teele saatmine

lapsel on asjad praktiliselt pakitud ja mina ka ei oska midagi teha, et tal oleks üks suur kott ja seljakott ainult. sest need talveriided võtavad ruumi ja igaks juhuks on ikka kaks paari pakse pükse ja kaks paari kummikuid. kaks jopet jnejne. + tööriistakohver, + kiiver, + kaitsmed, + 2 trapetsit, + särgid-sokid-pesud ja kõik muu, mis nagunii oleks.
õpikud on veel puha pakkimata.
muidugi on vaja avastada, et puhast pesu peaaegu et ei olegi, just nüüd. aga hea, et nüüd. jõuab radika peal ära kuivada küll.

õhtul on teha veel pirukad ja kontrollida, et kõik eriti vajalik ikka kaasas on. riided selle alla ei käi. pigem tööriistad ja muu selline.
oeh.

ja siis on homme varakult äratus ja liikuma.
ja siis on ainult pöidlaid hoida ja jälgida võistluseid.
ahjaa, tööd teha ja koristada ja selliseid asju ka muidugi.
äkki õnnestub nädalavahetusel vahelduseks isegi magada?

natuke isekas

mulle meeldib, et hommikul, kui laps kooli läheb, ei olegi enam kottpime. mulle meeldib, et kella 4-5 ajal on veel täitsa valge. mulle meeldib, et mitu päeva on olnud päikest ja külma. mulle meeldib, et pliidil podiseb plov lambast.

aa, see plov lambast on muidugi hea näide minu isekusest ja teistega mittearvestamisest. sest see on üks nendest roogadest, mida ma vahel teen iseenda pärast ja mida teised söövad, noh, veidi pika hambaga. aga söövad. mõned sellised road on meil veel muidugi.
ma muidugi enamus aega arvestan sellega, et mis siin paremini peale läheb ja püüan selliseid roogasid teha. keerulisusega ei ole sellel muide mingit pistmist. mõne woki kokkukeeramine on päris kiire ja lihtne ja süüakse alati jäägitumaks (ma ei tea, kui suur wokpann peaks olema, et midagi järgi ka jääks..). osa on sellised road ka, millest ma ise väga midagi ei pea, nt enamik makaronitoitusid. siis söön mina natuke pika hambaga, eksole. nii et ma arvan, et umbes kord kuus võin ma olla nii palju isekas, et teha midagi, mida minu hing ihkab.
ja ega midagi kobiseda polegi. mina mitut sööki teha ei viitsi ja kui ei meeldi, siis tehtagu omale ise midagi muud.
ma lähen näpsan nüüd veel ühe lambatüki haudumast ära. ega teised väga ei hala, kui neile eriti liha ei jää.

p.s. huvitav, kas kuskil turul veel müüakse sellist õiget lahtist plovimaitseainesegu?

vastu plaane

see päev, mil planeerid kaua magada, sest sellest paarinädalasest koomast on päris kopp ees juba; aga plaanimine on tänamatu, teadagi.

et ehk peale varahommikusi tegemisi, kui plaanisin tagasi voodisse tuikuda, tuli sms, et üks tulekahju nõuab tegelemist. mitte töine ja mitte liiga isiklik, aga siiski asi, mis vajab minu sekkumist. nii et pikendatud hommikuune asemel püksid jalga ja liikuma.
ja kui juba korra nelja rattaga liikvel, siis kassiliiv ja.. hunnik muud kaupa. ja siis koju jõudes muidugi enam ei maga.

keskpäeva paiku oli korra tunne, et tukuks. siuke veidi uimane olemine ka (ära lase oma organismil aimu saada, et puhata saab – kohe võtab ja tahab täiega puhata! nt nohu tekkis eile õhtul, kui kõik sebimised sebitud..). isegi lebasin voodis ja puha, kuid siis muidugi ei tulnud und.
nojah.
selline väheke uimane ja tattis on siiani olla muidugi. aga nüüd enam ei jõua lõunaund teha.
ega ma muidugi midagi väga kasulikku siin ka teinud ei ole, suuresti niisama maha mölutanud. vaatan küll ühte nurka ja teise nurka, et mida kõike tegema peaks.. nojah. ja paistab, et pärastlõuna tuleb tihedam.

