tõesti mulle ei meeldi see, et mul peab töö tegemiseks olema lahti 2 eri brauserit. aga just nii nüüd ongi.
IE, lisaks sellele, et ma seda nagunii hästi ei salli, keeldus mu arvutis töötamast juba varsti 2 aastat tagasi. lihtsalt ei ava lehti, cannot find blablabla. pealegi.. kui harjud ära sellega, mille ingliskeelne nimi on ‘tabbed browsing’, siis tundub IE oma eraldi akendega eriti jube.
loogilise jätkuna tõmbasin järgmiseks Firefoxi. kõik kena, aga neetud ameeriklased ei suuda oma suurt pildiarhiivi panna tööle nii, et ka FF seda korralikult näitaks. pooled nupud on nurga taga või ei kuvata muidu õigesti, kogu lehe väljanägemisest rääkimata. kuna see on meil üks üsna tihti kasutatav allikas, viskas varsti üle ja kogu oma armastuse juures FF vastu downloadisin omale Opera.
ega Operalgi viga pole. need reklaamid tasuta versiooni juures on muidugi häirivad, aga okei, saame hakkama. mõnes mõttes on Opera isegi väga mõnus. mail, chat, märkmed, kõik üheskoos. tabid tunduvad mulle kohati intelligentsemad kui FF’l, aga võibolla pole ma lihtsalt õigesti kõike seadistanud FF’l.
igatahes töötas see Opera mul kenasti kuni 2 nädalat tagasi, viimasel tööpäeval enne kooli keeldus poolest päevast mulle kohaliku arhiivi pilte näitamast. kõikjal mujal näitab, aga kohaliku arhiivi omi mitte.
lootsin, et on mingi ajutine error, ent eile tööle tulles selgus, et sugugi mitte.
kutsusin tolle programmi kirjutaja ja ametliku IT-arendaja kohale. too istus siin ikka jupp aega, proovis kõiksugu asju ja tulemus oli 0.
kuna mu arvuti pidi nagunii juba kusagil eelmise aasta augustis välja vahetatama (uus kast oli olemas, istus pool aastat kohaliku ülemuse laual ja siis vahetati välja hoopis üks teine arvuti, mis hakkas ka jamama – ja üleüldse ma kahetsen, et ma olen oma arvutit hooldanud, erinevalt teistest, sest minu arvuti hakkas esimesena jamama tglt), siis helistasin Tartu ülemusele ja teatasin, et nüüd on nii, et mulle on ka ikka uut arvutit vaja. üllatusena selgus, et tema ei teagi, et mulle määratud arvuti mujale läks. igatahes lubati asjaga tegeleda – ja seekord ma olen kindel, et võitlen selle arvuti kohe oma lauale ja teen vajalikud installid ise. hah, isegi IT-arendaja jõudis lõpuks veendumusele, et ma jagan tibake asja ja peale mõningast istumist siin ei suhtunud minusse enam kui mingisse punaseks värvitud, ent tegelikult blondi tavatibisse.
nüüd on mul lahti Opera muude asjade jaoks ja FF kohaliku arhiivi jaoks.
mhh.. kogu selle jutu taustal + veel paar detaili, mida ma siin ei räägi, on mu motivatsioonipuudus tööl rabeleda vist üsna arusaadav.
Kuu: aprill 2005
blogija mõtted blogist
ma olen viimasel ajal kirjutanud asju, mis ei tekita emotsioone, tundub. sest hoolimata kümnetest lehte külastavatest inimestest ei ole kommentaare.
aga teisalt on see ükskõik ka. sest ma kirjutan ikka 😉
ja üldse, kui saab suur kiire mööda (ehk kool ära lõpetatud), siis peaks muutma natuke disaini, kujundama päise ja looma eraldi fotoblogi ka siia juurde. või ma ka ei tea..
paar päeva tagasi oli nii kena seis, mul oli 500 sissekannet ja 950 kommentaari. kenad numbrid. natuke ümmargused ka. aint tolle kommentaariga.. ma ei teagi, mida teha.
