PilleRiin

hommikune uni oli lühike, aga intensiivne.
eellugu ma täpselt ei mäleta. igal juhul viisin lapse trenni ja läksin ise sotsiaaltöötaja koolituse konkursile ! (eile oli rahvusvaheline sotsiaaltöötajate päev muide).
kummalisel kombel oli seal minuga veel paar tuttavat. absoluutselt teemaga seotamatut tuttavat muidugi.
mul oli kiire, viisin lapse trenni ukseni ja jooksin ise ära - ja mõnevõrra hiljem meenus, et viisin lapse valesse kohta trenni, et sel päeval pidi tal mujal olema. püüdsin talle helistada, aga kätte ei saanud enam. jah, ma muretsesin, aga kummalisel kombel vähem, kui reaalselt.

igatahes. seal me siis olime. ümber laua. natuke naisi, natuke mehi. ja kolm õppejõu-tädi.
ma ei mäleta täpselt, mida kõike me seal tegema pidime, igatahes midagi pidi kaasas olema ja üks suvaline sai õiendada, et ta ei oska isegi saadetud teksti korralikult välja printida.
ja siis oli mingeid asju, mis panid mind mõtlema, et isegi EKA eksamitel nõuti vähem taidlemist. näiteks pidi ruumis ise otsima ja mingi nurga korda tegema, või siis et üksteist ühesugust asja eksamiruumist leidma. ja siis tehti mingi grupipilt, kusjuures sisseastujad pidid õhku hüppama pildistamise ajal.
miskipärast ma ise pildile ei läinud, istusin sel ajal hoopis laua taga ja põrnitsesin, et mul on sellest tsirkusest siiber. üks meesterahvas oli ka laua taga, mitte pildil.
teised tulid tagasi ja muidugi tädid põrnitsesid meid ja ma olin üsna kindel, et ma sinna sisse ei saa. ja siis korraga küsis seesama kõrvalistuv meesterahvas mult sosinal, et miks ma üldse sotsiaaltööd õppida tahan. väga tabav küsimus (reaalselt ma ju ei tahagi) ning mul ei olnud sellele muud vastust, kui et mu ema on umbes kümme aastat olnud sotsiaaltöötaja.
mille peale see mees puhkes kõva häälega naerma! ja ma ei saa siiani aru, et miks?

muidugi, igal võimalikul juhul püüdsin lapsele helistada, tagajärjetult.
ja siis viidi meid ka miskipärast bussiga ujuma. väga kummaline. buss ei saanud ujula ette ja läks kusagile ujula taha..

ja siis helises kell.

see paari päeva vanune 'I don't consider myself 'single & alone', I consider myself 'independent & available' on toonud mulle vastukajasid, mis siin blogis ei kajastu.
et oleks lihtsam edasi rääkida, siis kiirvabatõlge ka: ma ei pea ennast üksikuks ja üksildaseks, ma pean ennast sõltumatuks ja vabaks (saadaolevaks?).

jah, muidugi, inimene on sotsiaalne olend ju. neid, kes suudavad päris üksi olla, on vähe. üldiselt rääkides, me ikka vajame kedagi, kellega aegajalt oma elu jagada, keda toetada, kes toetaks meid jnejne. no kõik see, mis kuulub asja juurde, mida võib nimetada 'suhteks' (mis see 'suhe' on, on jälle edasise defineerimise küsimus; mina olen jõudnud selleni, et 'suhe' on peamiselt otsus, millega kaasnevadki teatud sotsiaalsed sidemed ja kohustused, sh ei ole kõik need alati meeldivad; armastust ei defineeri ma üldse ega ei ürita ega pea siinkohal ka oluliseks).
nii et, ega sisemuses ei taha keegi meist ju päris üksi olla.

ausalt, ma ka mitte.
ja ma ei ole osanudki, oma kõrge vanuse kisute, enam-vähem viimase ajani. et ilmselt tuleb elult piisavalt peksa saada, et mitte nutta oma üksiolekut, vaid selle häid külgi näha.
või olen ma piisavalt pikkade juhtmetega, see on ka ju variant. sest hoolimata mitmetest valusaamistest ei tahtnud ma üksi olla. samas on mitmeid inimesi (naissoost), kes peale ühe pikema suhte p***eminekut jäävadki kohe tükiks ajaks üksi ja tulevad suurepäraselt toime.
ma olen kade nende peale (kuigi mul on vahel tunne, et äkki nemad on minu peale kadedad? kuigi - miks?).

aga isegi mina olen arenemisvõimeline. ning jõudnud sinna, et ma võin vabalt olla ka 'available & independent', selmet olla 'single & alone'.
ainult et teine pool on see, et niipea, kui ma sellele äratundmisele jõudsin, on taas kord aina vähem võimalusi olla 'available & independent'. sest noh, kui üldiselt mehed kardavad natuke neid 'single & alone' tüüpe, sest need on klammerduvad ja halavad (ma tean sellest kordades rohkem, kui mulle meeldiks), siis 'available & independent' tüüpides näevad nad rohkem omasuguseid (mis on ka ilmselt üks põhjus, miks ikkagi tegelikult liiga iseseisvaid naisi päriselt partneriks ei taheta - naist tahetakse ju, mitte teist meest majja! vt ka siit) ja julgevad nendega veidi rohkem suhelda.
iga minu vanuses naine ju teab, et kõige hullem asi meeste jaoks on klammerdumine. mitte miski ei peleta neid paremini eemale. vähemalt enam-vähem aru juures olevaid mehi.