teisalt, see hommikukohv Usina sünnipäevasalati ja ühe kohukesega oli päris kena.
ja poega sain ka rõõmustada ühe uudisega äsja. ma ise sellest niiväga ei rõõmustu, sest mulle toob see veel väljaminekuid kaasa (lisaks nendele, mis hommikuse tulekahjukustamise pärast teha tuleb). teisalt, lapse rõõm on ka ema rõõm ja kuhu siis emake hellake ikka oma raha paigutama peaks, kui mitte lapse hobide alla?
tähendab, tegelikult mul ON hea meel muidugi :)

äkki homme saab magada.. ? loota ju võib..

on ainult üks õige arvamus..

viimasel ajal on kuidagi palju neid, kes oskavad väga täpselt teistele näpuga näidata, mida need teised oma elus valesti on teinud või teistmoodi tegema peaksid.
mitte, et nendest kunagi puudu oleks olnud. aga hooti on nad vist vähemaktiivsed.

ja ei, ma ei räägi sellest, kui argumenteeritult arutatakse, miks kuidagi teistmoodi oleks ehk parem. kui kuulatakse ja kaasatakse erinevaid asjaosalisi või osapooli. kui tehakse ettepanekuid. kui püütakse leebelt suunata. kui sõbrad omavahel teinekord päris otse asju arvavad. ma ei räägi üldse sellest.

ma räägin sellest, kui keegi peab end kõigeteadjaks ja kitsamalt või laiemalt lahmib oma arvamusega vastuvaidlemist mittekannataval kujul ringi. ehk siis tema arvamus ja vale arvamus. suure osa asjade kohta on see arvamus seejuures väga kitsalt läbi väga isikliku prisma. käigu see arvamus üksikisiku või massi kohta, vahet pole. oma egost kaugemale vaatamata, saati siis end nende asemele asetamata, kelle kohta arvamus käib. ega tihti ei teatagi teisest poolest väga täpselt midagi. aga see ei ole ometi põhjus vaiki olla.
selle teistele elu õpetamisega unub küll vahel ära peeglisse vaatamine. mõnel mitte vahel, vaid üsna pidevalt.
avalikke näiteid leiab igaüks vastavalt oma soovile piisavalt. isiklikud näited .. neid on ka. hea, et mitte lähemas ringis.

nädalavahetusest olen peaaegu välja puhanud.

valgeneb

praktiliselt terve nädala on olnud tunne, et nagu oleks natuke haige. aga palavikku ei ole, köha õieti ka mitte, isegi olulist nohu mitte, nii et ma suhtkoht ignoreerin seda kerget ajutist kriipimist kurgus, tihedamat uimasust ja pea-paks-tunnet.
teed joon, sidruni ja ingveriga. mõnel õhtul võtsin paratsetamooli ka. aga mida sa tahad, kui õues on üks pidev hall ja niiske.
kui on valgem, siis on valgem ja super. sest valge on juba tunduvat pikemalt. ja päike annab tuntavalt sooja.
nagu täna.

nädal on tihe ka olnud. lugeda olen jõudnud ainult sadakond lehekülge nädala kohta, mida on ikkagi vähe. teisalt on hooti juhe nii koos, et lihtsalt taon telefonis mingit tobemängu veerand tundi juttis. sest no lugeda ei saaks, ei jõuaks kohale. ja siis kukun magama.
nojah, ma täna ikkagi siis ostsin lõpuks mingi d-vitamiini preparaadi ka. äkki on abiks?

lapse sünnipäeva praktiliselt ei pidanud. ta ise ei soovinud. sugulastega sai ikka väike istumine tehtud ja trenni viis ka komme. koolis oli sel päeval e-õppe päev, nii et sellega polnud üldse tegemist.
tema graafik on ka jube tihe. ma ikka leian, et võtku üks (trenni)vaba päev, aga ta väga ei kipu. sel nädalal siiski oli lausa kaks, olude sunnil.

