üks hõredatest postitustest

vahel ikka tuleb pähe, et ma ju mõttes ikka luban tihenimi siia kirjutada – aga välja kukub nagu alati. st ei kuku. ei teagi, kas sotsiaalmeediasse mingite mõttejuppide kirjapanemine võtab pikema kirjutamise isu ära või siis mitte. võta kinni.

mitte, et kirjutada ei oleks. just ükspäev mõtlesin, et kuidas laps on kasvanud ja kuidas temaga on nüüd suhelda. täna mõtlesin taas sellele, kuidas mõni ikka jaksab iga asja vastu olla (FB gruppides mõned inimesed lihtsalt jäävad juba meelde). no ja veel hulk asju, mis peast läbi on käinud – aga siia mitte jõudnud.

samas, ma tean, et peaks ikka kasvõi iseenda pärast kirjutama. aastate pärast on hea meenutada. ega ma muud päevikut ju ei pea ja blogi on üks päris korralik päevik. isegi ümbernuga-juttude puhul meenub omale, mis teema tegelikult oli. enamasti :P

nii et olgu, lapsest.
titest on kasvanud kena noormees, minust pikem. selline napisõnaline, aga temaga kahekesi autos sõites avab ta end rohkem ja saan tema mõttemaailma pilku heita. käis eelmisel nädalal uhkes juuksurisalongis, mitte enam suvalises kohas; peale seda oli vaja talle esimene soengutegemise vahend osta. habet on ka juba ajanud.
üldiselt jõuab pikapeale pärale, et enam polegi minu väike lapsuke, vaid täiesti omaette inimene.
selline päris tore ja asjalik inimene.

lõpetuseks sünnipäevaõhtu loojang:

loojang148

FacebookTwitterPinterest

suvesüda

päevad on tegevusi täis ja raske on planeerida isegi kokkusaamist sõbrannaga. vahepeal on paaritunnised hetked, mil midagi ei tee, kuid ei oska ette näha, millal need on.
ja ometi on mul samas päris tihti tunne, et ma nagu ei tee midagi.

viimaseid moose külmikusse pannes olin juba mures. plaan on vähemalt ühte sorti veel teha, aga kuhu ma mahutan? igal asjal on oma plussid ja miinused, igatahes korterielu üks suurimaid miinuseid on sahvri puudumine. või ruumi, kuhu paigutada lisakülmik. või ka korraliku jaheda keldri.
muidugi pole see ainus miinus.
aga õnneks on plusse ka piisavalt.

ilus suvi on.
maitsev ka. ega muidu siin nii palju retseptivabu toidupilte pole.
seekordne lillkapsa püreesupp on kana asemel praetud peekoniga, porgandi asemel on brokkoli ja koore asemel toorjuust. aga kes teeb üldse sellist suppi retsepti järgi?

dinner718

FacebookTwitterPinterest

juulist pea läbi

ei mingit lõputut juulit, täiesti lõppev juuli on..

selmet planeeritult igasuguseid asju, mis ma täna kokku korjasin-tassisin, sisse teha, vedelen nüüd hoopis mõne hetke diivanil ja kirjutan, südametunnistusega võideldes. aga kuna ma nagunii ei jõua kõike plaanitut teha, või lausa suuremat osa (üks ootamatu küllakutse tuli vahele), siis ma võin ju pesumasina tsükli lõppu oodates veidi aega niisamaolemiseks ka napsata.
mitte, et mul midagi väga olulist kirjutada oleks.

oojaa, hooti on mõtteid lausa kuhjas. lihtsalt hetkeks on need kõik kusagile minema jalutanud. et siis tulla taas sel ajal, kui ma kirjutada ei jõua.

aga on meres ujutud (täiesti soojas ja sellises vähe jahedamas), kontserdil käidud, kodust ja mittekodust toitu söödud, väga palju kala söödud.

grillitud ahven

mingi hulk hoidiseid on tehtud, talveks teed loodusest varutud ja kuivatatud, selle suve moonid leitud.
loetud on ka, kuigi mitte väga palju.

moonid16

FacebookTwitterPinterest

halli ilma kiuste..

tegelikult pole üldse nii hull. hall, aga vihmata ja suhteliselt soe. kusagil lehel oli just hala, et suve nagu ei olekski, ma siinkohal kinnitan, et mu meelest ikka täitsa on. et kui ma ka vihma kohta midagi ütlesin, siis see ei olnud üldse hädaldamisena mõeldud, vaid just et kuiva on ometi ka kenasti. ja keskmiselt soe on ikkagi.

