väsimus

mul on üleeilsest saadik olnud tahtmine kirjutada väsimusest.

sellisest kõikehõlmavast väsimusest. sellisest, et hommikul ikkagi tõused ja teed midagi, aga päeva jooksul aina kuhjub see tunne, et midagi ära tehtud ei jõua. või et midagi jõuad, aga mitte kõike. või et ajad midagi põhjalikult sassi. või et ikkagi lükkad mingeid mitteolulisi asju edasi.
ja et siis on omal lisaks väsimusele sellepärast ka halb, et mingid asjad ei edene nii hästi, nagu võiks, või oled tekitanud mingi ebameeldiva olukorra mingite asjade sassiajamisele.. ja siis oled väsinud sellest, et asjad ei suju.

no ja ma tean, et see ei ole hirmus sügavalt sisemusest. et on hunnik väliseid tegureid, mis seda väsimust külvavad. et see väsimus on lihtsalt mu peas, mitte kusagil mujal. aga et kui neid tegureid on nii mitmeid, siis ei aita isegi tedamine, mida ma peaksin tegema, et see väsimus eemale peletada.
sest ma ei jaksa neid asju teha. ega sellest väsimusest kirjutada.

ma pean rääkima söögist

sest no ei saa teisiti.

eriti, kui on selline päev, et vaatad Stockmannis (mis ei ole mingi nii kallis pood, et seal käia ei võiks) lambakarree tükke, 20 eurot kilo; ja muidugi ei osta, sest selle poole kilo sees on silmnähtavalt liiga vähe liha. ja siis lähed oma koduturule ja oh õnne, seal on täitsa värske lambakarbonaad müügil. muidugi pole see peenelt puhastatud nagu karree olema peaks, et kondiotsad puhtad ja värk, aga selle kilo maksab alla 10 euro. lambaliha on siin turul üsna pidevalt, aga karbonaadi kas pole või on kuivama jäänud.
no ja siis lõigatakse sulle kenasti just see neli viilu, mis soovid, ilma lisatasuta. et ei pea mõtlema, et kas jagub või mitte või kuidas seda kodus tükeldada või midagi.

tuled koju ja oled natuke mõttelaisk, kasutad valmis maitseainesegu, kus domineerivad tsilli ja vürtspipar ja kardemon. ja mille sees ei ole soola. kaks tundi piisab isegi lambale.
siis mõtled välja, et kartulipüree pole vist päris sobiv lisand sellise maitsestusega lamba kõrvale. vist?
vaatad, et sul ei ole bulgurit ja kuskus oli alles eile. siis vaatad veel korra ja leiad, et on ikka küll bulgurit.
ja siis mõtled, et ehk teeks ikka kartulit .. ja et aega otsustada veel on.
sel hetkel helistab laps, kes teatab, et ta tuleb umbes tunnike varem, kui plaanitud, ja aega mõelda korraga enam polegi. vaatad veel korra riiulisse ja avastad ühe quinoa-läätse-tont-teab-mille-segu. valad hoopis selle potti. hiljem, peale söömist, avastad, et see oli supisegu. mis see supp ikka on muud kui vedel hautis.
mõtled korra soustile ja otsustad keeta veinisousti, aga ilma veinita. punasesõstramahlast. tead küll juba ette, et see ei ole päris see, aga ei hooli.

laps tuleb uksest sisse, nuusutab ja ütleb, et on hea lõhn, vist tuleb hea söök. viskad lamba grillpannile ning köök on peatselt lendavat rasva ja lihapraadimise lõhna täis. mngi vine hõljub tubadesse. ei peagi olema avatud köök, et toidulõhnad tuppa saada..
segad lambast lõikelauale jäänud maitseainesegu quinoa potti. vaatad, et soustimaterjal on juba üsna kokku keenud. keerad quinoal tule alt ära ja jätad hauduma. klopid või sousti sisse. pöörad lambal külge.
veidi hiljem lööd noa lambasse ja veendud, et lapse jaoks on veidi liiga roosa. paned kaane grillpannile, et liha veidi hauduks. õiget kaant ei ole, sest see pann ei ole mõeldud ju kaanega kasutamiseks. nii et mingi suvaline kõrgema servaga potikaas peab asja ära ajama. ajab ka.