üldiselt tahaks umbes kaks päeva mittemidagi teha. siis vist jaksaks jälle kõike teha.

vitamiini päikesest

mõtlesin, et saan täna vara õhtule.
saangi.
ainult kook on veel ahjust välja võtta ja pesu sorteerida ja triikida, tolm võtta, pükste- ja särgiriiulid korda teha.

eelmise nädala töövõit: esmaspäeval esimene mail teele ja kolmapäeva õhtust tulevad pildid uuest agentuurist sisse. selgus, et mõnega ongi nii lihtne asju ajada. päris tihti kaob mail nagu musta auku ja kui ei kao, siis tähendab see ikka nädalatepikkusi arenguid.

nädalavahetusel sain d-vitamiini laksu. eelmise nädala algul just andsin vereanalüüsi; arvasin, et vaid kilpnääre, kui kui vastuste pärast helistasin, selgus, et kontrolliti ka kõike muud. ja b-vitamiin on normis, aga d-vitamiin mitte. no ma tean jah, et öeldakse, et meie laiuskraadil polegi ja peaks juurde võtma ja värki, teisalt aga olen lugenud, et see on nii olnud aastatuhandeid ja tegelikult midagi hullu sellest ei juhtugi. nii et ma läksingi seda teed, et jõudsin loodusliku allika ära oodata.

eilsed pildid jõudsin eile isegi üle käia, täna kuidagi lihtsalt ei jaksa.
nagunii suutsin nädala sees paar päeva tõbine olla, kerge palavikuga ja puha.
ja piltidest veel, ma ei tea siiani, kas peaks olema teine objektiiv või teine kaamera. tegelikult mõlemad ilmselt oleks hea. paneme kusagil mitte-nii-väga-oluliste asjade nimekirja. sest on olulisemaid. või äkki peaks ikka lõpuks oluliste asjade nimekirja tõstma?

kinno tahaks. või teatrisse. või kontserdile.
aga praegu kohe ei saa. üks tehtud töö on tasustamata ja seega eelarve sassis.

ilmast, v.a. see päike, ma ei kirjuta. üldiselt ikka üks november.

ma ei mõelnud üldse kirjutada toidust..

reede ja 13 oli kena päev. tähendab, kui saab kenaks lugeda kolmekohalise summa väljakäimist lapse sünnipäevakingiks. samas, mul on kuri plaan seda kinki ka ise vahel kasutada. tegelikult on kena ka see, et vähekasutatud asi oli niigi poole odavam kui tutikas.
lõunaks sõime reedel, aega parajaks tehes, india toitu. ma pean ikka seda kodus ka rohkem tegema.
kuigi eestlaste sousti ja kartulit on mul niigi üliharva. täna podiseb ahjus veiseliha läätsedega. ikka mingi lähis-ida mõjutustega või miskit (no natuke vürtskööment ja purustet koriandrit lisaks muule.. ).

nädalavahetus lendas käest. lähed viid lapse trenni ja siis .. passid seal kõrval mitu tundi ära. siis tuled koju, teed kiiruga süüa ja siis tuleb pähe, et paneks pesu pesema ja siis .. avastad korraga, et kell on palju.

mul on mööda läinud selline tähtis päev, nagu neli aastat karvikute siiakolimisest.
vahel nad on nii numpsilt koos, nagu sel pildil siin, aga vahel ikka karvad lendavad. kusjuures üks tõmbab pealtnäha suht lambist kõrvad ludusse ja hakkab jõurama ja siis saabki teiselt peksa. kui ma kodus olen, siis ma püüan jõurajat rahustada ja teist kassi veidi eemale peletada. kusjuures tihti teine näiteks lihtsalt vaatab möödaminnes ja siis otsustatakse, et on aeg jõurata.
igatahes mingi teema neil on.
aga muidu ei kurda, Vollike on kenasti kohanenud ja päris julge. vahel ei saagi aru, kumb kass mu jalgade peal vms on (kui just ei vaata), sest mõlemad on umbes üheraskused ja noh.. okei, kui jalgu veidi rohkem liigutada, siis saab, sest Volli ikka jookseb ära.
no ja hommikuse vooditegemisega ongi vahel nii, nagu pildil..

Kassid voodil