lennushow

Posted on

Eesti Õhujõud 95, Ämari lennubaas.

Vasalemmas oli tee umbes. õige aeglane liikumine Padise suunas, kust lennuväljale sai. kui ma peale paarisaja meetrit edsiliikumist nina ringi keerasin ja tagasi Keila suunas põrutasin, oli saba pea Leholani. kust ja miks see error tekkis, ei saanudki aru. Paldiski poolt sain kenasti ligi, lennuväljale pööramise ristis reguleerisid sõjaväelased liiklust nagu territooriumilgi. kui nägime enne risti teeservadel parkivaidautosid, nõudis laps küll, et pargime sinna, aga ma arvasin, et ei (vihma juba sadas) ja liikusin edasi. õigesti tegin ka, sest sees saime üsna lähedale pargitud.
eks väljasõit oli seetõttu tiba kehvem, aga ei midagi ületamatut. sest kui me veidi enne lõppu lahkusime (väss ol), siis paljud alles tulid :O tegelikult liikusime territooriumilt välja siiski üsna mõistliku ajaga ning edasi ma ei rihtinudki üle Padise, läks Paldiski-Laulasmaa tee.
show ise oli täiesti lahe, see alguse paar tundi vihma oli nats ebamugav, aga pärast päike kuivatas ära.

ning kuigi suur tee oli umbes, meeldis mulle, kuidas ikkagi korraldatud oli. mingi liiklusskeem oli välja mõeldud täiesti, poisid suunasid-juhendasid, sildid väljas.. lihtsalt ilmselt puudus kogemus sellise massiga või ei osatud täpselt arvestada. kuigi parkimiskohti oli küll ohtralt, täiesti hämmastas.
platsil oli ka kõik väga korrektselt märgistatud ning pidevalt poisid jooksid ringi ja toimetasid. prügikotte vahetati üsna pidevalt, ükski kast ei aajanud üle. välitualette oli ka nii palju, et sisuliselt sabasid ei olnud. mis on üsna hämmastav keskmise vabaõhuürituse kohta siinmail.
muidugi oli tobe, et keelatud alal siiski suitsetati ning päeva juht pidi sellele mitu korda tähelepanu pöörama. ma tõesti ei adu, kust tuleb mõte, et lennukite vms vahel on hea mõte suits hambusse panna? ometi olid ka suitsetamiskohad kenasti märgitud.
toitlustaja polnud vist ka arvestanud, et selline mass peale tuleb..

ahjaa, päeva juht.
see oli väga lahe, kuidas pidevalt kommenteeriti, mis õhus toimub – nii palju, kui kuulda oli, vot mõni kõlar oleks vist võinud rohkem olla. aga et mis trikk, mis kiirus, mida see piloodile tähendab, miks see praktikas võiks vajalik olla.. igatahes palju huvitavam, kui lihtsalt vaadata.

kordaläinud osa päevast.
õhtu väsitas väga ära.

140720_2435


suvi lendab

Posted on

ma mäletan, et eile oli tunne, et on tihe päev ja ma olen väsinud.
täna on sama tunne.
Eestimaa on ikka suur. võib alustada kusagilt punktist päikeses, saada vahepeal vihma ja äikest ja siis jälle päikest. paari tunni jooksul. aga see ei üllata kedagi.
ja et ilus on, ei üllata ka.
isegi linn on ilus.

140718_2332


mõtteuiud

Posted on

ühelt poolt ei toimu nagu peaaegu et midagi, teiselt poolt toimub vist liiga palju. võiks ju seega olla tasakaal. äkki ongi, kui on tunne, et millestki pole kirjutada? või ei taha kirjutada..
(virtuaalse) käeulatuse kauguses on kõik vajalik.

eile poes ei leidnud ma oma last üles. kuni korraga tabasin, et see minupikkune ja uues triibulises särgis laiaõlgne noormees on minu väike pojake. särk oli ju ka uus ja võõras, muidu oleks ehk riiete järgi ära tundnud.
kuhu kaob aeg?

sammhaaval elan.
õhtul peaks minema suvelilli korjama.
pilvedes on alati midagi uut ja kordumatut. pilved ei ole kunagi jäävad. pilvi võib lõpmatult vaadata, nagu merdki.

pilved0422


soojad õhtud mingis teises dimensioonis

Posted on

päikesehelk paistab kardina tagant ja ma lähen maasikaid otsima. puri-surfilauavarustust veel pakitakse ja möödun sealt mingi ringiga.
hiljem, tagasi suundudes ei hakka ringitama ning ajan hoopis paar sõna juttu. jah, oleks võinud seda ju varem teha ja ikkagi midagi ise ka proovida. aga ei jaksanudki, pikk ning veidi väsitav nädalavahetuse töisepoolne päev selja taga. kuigi kuskil hinges ikka kripeldab. äkki see oleks veidi ergutanud.
kuid kas olekski vaja läinud?
sel ööl magan paremini kui eelmisel. kuigi palavik on ikka kusagil läheduses tuntav.