paned salatimaterjali taldrikule, ootad veel mõne hetke ja otsustad serveerida.
laps tuleb kööki, vaatab ja ütleb, et nii peen toit. järgmiseks ütleb, et äkki oleks võinud ikka mingi muu liha olla. aga lammast ei saa ju muust lihast teha? tead, et see ei ole ta lemmik, samas ära on söödud.
poole söögi pealt küsib, et millal sa oma restorani avad. sa ei arva sellest midagi, sest tegelikult sa ei viitsi iga päev niimoodi jahmerdada. enamasti ei viitsi üldse. aga poolfabrikaadid ja kulinaarialetid on parajad õnnetusehunnikud, ei istu nende maitse sulle väga ja siis teedki ise süüa. ei mingit restorani.

lõpuks limpsid näpudki puhtaks, laps sööb oma jao kenasti ära.
lambarasvane pann ja pliidiümbrus kannatavad tunnikese või midagi. sest kohe küll ei taha koristada.

seadused on lollidele?

kui ma selle politsei poolt kummuli sõidetud mootorratta teemal ühes lõimes veidi sõna võtsin, sain ma ühe päris omapärase privaatjutu. nimelt et reeglid ja seadused olevat lollidele (see oli läbiva suure tähega kirjutatud).
ja seda ei öelnud mingi poisike, üsna minu põlvkonna inimene.

peale väikest mõtlemist jõudsin järeldusele, et sellisel juhul on suurem osa inimkonnast lollid.
sest mingid reeglid ja normid on olnud igas ühiskonnas juba üsna aegade hämarusest saati. ilmselt ei ole nende kujunemise põhjuseks ainult ja peamiselt need inimesed, kes on tahtnud võimul olla, nagu võiks ju tunduda. või et keegi alati on põhimõtteliselt tahtnud teisi piirata (muidugi on ka neid juhuseid olnud). või et keegi on pidanud kõiki teisi lollideks. või mingid muud sarnased põhjused.
mis vahel ja mingites oludes on võinud ka olla põhjused, muidugi.
aga kõige olulisem on ikkagi see, et kui ühiskond (suuremas või väiksemas mõttes; see võib olla pere, riik vm) tahab normaalselt toimida, siis on mingid kokkulepped vajalikud. nõus? päris ilma ei saa ometi kuidagi.
umbes et kui ma lepin lapsega kokku, mis kell ta peab õhtuti kodus olema, siis see on meie reegel. riigi tasemel saavad mingid reeglid seaduseks. nagu ikka, laps ei ole nõus kellaajaga ja iga kodanik ei ole nõus iga seaduse nüansiga.

ometi need reeglid aitavad meil ühiskonnana toimida.
see on raamistik, mille puhul me oskame sättida oma tegemisi ja teame ka, kuidas toimetavad teised, kui nendega kokku puutume. et me sõidame õigel teepoolel, et me ei müü lastele alkoholi, et iga tööandja ei määra ise puhkuse pikkust, et lennukid lendavad lennuplaani järgi jnejne. need kõik (ja tuhanded teised igapäevased toimingud) on piiritletud mingi raamistikuga, mingite reeglite, kommete, traditioonide (mis on ka ju komberuum), seadustega.

raamistikud on muidugi ka erinevad. erinevate kultuuriruumide kombed ja reeglid võivad olla väga vastuolulised. näiteks veritasu, mis mõnel pool maailmas on auasi, on teisel pool täiesti tavaline mõrv. nemad seal on mingil vaikival kokkuleppel, et veritasu on okei. meie siin selle kokkuleppega nõus ei ole.
või siis kasvõi Suurbritannias liigeldes on esimesel päeval kõik sassis ja vahidki igal ristmikul 360 kraadi, enne kui teele julged astuda (ja siis ikka auto tuleb kusagilt meie jaoks ootamatust kohast). sest nemad on kokku leppinud vasakpoolses liikluses, kui meie oleme parempoolses.