isegi merel ei hakanud oluliselt jahe. kuigi ma olen ikka nii palju tuult saanud, et buff oli peas. lihtsalt seis on selline, et muidu see tuul kumiseb veel mitu päeva peas. no ja kurk annab ka tunda miskipärast, kuigi seda buff ümber kõrvade ilmselt väga ei mõjuta.
aga täna oli päris kena purjetamine. olgu mainitud, et tavaliselt olen ma jahtide peal ainult ilusa ilmaga, lühidalt ja lihtsalt ilus. seekord ilm oli ka üsna kena, st ei mingit hirmsat tuult ega lainet, sõitsime natuke alla kahe tunni, kuid lihtsalt ilus olla ei õnnestunud. üsna arvestatava aja olin roolis.
laps muidugi arvas, et natuke igav oli, sest no ilm oli igav ja purjedega toimetamist vähe. aga mulle täitsa sobis.

Elektra puri

pärast sõime OKOs, hea nagu ikka. lammas minul ja kana pojal.
toidupilti ei teinud :)

muidugi suve praeguse osa juures on kõige toredam see, et igasugused asjad hakkavad valmima. korraks vanemate juurest läbi ja ongi laud saaki täis. täiesti vaimustav.
ega muud ei olegi lisada.

aedviljad674

FacebookTwitterPinterest

merelinn Tallinn

üldiselt, kuigi see tuul vahel närvidele käib, ei kujuta ma oma elu mereta ette. st ilmselgelt on see võimalik, aga no mis elu see oleks? :)

ühel õhtul käisime beetapromenaadil jalutamas – see on siis projektipõhine viis saada mere äärt pidi Kalarannast Nobmessnerisse või ka vastupidi.
huvitav oli see, et me vapralt arvasime, et tagasi tulle läbi selle Patarei-osa ei liigu (see maja ja müüri vahel olev tee on kuidagi suruv) ning tahtsime Lennusadama väravast Kalaranna tänavale minna, kuid selgus, et värav on kinni. õnneks tuli just üks selline auto, mis värava lahti manas, aga tegelikult oli esimene hetk küll väga nõutu olemine. kell oli muidugi juba palju ka, 23 läbi. samas promenaad kui selline oli ju lahti.
ma loodan, et see promenaad saab väga päriselt ka teoks ja väga tore, kui mere pool mingit müüri eest ei ole, eriti seal Patarei kandis.

ühel teisel õhtul mõtlesime, et läheks kusagile mere äärde sööma. või no merevaatega.
üritasime mõelda, mitu sellist kohta Tallinnas on ja see arv jäi ühekohaliseks. ma ei tea peast, kui pikk on Tallinna rannajoon, pakun et umbes 50km. osa on kinnised sadamad jms, no julgelt 30km peaks ikka jääma. et ruumi nagu oleks ju?
jah, ruumid tuleb leida, tasuvus on mingi teema jms. Linnahalli juures oli paar suve kohvik Nord, sel suvel nad ei tegutse. ju ei tulnud välja omadega. samas, kui mõtled, et kuhu siis minna, ei olegi väga valikut. ausalt öelda Kalevi Jahtklubi ja Noble on pigem sadamavaatega, ühte “kaunistab” vaade roostetatnud konteineritele, teist ehitusele.
kuidagi – imelik.
igakord ei taha ju sõita Lohusallu või Kaberneeme või isegi Viimsisse.

ja rohkem kui ühel korral, liikudes mööda Vanasadama piirkonnast (mis jääb mu trajektooridele väga tihedalt), olen ma ikka ja jälle hämmastunud kerinud majajurakatest.
sel alal on mitu omanikku ja mitu projekti, ma olen aru saanud. ühe vastu oli kisa ja igasugu kummalisi asju tuli välja – ja mis sellest edasi sai, enam ei mäletagi. ümbertegemisele?
aga igatahes on kaks miskit kohutavat kasti kerkinud just linna ja jahisadama vahele. et ehk kui ma olin harjunud trammis-bussis mööda sõites merd jalaevu vahtima, siis nüüd on, piraki, kohe tee servas mingid ilmetud kastid.
et vabandust, kui võtate vaate ära (magus maatükk, oeh-oeh), siis tehke sinna vähemalt midagi esteetilist! pagan küll, sellised majad sobiksid sinna autoturu taha või midagi, aga vanalinna ja sadama vahele? isegi suvalises elurajoonis on peenemalt ja sobivamalt lahendatud suuri maju.
kurb, väga kurb, et niimoodi me oma väärtuslikku avalikku ruumi hindamegi.
ega see Exploreri maja ka midagi erilist ei ole, see talvine valgusreostus on eriti kohutav, aga no vähemalt ei mõju nii kastina.
ja Noblessneri arendus mind ei häiri, arvestades, et see on väga pikalt olnud suletud ala ning inimesed ei ole harjunud seal käima. et ehk see ei võta midagi ära. ega sinine Sailinvesti plekkhall seal ka mingi iludus ei olnud.

