vanemad jätan ma välja, see on nii elementaarne. küll aga ei saa ma jätta esikohale panemata
1. minu laps – keegi teine pole mind nii palju mõjutanud, läbi kellegi teise pole ma ennast nii palju tundma õppinud..
2. üks raamatupidaja – kelle antud kogemus on karm ja mille tagajärjed kestavad siiani; aga kelle tõttu ma pole enam oluliselt ärakasutatav ja oskan öelda ametlikes suhetes ja olukordades ‘ei’, mis on üks vajalik oskus. oleksin ma seda varem osanud..
3. minu emaema – kui palju on neid vanainimesi, kellega kahekümnendates noor suudab koos elada? hea küll, päris koos olime ainult 3 aastat, aga enne seda 4 aastat ühes väikeses majas, kuigi eri korterites.. parim õppetund, kuidas mitte muutuda virisevaks vanainimeseks, vaid leida elus head, tolereerida uusi asju, näha maailma hoolimata halvenevast nägemisest, kehvast kuulmisest ja paarikümneaastasest karkudega liikumisest peamiselt toa piires asju nii lahtiste silmadega!
edasi läheb keerulisemaks. nimelt ei suuda ma välja noppida järgmist 2te, kes on mind kõige rohkem mõjutanud. ehk siis nii..
4. suhe 90ndate algul – pikk, kummaline ja õpetlik. sellest, kuidas inimesed võivad totaalselt lahku kasvada – või võibolla me olime enne juba piisavalt erinevad vist. nägin ära, kui maha mind võib tampida, kuidas see enesetundele mõjub (sitasti), enesehinnangust ei tasu rääkidagi (olematu). õppisin ka isiklikes suhetes ‘ei’ ütlema ja lõpuks ka ennast hindama.
5. vajab kõige pikemat mõtlemist. sest neid inimesi on ju üsna palju. aga okei, eks ole siin veebiski lugeda ja aru saada mõndagi. nimetagem teda kodanik j. ma ei olekski uskunud sellise tunde võimalikkusesse, nüüd usun. ma ei teagi, kas oleks parem olnud elada edasi teadmatuses või selle ilmselt elu lõpuni hinges püsiva vaikse valuga..
see on praeguse hetke väga subjektiivne seis. ma loodan, et keegi ei solvu, et teda siin nimetatud pole. sest tegelikult on neid mõjutusi ju palju-palju 🙂
Kuu: september 2004
unetu hommiku mõtted
absoluutselt ebanormaalne on lapsevabal hommikul tõusta tund aega enne kella. no peale pooletunnist unetut voodis vähkremist on ju selge, et enam und ei tule? samas see unetus kajastub mu unises olemises piisavalt. nii et täiesti kohutav olukord. tööle jõudsin pealegi ikka napilt õigeks ajaks ja miskit kasulikku pole siiani teinud..
ühtlasi pani see mind mõtlema sellele, et ainult mõni nädal on jäänud ajani, kui peaks hakkama igal hommikul enne 8t tõusma ja lapse ka siis üles ajama, et jõuda lasteaeda… tahan aeda, kuhu võiks lapse viia kella 10ks ja kuhu oleks täiesti normaalne kell 6-7 järgi minna – et mu laps poleks siis üksik viimane!
trammis mõtlesin, ilmselt hiljuti taas telekas olnud filmi “High Fidelity” mõjutusena, et milline oleks edetabel viiest mind enam mõjutanud inimesest. äkki hiljem panen kirja ka. ja nagu ikka, on raamatuna “elu edetabelid” parem kui ‘meeriklaste filmiversioon..
eitus
ma sain ühele olulisele asjale negatiivse vastuse. tuju on allpool nulli. mitte midagi ei taha teha. lähen kustutan Roco läbukommentaarid ära..
minge mujale lugema midagi postiivset!
ilus elu?
võiks ju kirjutada midagi ilusat, aga ei õnnestu.
näiteks on kõik laste talvekombede selle aasta mudelid sellised.. mitteilusad.
ja see pole ka ilus, et starmani ühendus ära katkeb, kui ma pilte üritan uploadida. aga mul on need vaja homseks ju digifoto ftp’sse saada ometi! laen ükshaaval.
ja Roco blog on jälle nõmekommentaare täis soditud, mida ma pean manuaalselt kustutama hakkama. ilus elu?
nii et .. lubage mul posserdada! sest millal jõuan ma niimoodi midagi hingele kirjutada?