võib küsida, et mis siis ikkagi juhtub, kui need reeglid ja raamistikud ära unustada?
võiks ju hea elu olla, igaüks teeb, mis tahab?
ainult et liiklushuligaan ei sõida surnuks ainult ennast, vaid ka teisi. see, kes otsutab, et ei taha poes toidu eest maksta, aga ise kasvatada ka mitte, võtab lihtsalt oma kauba niisama?
ma ei hakka siin hunnikut näiteid tuua, las jääb midagi ka igaühe oma fantaasiaks.

mis siis ikkagi juhtuks, jäi õhku.
kujutage korraks veel ette, kui iga inimene elaks nii, kuidas talle meeldib?
ilma raamideta ühiskond ei ole demokraatia*, sotsialism ega lihtsalt hea elu, vaid kaos ja anarhia.
kuni keegi uuesti mingid raamid tekitab. sest raamideta, reegliteta, seadusteta ühiskond ei ole enam ühiskond.

* – tegelikult ei ole täielist demokraatiat ka olemas. püüdke vähegi suuremas pundis (ca 10+ inimest) otsustada midagi nii, et 100% on poolt? kõige lihtsam näide: mingi kokkusaamise aeg ja koht, mis sobiks kõigile. ka demokraatias on lõpuks tulemus ikka see, et keegi peab mingid otsused ära tegema, sest enamasti ei saa 100% nõusolekut. ma ei kujuta ette, et riik saaks üldse toimida rahva 100% nõusolekuga. sest see ei ole 99,9% juhtudest võimalik. ok, ehk 99,7%. pigem siiski mitte.

pilt on kontekstivaba. vaadake ja rahunege. banaanid ja apelsinid ja talvised tomatid on meil võimalikud tänu mingitele kokkulepetele.

suhteline vabadus

ma olen mugav. ja laisk.

lugedes kusagilt järjekordselt lugu, et ettevõtjaks olemine annab vabaduse, teadsin ma korraga täpselt: see on minu jaoks sama tüüpi vabadus nagu see, mille auto annab. et ehk tegelikult teistpidi toob ellu lisakohustusi. et vabadus, mis ei olegi vabadus. et võid ju tõesti, heal juhul, kaks kuud järjest puhata – aga kindlasti mitte ettevõtluse algusetapis. ja nagu näha, siis suur hulk ei saa isegi ühte kuud puhata ükskõik mis etapis. ma ei arvesta seda, et paljud ehk ei tahagi.

mina olen mugav, ja laisk.
mulle meeldib, et ma ei pea mõtlema firma asjaajamistele. olgu need misiganes. et mul on tööaeg ja palk ja puhkus ja kõik selline. ja et sellele mõtleb keegi teine.
mitte, et ma ei võiks, või ei oskaks. ilmselt tean ma mõnestki firmajuhtimise detailist sama palju kui mõni firmajuht.
lihtsalt, minul on ilma sellega mugavam ja mul on vabadus sellele kõigele mitte mõelda. ning et mul on konkreetne vaba aeg.

vabadus on suhteline. mõnede jaoks on ettevõtjaks olemine ilmselt vabadus. aga ei saa arvata, et kõigi jaoks oleks.

kolm vaba päeva

ma need kolm päeva väga midagi ei teinudki. või no suhteliselt vähe tegin. ausalt ja päriselt.
oleks tahtnud küll kusagile linnast välja minna, aga kuna tervis on ikka nagu on, siis suurema osa ajast veetsin lihtsalt kodus, kassidega.

lugesin, muide!
kas ma kirjutasin, et lugemine ei lähe? igatahes lasin mõne päevaga ühe e-raamatu läbi ja eile paberraamatut valides (vanni minnes, teadagi) võtsin üle tüki aja klassikalise ulme ette. Simaki “Nagu õieke väljal”. seda sain ka kohe päris hea portsu loetud.
üldse sain hetkeks rattast välja. sest kuigi plaanisin natuke mingeid töisemaid asju ka teha, ma neid lihtsalt ei teinud.

kohevarsti on küll veel kiirem. ma ei kujuta hästi ette, mis toimuma hakkab. sest lisaks muule ma pean minimaalselt 8h und öösel saama, muidu on läbiv jama majas. pühade ajal vähemalt ühel ööl magasinenam-vähem 12 tundi ja siis ka ärkasin peavaluga. tegelikult ajas see peavalumind juba varahommikul vähkrema, ma ei teagi, oleksin võinud siis ju tableti sisse võtta. nojah, takkajärgi tarkus.

