veider, või une kohta siiski täiesti tavaline, on see, et mul on meeles mingid väikesed detailid.
näiteks peaaegu terves mahus üks vestlus. inimesega, keda poleks oma unne iial oodanud, aga keda lihtsalt üle mingi aja eile reaalis nägin.
või siis see, kuidas ma olin nagu Hiiumaal (mis ei olnud samas üldse nagu Hiiumaa) ja korraga olid kõik, või peaaegu kõik, kadunud.
või kuidas ma avastasin, et mingite erinevate kohalike turgude haldaja on tegelikult üks, kes kasutab iga turu jaoks erinevat firmat miskipärast (miks ma selliseid asju unes üldse näen, ah?). või seda, et kuidas ma neilt turgudelt mingit lillepotiümbrist otsisin.
eksole.
ja ikkagi ärkasin ma ärakasutatud ja petetud tundega. midagi oli unedes, et mind reedeti, jäeti maha, nulliti täiega. jõhker, hirmutav, masendav tühjus.
jälle, jälle see vastik ja lõhkuv tunne, mille ma tahan oma elust kaotada.
aga miks see mind siis unedesse kiusama tuleb?
miks?