aga teiselt poolt juhtub selle iseseisvusega ja muuga jälle see, et mingi hetk tajungi, et vaatan maailma üsna mehelikult (mis on jälle meestele huvitav, aga samas.. jah, ainult huvitav) ja reageerin seega ebanaiselikult. või siis et suhtun asjadesse.. kummaliselt. harjumatult mehe jaoks.

hea näide on see mõtetelugemise ja otserääkimise teema.
onju, igaühele on mehed ikka ja jälle öelnud, et nad ei loe naiste mõtteid? et räägitagu nendega otse? noh, olgu. teeme siis nii.

kui ma ütlen oma asjad otse välja, siis ikka üritatakse sealt tagant lugeda veel midagi välja. jaa, ma kordan, et ma ütlen otse ja nii nagu mõtlen (ja vahel julmalt ja siis põrnitsetakse mind, et mida nüüd ometi?), aga EI! eks oma kogemustest lähtuvalt on mehed veendnud, et kogu asja taga peab veel midagi olema.
väga väsitav on seletada, et ei ole.

või teistpidi. et mehed ütlevad (väidetavalt!) välja kõik asjad otse ja nii nagu nad mõtlevad ja et nende sõnade tagant ei ole vaja otsida rohkem midagi, kui kuuled.
nojah. võtangi neid sõnu siis hästi otse ja puha ja tulemus on samuti mitte see, mida võiks oodata - no et kõik on kena ja rahul ja õnnelik. ei ole!
sest eksole, mehe sõnade taga on muid asju ka, mida mina nagu peaksin sealt välja lugema. kuigi ta ju väidetavalt räägib otse, pole see ka tegelikult nii.

ja siis ongi see, et kui mingid ajad tagasi olin mina mingi super-vääritimõistja (sest ei rääkinud otse ja lugesin meeste sõnade tagant välja asju, mis vastasid minu ootustele, aga mida mees ise mitte kunagi ei lubanud), siis viimasel ajal on nii mõnigi kord üsna vastupidi: ehk mina pean mehi maa peale tooma ja selgeks tegema, et mina ei loe nende mõtteid ja seda mida ma ütlen, ma mõtlen ka.

nii, nüüd läks jutt algteemast vist üsna kaugele.
või siis mitte, tegelikult on see kõik kuidagi seotud.

aga lühidalt kokku võttes on me seisund määratletud sellega, kuidas me ise end määratleme. et kui 'single & alone', siis tahaks kramplikult kedagi enda kõrvale - ja efekt on pigem vastupidine. kui 'independent & available', siis.. no ma ei kommentaari.

ja lisaks see, et otse loomulikult ei ole ma üksik inimene. lapsega elav ema ei saa olla üksik. vähemalt mitte nii, nagu enne last.

kassist ma parem ei räägigi :P

reede õhtul olin taaskord Hispaania majas filmikal. need muutvad ka järjest popimaks. kui ca kuu tagasi oli see klass pooltühi, siis seekord olid teise filmi ajal põrand ka täis :) eks info tasuta filmiõhtutest levib ja filmid on ka head. neil hakkab varsti inimeste mahutamisega probleeme olema seal.

laupäeval oli väike kirbukakülastus. muidugi ei õnnestunud sealt tühjade kätega (või õigemini jalgadega) ära tulla, kuigi üldiselt oli seekord igav. ei tõmba mind need hilbukuhjad reeglina. see-eest jäid silma ühed väga ägedad saapad, mis olid üsna kitsa liistuga, nii et hoolimata suurest numbrist läksid need loosi. no hind ka muidugi oli vastav (st, ostma kutsuv).
nüüd oleks ikka vaja mingi jalatsiriiul tekitada. aga mingid asjad vaikselt liiguvad kodus, nii et küll tekib seegi.

eile taas kino. sedapuhku siis kauaoodetud-paljukiidetud Alice Imedemaal. vot jah. sellega oli kuidagi nii, et tegelaskujud, 3d, animatsioon jms olid muidugi vinged - aga lugu ise jättis vägagi soovida. lisaks polnud loos seda, "paljusust", ega ka sügavust. kõik oli väga pinnapealne kuidagi. aga jah, visuaalina oli vinge, sellega olen nõus.
ja miks Alice arvas, et Hamishi kõhuprobleemid avalduvad kõhukinnisuses? ma arvasin just vastupidi :P
siiski ma ütlen, et Charlie šokolaadivabrik oli loona parem, oluliselt. ka hea visuaaliga muidugi.

ja kuidagi nii libiseski see nädalavahetus ära lihtsalt.