munad, nagu näha, said kirjuks.

esimese maailma probleemid

kui ma vaatan toidublogi, kus on kümme sarnast pildi kausitäiest kartulipudrust .. siis ei saa ma enam aru, mis värk on. kas ma olen vana ja ei tea trendidest midagi? kas ma ei oska pildistada? kas ma oskan pildistada? kas peaks ühest pudrukausist kümme duublit tegema? või siis 20 või 30 ja nendest 10 netti panema? või.. mis?

muidugi, igaüks võib oma lehel teha, mida tahab. aga mul jääb ikkagi küsimus, et kui postitust kerides on tunne, et midagi on kokku jooksnud, sest sama pilt muudkui tuleb ja tuleb.. ja siis vaatad, et ei, päris sama ikka ei ole.. siis kas see peaks kuidagi lugejat ligi meelitama?
ma ei tea vastust, ausõna. sest mind küll ei meelita, aga äkki enamust meelitab?
või olen ma hinges natuke kade, et keegi teeb kartulipudrust 10 netikõlbulikku pilti? ma vist teeksin 5 klõpsu ja võtaksin nendest ühe lihtsalt. või olen ma liiga laisk, et rohkem vaeva näha? või kas peaks üldse, see on kõiget üks kausitäis kartuliputru ja me ju teame nagunii, milline see välja näeb?
või on probleem mu suhtumises, et kümme sarnast pilti ei suurenda selle pudru isuäratavust 10 korda?
või selles, et mulle tundub, et internet ikka ei ole päris kummist (ei olegi, jah) ja on niigi pilte kohutavalt täis? minu osa on ka seal, muidugi.

seda on nendest väljamaa toidublogides üpris palju tegelikult. et ühte rooga on pildistatud 10 rohkem või vähem erineva nurga alt ja siis kasutatakse blogi oma arhiivina.

oh, well..
ilmselgelt tegelen ma mõttetu probleemvälja tekitamisega, et mitte tegeleda päris-asjadega.

pingevahe

muidugi, niipea, kui pinge langeb, on mingi tõbi kallal. ei midagi kohutavat, aga kurk oleks nagu kergelt paistes ja pea ühtlaselt uimane. ja nii juba alates neljapäeva õhtust, pea muutusteta. püüan toas püsida ja palju teed juua, kuigi aru ei saa, et kasu oleks.
samas õuesolevast tuulest ei ole ka kindlasti kasu.
tänane hommik ‘üllatas’ ohatisega.
ebameeldiv ja tüütu. just nüüd, kui päike on energiat andma hakanud ja mõte on olematu lume alt liikuma sulanud.

kirjutanud olen muide kõvasti. viskasin reedel-laupäeval sellise 8000tm artikli valmis. ehk ca 1000 sõna. rohkemgi oli, kärpisin. ja nagunii ei kirjutanud algul ka kõike, mida võinuks.
ühel hiljutisel koolitusel esitati küsimus, kes suudab tunnigaühe a4 täis kirjutada. mina olin üks vähestest, kes käe tõstis. suudangi. muidugi mitte igal teemal, aga kui on asi, millest ma tean, siis ei ole probleemi.
kui tekst ideaalseks lihvida, läheb muidugi kauem, aga see ei olnudki asja mõte.

alguse juurde tagasi tulles, siis kuigi ma nägin kümmekond päeva tagasi esimesena kuldset liblikat, on siiski tunne, et pigem tuleb kirju suvi. sest täiesti paugust tuli reedel mingi info, mis suve kuldseks küll ei aita teha.
aga teatavasti kohanejad jäävad ellu, nii et tuleb kohaneda. ja mingeid asju muuta, et vähem jama ja rohkem kuldset oleks, kui praegu tundub. ning muidugi ei tohi selle juures naiselikult liiga palju teistele mõelda.
ma olen neile niigi palju oma oskuseid tasuta jaganud.

läheb teeb üks tee nüüd.