nr. 6

See oli nagu plahvatus. Korraga ja palju, kuid mitte kõik. Ent ometi rohkem, kui ma oleksin kunagi lootnud. Asjad, mis olid taamal, aga mis ei seganud; vähemalt mitte siis.
Mingid asjad, mis olid kohe. Soojus, olemasolu. Õnn. See oli meie jaoks olemas. Me püüdsime seda hoida, oma meelest tegime kõik selle heaks. Liigagi palju?
Aga ma mäletan siiani Su juuste karedust oma käte all ja oma kätt Sinu käes.

inimesed roolis

eile vanemate juurde ja tagasi sõites adusin, et päris kindlasti on olemas kahte tüüpi bussijuhte; just nendel liinidel, mis liiguvad ka äärelinna.
ühed on need, kes sõidavad ka 70-alas napilt 50ga ja üleüldse teevad kõik, et lõpp-peatuses eriti seisma ei peaks. ühtlasi peavad nad ka liinil olevast graafikust kinni seega üsna hästi.
teised on need, kes tahavad liini võimalikult kiiresti läbi sõita. selliste tüüpide bussidele kusagil liini keskel olevas peatuses muidugi ei jõua, kui väga napilt üritada jõuda.
aga samas, alustades oma sõitu kusagilt poolt liini otsast, sobib mulle teine tüüp paremini.
et miks see on trammi-kategoorias? sest trammijuhte on ka samasuguseid 😉