ja 1000nda kommentaari kirjutajale võiks ju midagi ilusat lubada. no lihtsalt kuna on kevad ja suvi tulekul.. pudeli veini ehk? 🙂
Going Under
Is it wrong to talk to myself even when there’s nobody else
I’m just checking out that I’m not gone under the water
Thrown on the beach like a seal ready for slaughter
Can’t you understand that the way things were planned
It never worked out so I just went crazy
I took to the drink, like something says its “maybe”
I ain’t got no excuse and that’s really the news
Got nothing else to say, that it’s my way, it’s always my way
I seem to be running away so often
I’ll try anything once and that’s the way we should be
But it’s always the same getting caught up again in a habit
A habit I just can’t shake off the way it always turned out
Can you understand it’s the way I choose to be
Everything seems so easy this way but I’m going under fast
Slipping away
Am I so crazy
Marillion,
lyrics by Derek William Dick (Fish)
Fishi-järgne Marillion nagu polekski õige Marillion..
nr. 5
Ma ei mäleta enam päris kõike. Ma mäletan seda ööd, kui me käsikäes läbi linna kõndisime. Sügisööd. Ma ei mäleta, mida me rääkisime ja kas me rääkisime. See ei ole oluline. Mäletan seda tunnet.
See oli üsna külm septembrilõpu õhtu, aga ma ei mäleta ka seda, et oleks külm olnud.
Ja ma ei mäleta ka, kust täpselt sai see alguse. Sest me ju tundsime teineteist juba mõnda aega. Ning me koos lõunatamised juhtusid juba üsna tihti.
Lihtsam on mõista tõmmet esimestel kohtumistel.
üks samm geniaalsusest
kui ma vaatan teiste fotosid (fotobloge), siis on mul tihti tunne, et ma ei oska üldse pilti teha.
sama tihti on mul tunne, et tegelikult ma olen geenius 😀
see joon kahe vahel on liiga peenike. keskpärasus.
värske kodumaise kala võimalikkusest
kirjutasin kokkajasse oma värskest Peipsi kalast ja jõudsin jälle selle mõtteni, et me elame ometi mere-järve-jõeriigis, et lettidel on peamiselt kas punane kala või sügavkülmutatud, peamiselt ookeanikala. isegi kui on värske latikas või vahel harva ka midagi muud saada (kilu-räime ma ei mõtle), siis on need Väga Ammu surnud ja hind on ka kordades kõrgem kui otse kaluritelt-kokkuostjatelt ostes.
aga see viimane pole ka lihtne, nagu kogemus näitab. kui tuvust ei ole, ei saa peipsi äärest küll kala eriti kätte. kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et ei tea, kust saab; isegi need, kes on äsja oma jäält toodud kala ülesostjale maha ärinud. pikema vestluse ja urkimisega õnnestub siiski kala kätte saada. nojah, lähtudes sellest, mida ma õpin, ei tohiks ma üldse mitte mõeldagi sellise käest-kätte ostmise peale (eks seepärast raske olegi osta, et ametlikult nii ei tohi), aga kui mul ei ole muud võimalust seda värsket kala saada, siis .. siis polegi valikut ju.
positiivset: see kalalaar äratas mind mingist letargiast ja ma tahan süüa teha üle hiiglama pika aja.
Peipsi kala päev
ma pole kunagi arvanud, et mina ja värske puhastamata kala sobivad kokku.
aga mõnikord on see paratamatus. näiteks kui õnnestub Peipsi äärest saada värsket kala. sellise Hästi Värsket Peipsi järve kala, mitte mingit x-päeva seisnud punaste silmadega kala hingehinnaga.
kohaga läks üsna lihtsalt. pool elamist on küll soomuseid täis, aga ma olen suure osa juba ära ka koristanud. kala ise läheb ahju, seega pääsesin fileerimisest.
suure haugiga oli keerulisem. soomuseid ei pidanud ära rookima, küll aga oli plaan see külma panna – no ei jõua paari päevaga ära süüa 5kg kala, peab ju mingi valiku tegema. nii et külma läheb ikka haug, mitte koha. nojah, tähendab, fileerida.
konsulteerisin paari raamatuga ja võtsin asja ette. igatahes mari on ühes kausis ja ootab töötlemist, kuigi ma ei tea millist.
peale teise filee eraldamist oli tunne, et nüüd võiks paar kala veel ära fileerida 🙂
luud-nahad-pea on potis ja saavad kalapuljongiks. eks homme või millaski teen supi ka peale.