kirjutasin kokkajasse oma värskest Peipsi kalast ja jõudsin jälle selle mõtteni, et me elame ometi mere-järve-jõeriigis, et lettidel on peamiselt kas punane kala või sügavkülmutatud, peamiselt ookeanikala. isegi kui on värske latikas või vahel harva ka midagi muud saada (kilu-räime ma ei mõtle), siis on need Väga Ammu surnud ja hind on ka kordades kõrgem kui otse kaluritelt-kokkuostjatelt ostes.
aga see viimane pole ka lihtne, nagu kogemus näitab. kui tuvust ei ole, ei saa peipsi äärest küll kala eriti kätte. kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et ei tea, kust saab; isegi need, kes on äsja oma jäält toodud kala ülesostjale maha ärinud. pikema vestluse ja urkimisega õnnestub siiski kala kätte saada. nojah, lähtudes sellest, mida ma õpin, ei tohiks ma üldse mitte mõeldagi sellise käest-kätte ostmise peale (eks seepärast raske olegi osta, et ametlikult nii ei tohi), aga kui mul ei ole muud võimalust seda värsket kala saada, siis .. siis polegi valikut ju.
positiivset: see kalalaar äratas mind mingist letargiast ja ma tahan süüa teha üle hiiglama pika aja.