äikeseõhtu eelselt on kummaline kulgemine ning seejärel tundide kaupa ootamist haigla ooteruumi jahedas kunstvalgustatud steriilsuses. kaob ajataju, kaob kohataju. lõpuks ei adu kella vaatama isegi, mis on aeg ja kaua on oodatud. aga mingiks hetkeks see ei omagi enam tähtsust. tundub, et kogu mu elu möödubki seal vastuvõturuumis istudes ja teiste inimeste muresid kuulates.
ühel hetkel siiski tituleeritakse mind abikaasaks ning jagatakse infot. suundun korra vaatama, takkajärgi on tunne, et ma olin liiga pealiskaudne. aga ega pikem käehoidmine poleks ka midagi juurde andnud.
kui ma asun teele, et selgusejärgselt mõned vajalikud asjad ära toimetada, sähvib taevas imelist äikest, otse mu sõidusuunal. ja siis veel. ja veel.
vihma ma väga ei saagi.
aga enne mind sadanud vihm aurab kuumalt asfaldilt vastu. vihmaudu hämaral maanteel.
tagasisõites pole enam väga liiklustki. vastutulevate autode tuled aga miskipärast pimestavad järjest.

üleväsinuna koju jõudes meenub, et oli Laadapäevade viimane päev ning paar suuremat ostu, mis ma planeerisin ja mille jaoks auto oleks abiks olnud, jäidki sooritamata.



märksõnu

Posted on

ma tean juba praegu, et ma ei jõua täna teha kõike, mida plaanisin. mõnes kohas jääb käimata. aga vahet pole.

eelmisse nädalasse jäi:
- õhtune pikk jalutus sõbranna ja tema emaga;
- üks väga pikale veninunud külaskäik läbi kerge vihma kojusõiduga;
- üks peaaegu kadunud päev;
- ühe kontserdi lõpp;
- kummalised ilusad väikesed eestimaa paigad;
- supernaine-supernaine;
- kahed katkised päikeseprillid (ja ühed uued, aga mitte minul);
- üks sügav pettumus, kui last alt veeti – ja miskipärast mõjus see minu südametunnistusele;
- üks valesti planeeritud retk;
- õhtu ja päev peaaegu-paradiisis, kraabitud säärtega;
- vaikiv käsi põlvel.

seekord ma ei kõrvetanud ennast ära. nohu ka peaaegu et pole.


detailid

Posted on

päeval avastan üllatusega, et veel mingid eludetailid on hakanud vaikselt paika saama. ega ei tabagi ära õieti – kui midagi on õhus olnud aastaid, siis polegi lihtne ühel hetkel muutusi märgata.
ühtlasi on see märk, et ka midagi muud on liikuma hakkamas. tasakaaluvärk, pöörlev ratas.
ja mu silmad ongi rahulikumaid kui on tükk aega olnud.

massöör, täna, mulle: ‘su tiivad on küll täitsa lahti’
mina: ‘nii et ma saan lennata jälle?’
tema: ‘jah, ilma luuata’
selle peale tunnen, kuidas veel mõni raske kivike õlgadelt maha vajub.

õhtul teen suurema hulga pannkooke, aga need kaovad jooksult, ma ei saagi uhket pannukapilti omas kodus. tavaliselt ma ei tee nii palju, seekord oli aga hulk piima käest ära minemas. pannukapilte teen endiselt mujal, sest reeglina ma ei viitsi pikalt praadida.
laps kiitis, et eriti pannkoogimaitselised koogid ning jättis moosi peale panemata.

elulised pisiasjad ongi kõige tähtsamad, on mitu tuttavat viimasel ajal minuga nõustunud. suured asjad võivad lörri minna, kui detailid ei toimi. suur emotsioon sureb pisiasjades.
taas silme alla tulnud meenutus, et armastus ei ole tunne, vaid tegevus. kunagi olen sellest kirjutanud pikemaltki. hetkel polegi seda teadmist mulle vaja.

angel