merepuiestee trammpieatsuest virutänava otsani õnnestus mul aidata kahtesid turiste õige tee valikul nende poolt seatud eesmärgini (eesmärk= koht linnas antud juhul).
istun üksi kontoris ja ei viitsi tööd teha.
postimehe päeva kommis (oo – komm, see on midagi magusat!) on juttu sellest, mille üle minagi olen imestanud: et iga linn ja linnake tahab olla mingit sorti pealinn. eriti meeldib mulle selle artikli viimane lõik, mis algab “Rahulike pilves suvitajatega narkopealinna meil veel pole” ja kus tõdetakse ” Linnakesel nimega Kanepi võiks olla siin eesõigus” – ja ma ei ole mingi narkopooldaja, tõesti!
väsimus
silmad ei seisa hästi lahti ja mööda tuba lapse hõikamise peale ta voodi juurde tuikudes käivad jalad risti all.
teoreetiliselt loodan ma enne keskööd magama saada, jätta tegemata tegemised lihtsalt tegemata. küll kunagi jõuab.
rist
surnuaial on raske pildistada, eriti sellise ilmaga..
isu
mul on jube shokolaadiisu (aju tahab turgutamist), aga ma ei toonud ennist poest ja nüüd ei viitsi minna. oleks siis mingi putka kusagil lähedal, kust saaks osta, aga pole ju! peab end kusagile poodi/kaubakeskusesse vedama.
palu-karukell
karukellahuvilistele: meil looduslikult kasvavast kahest karukellast dekoratiivsem, palu-karukell. II kategooria kaitsealune taim.
Selle kategooria kaitsealuste taimede korjamine, kinkimine-müümine ning nende kasvukohtade hävitamine või kahjustamine on keelatud ulatuses, mis ohustab liigi säilimist antud kohas. Pole lubatud levitada infot nende liikide täpse kasvukoha kohta, sest selle teatavakssaamine võib põhjustada objekti kahjustamist. II kategooria kaitsealuse liigi kasvukoha säilitamiseks võidakse moodustada looduskaitseala. (Sunsite)
hajameelne fotograaf
käisin linnas, fotokott kaasas. noh, nagu ikka. igaks juhuks.
aga tegemist oli palju ja kiire ja nagunii midagi eriti põnevat ei olnud kusagil (st alati on muidugi midagi, aga mul oli tõesti kiiiiiire).
tulen mina siis koju ja vaatan, et kaamera vedeleb kirjutuslaual…
hea veel, et mul siiani ikkagi pildistama minnes on mälukaart kaameras olnud või vähemalt kotiski.
põige kaduvikku
keset suvalist põlluserval asuvat võsa sireleid nähes ujus mu ajusoppi teadmine, et siin on kunagi olnud talu. midagi muud nähtavat ei olnud sellest enam alles. sirelid ei öelnud, kui kaua siin pole enam elu olnud.
mõnigi allee, puuderivi või sild näitab kunagise tee asukohta. või vähemalt tundub nii. mõnikord on selleks teeks olnud raudtee. lausa veider, et viimaseid on vähem kui eelmise sajandi algul. aga samas on autosid rohkem. mõttetu ressursiraiskamine, vahel.
pealtnäha tugevad asjad võivad olla aimamatult kaduvad.