kaader Tallinna Vanasadama Jahisadamast. (peaaegu) ilma kastideta.

vanasadam3369

FacebookTwitterPinterest

juuli, suvi

Merepäevad läksid sisuliselt mööda, st ilma mingi erilise glamuurita mere ääres. olgu, ühel etendusel käisin ja ühel purjetamisüritusel ka. et ei saa öelda, et päris käimata. laias laastus siiski on tunne, et peaks järgmiseks aastaks vaba aja tekitama samaks ajaks.
põhimõtteliselt eile muidugi otsustasin, et eks talvel jõuab puhata ja mängida ja magada ka. sest suvel, mis parata, tundub, et ei ole lihtsalt aega. enamasti vähemalt.

üldiselt on tore.
päris-tomateid ja kurke on, ahjus kuivab nõmmliivatee ja päranõied, metsmaasikamoosi jagub mõnekski pühapäevahommikuks.
kui see suhteliselt pidev tuul kõrvale jätta, on ju soe ka. ning lausa iga päev ei saja vihma.

joogivette jää kõrvale hapu lisand.

laim633

FacebookTwitterPinterest

aga millal sa viimati Lätis ringi vaatasid?

pool puhkust sai Lätis veedetud, sedapuhku Liepajas. lapse võistlus viis sinna.
algul oli teada, et võistlus peaks olema Riia lähistel, ca nädal varem aga selgus, et hoopis Lipeajas. et ehk ligi poole pikem reis. aga kuna poiss oli selle võistluse omale pähe võtnud ja mina puhkuse vastavalt planeerinud, sai mindud.

kuid mitte võistlustest ei plaani ma kirjutada (endise sõjaväelinnaosa liivarannas, üsna tuuline, õnneks muulidega kaitstud ala), vaid pigem sellest, et kõikide suurte välismaareiside kõrval oleme unustanud sellise naabri nagu Läti. okei, viimastel aastatel on seal vist veidi rohkem käidud, aga kui tuttavatelt küsida, millal nad viimati Lätis käisid (no jätame kõrvale Riia tööreisid), siis enamus ei oskagi väga midagi kosta.
miskipärast tundub kuidagi, et Läti, noh, mis seal teha ja vaadata ja olla. aga mina aina üllatun ja üllatun.
jah, mingis mõttes on kohati tõesti märgata mingit mahajäämust. mõneti aga mitte. ning ega ei peagi kõik hästi fancy olema. pole ka mujal, kui aus olla.

et ehk Liepaja on täiesti mõnus linnake pika-pika rannaalaga, muuseas kesklinnast jalutusteekonna kaugusel. häid söögikohti on (ja enamasti on hinnad väga normaalsed). rattalaenutused ja rattateed on (seekord ei kasutanud). eriilmelist arhitektuuri on, kuigi suur hulk kauneid puitmaju on üsna kehvas olukorras. samas on ka nendes oma võlu.
pole selline lastelinn, nagu Ventspils, kuid rannapargi mänguväljak oli päris uhke.
Liepajas on muide ka tramm! nii väikesest linnast seda ei ootakski.
ja ülestõstetav, rohkem kui 100-aastane puusild, millest iga päev korduvalt sai üle sõidetud.
päris uhke turg – ning nende tomatid olid täitsa õige maitsega. rääkimata sellest, et suure pundi tilli ja paar sibulat (värsked mugulad koos pealsetega) sain 30 sendi eest.
no ja huvitavad pingid rannapargis, palju skulptuure siin-seal, sh lilledest ja veel mitmed pisiasjad.

lühidalt võiks öelda, et enne kaugemale põrutamist tasub tutvuda naaberriigiga. eelmisel suvel oli plaan Kuramaad avastada, aga jäime Ventspilsi pidama, sest lihtsalt oli selline linn, kust ei saanud tulema. seekord oli lapse võistlus see, miks ei saanud ümbrust avastada. kuid seda enam on plaan millaski vähe suurem ring teha. lihtsalt aina avastan kohti, kus tahaks käia ja mida näha. turismiinfo ja kaartide põhjal, pluss muidugi oma väikesed kogemused.

pildid on suures osas teises arvutis, nii et ei mingit linnapilti.

Liepaja Karosta surfiklubi

FacebookTwitterPinterest