hommik üllatas uue lumega. eile just mõtlesin, kui maneetu ja hall ja räpane kõik on.
nüüd on porine :P

ma ei saa üldse aru, kuhu mu aeg kaob. peaks ju ometi olema teist, aga ei ole. isegi RSS-i loen ca kord päevas (kuigi püüan tihemini). müstika.
ja nädalavahetus on jälle tihkelt plaane täis. mina ka ei tea, kust need tulevad!

liitsin oma telefoni kontaktid gmaili omadega ja tulemuseks oli hirmuäratav arv kontakte. peale puhastamist - peamiselt kustutamist ja liitmisi - jäi neid alles nii kolmandiku võrra vähem. aga ikka on neid päris palju. kusjuures võtsin välja suure osa neid, mis on nö tööalased ehk ka mujal postkastides-kontaktides olemas.
nüüd tuleks need valikuliselt telefoni tekitada. kõiki ei ole ju nii tihti vaja, suure hulga puhul piisabki, kui on netis kättesaadavad.

ja mulle meeldib, et vahel on ka arvutiprogrammil piinlik :) inimestel on nagunii väga harva..

T.P.: I don't consider myself 'SINGLE & ALONE', I consider myself 'INDEPENDENT & AVAILABLE'.
sobib ka mulle :P

harjun ja harjutan oma uue kaaslasega. nii tore nii tore :)

igaühel on siinkohal vaba voli oma fantaasial lennata lasta. et fantaasia rikkalikum oleks, lisan, et eile paluti mu kätt :P

novot, vaatasin jälle otsingusõnu, millega siia on tuldud. et siis kuidas käia kontsadega, oli kedagi huvitanud.
sellele küsimusele ma oskan vastata küll ja väga lihtsalt:
enesekindlalt!

muuhulgas tähendab see mõõdukat, väljapeetud tempot ning vajadusel sellist kavalat mahavaatamist, et keegi ei saa arugi, et vaatad, kuhu jalg sättida, et konts kusagile prakku kinni ei jääks.
nii lihtne see ongi.

ahjaa, seda ka, et kui enne pole kunagi proovinud, siis esimesed kaks päeva võib kodus allkorruse elanikke närvi ajada. toas kontsakingadega käimisega.

jube hea oli. misasi täpsemalt, teavad asjaosalised ;)

töö. laupäevane Õhtuleht. Stella. 'Inetu krõõp sai endale mehe?!' omg!

ma muide arvasin ka tükk aega, et suur osa neid Stella kirju on pastakast välja imetud. isegi oma rikkaliku perekool.ee kogemusega oli mulje, et see kõik ei saa päris olla. nüüd ma tean küll, et on. kõik need kirjad ongi elust!

no igatahes jah.
ega ma olen sellest rääkinud isegi, et ma ka ei tea, mida naistes nähakse. st ma tunnen mitut igavesti vahvat ja kena naist, kelle ümber lihtsalt ei liigugi mehi; ja siis teisalt jälle need, kelle ümber neid on pidevalt.
artikli kommentaarides räägitakse ka sisemisest ilust, aga ma ei oska isegi seda kommenteerida. st mu meelest osa selliseid ei ole ka oluliselt targad. nojah, siin on muidugi ka vahe, kas tiirutatakse niisama ümber või tahetakse pikemalt koos olla.

samas, jälle, ütlen ma, et liiga tarkade ja tugevate naistega ei taha ka keegi päriselt ja pikalt koos olla. mehed kardavad neid. jaa, muidugi, pea iga mees ütleb, et tark ja tugev naine on huvitav - aga püsipartneriks võetaksegi pigem see hall hiireke. ohutum ju.
või ma ei tea.

et siis loomulikult see pealtnäha hiireke võib olla huvitav inimene ka. seda ma ei välista.
aga see kirjutaja, no kui ta samamoodi edasi suhtub, siis ta ju peletab kõik kohe kaugele ära. sest asi, mis meestele ei meeldi kohe kindlasti, on väiklus ja kadedus.
pigem ülbitse nendega, seda taluvad nad ka paremini :P

ja ma ei saa ikka aru, miks minu ümber ka aegajalt neid mehi tiirleb ning nad mu hoiatusi kuulda ei võta.

mulle natuke kohe meeldis see, kui T.P. ütles, et võta meest kui lemmiklooma, siis suhe toimib. päris nii muidugi vist ei saa.

teisalt muidugi, äkki võiks mees võtta mind kui lemmiklooma, vähemalt kohati? no umbes nagu mu kass on. et ma sügan ja paitan teda, kui ta tahab ja tema tuleb minu juurde kui tahab ja kui ei taha, siis ei tule. saab süüa ja magada ja vaid seepärast, et on lihtsalt armas ja ilus, eksole.
aga pikapeale hakkaks niimoodi igav ka. tunnen ennast piisavalt.
kuid vahel, jah, miks mitte..

peaks hoopis hispaania keele ära õppima.
ja selg valutab üle tüki aja päris hullult.