ameerika õunapirukas (american pie)
nokkisin selle retsepti paar aastat tagasi üles perekooli foorumist. tegelik päritolu on veel ajakirja Pirkka septembrikuu number, 2002. perekoolis andis selle Miki-nimeline kasutaja 🙂
(12 tükki, 1 tükk u 125g)
TAIGEN:
4 dl nisujahu
2 spl suhkrut
150 g margariini
1/2 dl külma vett
TÄIDIS:
1 kg hapukaid õunu(Granny Smith)
1/2 sidruni mahl
1½ dl suhkrut
1½ spl nisujahu
1½ tl kaneeli
1 tl vaniljesuhkrut
25 g võid või margariini
LISAKS:
Kaneeli ja vaniljesuhkruga maitsestatud vahukoort, vaniljekastet või jäätist.
1. Mõõda jahud, suhkur ja külm margariin köögikombaini kaussi. Sega kiiresti teraliseks massiks. Lisa vesi ja sega siledaks taignaks. Pane kilesse keeratud taigen külmkappi ootama, kuni valmistad segu.
2. Koori õunad ja eemalda seemnepesad. Lõika need kuubikuteks ja maitsesta sidrunimahlaga. Sega suhkur, jahu, kaneel ja vaniljesuhkur omavahel. Sega segu õuntega.
3. Rulli taignas 2 ümmargust plaati, läbimõõduga u 33 cm. Tõsta taignarulli abil üks plaat koogivormile(u 26 cm läbumõõduga), et servad ulatuvad üle vormi ääre u1/2 cm (taigent ei saa äärtesse kõvasti kinni vajutada). Kalla täidis koogivormi ja lõika täidise peale mõni võitükk.
4. Tõsta teine taignaplaat kaaneks. Keera pealmise plaadi serv alumise plaadi ja koogivormi servade vahele. Torgi koogipind kahvliga ja küpseta ahju alaosas 200°C juures u 35 minutit. Paku leigena vaniljejäätise, vaniljekastme või kaneeli ja vaniljesuhkruga maitsestatud vahukoorega.
Toiteväärtus/1 tükk:
energiat: 278kcal/1152kJ
rasva: 12g
proteiini: 3g
süsivesikuid: 34g
tegin kopipaste, sest täpselt nii ma seda teengi. mul on vähe suurem vorm, nii et teen tavalsielt 1,5-kordsest taignakogusest. väga lahe kook, mille sisse võib tegelikult panna ka kõiki muid pie-täidiseid, mida kuskilt netist leiab.
ameerika
nokkisin selle retsepti paar aastat tagasi
laupäev-pühapäev
eile sai seeni ja pohli. ja jubeda väsimuse.
kui ma nüüd taigna valmis teen, siis ma pean ju ikka kooki ka tegema..
must kohv
arvestades eilset õhtut, ei saa ma aru, mis mind juba pool tundi tagasi üles ajas ja uuesti magama ei lasknud jääda. eriti veel, kuna ma olen üksi kodus ja tapvat kiiret pole kusagile. õnneks vähemalt pea ei valuta.
tegelikult pani mind siia kirjutama hoopis asjaolu, et avastasin äsja, et piim on otsas ja ma pean musta kohvi jooma. isegi tavahommikul on see väike katsumus, seda enam praegu! ja ületeepoodi ka ei viitsi minna. huh! ja päris ilma kohvita ka ei saa!
—-
5min hiljem..
jess. leidsin külmkapist kohvipiima. leppisin kahe pakiga, see juba andis kohvile silmnähtava värvimuudatuse 🙂
vii mind..
vii mind ära
näita mulle veel kord tuult ja päikest
kastemärga rohtu ja
unenägude värvi
vii mind
endaga ära sinna kust
ma ei oska tagasi tulla kust
ma ei taha tagasi tulla
vii mind sinna
kus ma saan sirutada käsi
ja hüpata pead ära löömata
vii mind
koju
külmakindlad tibid
brrrr.
tänasel päeval näitab kraadiklaas päikeses ehk isegi 20 ligi sooja, varjus nii 12 ringis. tuul on ka üsna jahe. mul on seljas puuvillane kampsik, peal ühuke jakk ja kõige peal õhuke mantel. ja õues on ikka jahe.
aga.. ma fikseerisin ära umbes 5 Eriti Külmakindlat tibi. kellel olid küll püksid ja mingi särk ja isegi jope peal – aga ülemise ja alumise riietuse vahel umbes naba kõrgusel riba palajst nahka. brrrrrrrr!
.. huvtav, kas ma olin ka noorena nii kuumavereline?
p.s. zzz, ma ootan sult vastust mailile 🙂