keskoktoober (kultuuri ja klaasi ja katsetusi)

Möödunud nädalal lugesin vist 3 või 4 raamatut. Lihtsalt praktiliselt kogu kodus oldud aja lugesin ja lugesin. Eile enam ei jaksanud. Liiga palju sai vist. Tõmbasin hinge ja otsisin paar asja, mida telekast vaadata. “Mees nimega Ove” oli igatahes selline, et ei tundunud raisatud ajana.
Hommik vihmases sadamas, pärastlõunal veel paar kotti asju Paavlisse. Pirukad ja muffinid.

Täna ei saanud hommikul magada, oli vaja varustust võistlustele transada, koos lapsega. Ainult et nad tiksusid ja tiksusid ja midagi kirja ei saanud, sest seda tuult oli ikka liiga vähe.

Mina istusin sel ajal kinos ja vaatasin “Väikelinna mõrvareid“. Peale ühte imelikku seika PÖFFil mõni aasta tagasi olen ma mustadesse komöödiatesse suhtunud natuke reservatsioonidega, sest tookord jäi komöödia elementi aina vähemaks, aga sellevõrra muutus kõik mustemaks.
Seekordne film aga ei toonud selliseid ebameeldivusi, oli päris ogaraid kilde, absurdseid sündmusi ja õnnelik lõpp. Isegi üks palgamõrvar muutus filmis üsna sümpaatseks.

Joogikatsetustega (pohlas ja jõhvikast teha erinevaid alkohoolseid jooke, mis ei ole vein) jõuan enne ärasõitu ühele poole. St sinna, et võivad lihtsalt omaette seista.
Kollaseid lehti aga pildistada ei jõudnudki. Liiga tihedaks kiskus.

Natuke klaasi olen ka nokkinud. Vaikselt hakkab tekkima mõtteid ja ideid, sest mingi arusaamine on juba, mis võiks umbes juhtuda, kui teha nii või naa. Mõnus on ka, hea seltskond ja mulle sobiv tehnika. Tähendab, selline, mis enamasti andestab paarimillimeetrised vead.

Share

nädalavahetuse (toidu)värvid

eile magasin 11 tundi, täna ligi 10. rütm on selline, et kukun vara ja ärkan, noh, mitte hirmus vara, aga ka mitte kuigi hilja. see unehulk on siiski hirmutav.

ei, ma mu nädalavahetus ei piirdunud ainult söögiga. kuigi sellel on olnud suur osa. kartulid ja porgandid ja õunad ja pirnid. sügavkülmutatud moosi ümberkeetmine – sest on vaja veidi aega säilitada suvalistes tingimustes. üks marjaliköör läks tõmbama. ja hommikusöök ja lõuna-õhtu ja juust.

neli kotti läks kaltsukasse. mitte suurt, aga suuremad, kui poekotid. ega kapp palju tühjem ei tundu. jalanõusid läks ka, pluss müüki.
asju on liiga palju, aga ma ei oska neid hästi ära heita oma elust. vahel siiski õnnestub. alati on peale seda parem olla. teadagi, igasugused teooriad korras elamise ja korras elu kohta. ainult et see ikka ei ole enamasti nii ühene.

endiselt peidan ma end raamatute taha. võtan e-raamatukogust, aga varsti vist ei oska sealt leida. midagi tõsisemat ei taha, naistekaid ammugi mitte.
vahel on telekastki midagi vaadata. vahel. harva.

Share

trammikookon

mulle meeldib, et trammid jälle käivad.
ma ei pea mõtlema, millega jälle linna või linnast koju saab. et milline buss on täis ja milline loksub ringiga või midagi. tramm, lihtne.
kusjuures, kuigi meile käib vähe uusi tramme, siis ma ikkagi pidevalt satun uute peale. no mitte ainult, aga siiski, enamasti.
kuigi tramm on tramm ja ma ei vali. ühel päeval, kui enne tuli uus tramm, mis Hobujaamas ikka väga täis läks, siis läksin üsna kohe järgi tulnud vana trammi peale. sest tühi tramm on ikkagi parem kui uus tramm. eriti, kuna ma eelistan trammis istuda.

istuda, ja olla lihtsalt üks ühik massis. sellises massis, kus vaadatakse üksteisest mööda, võimalusel ei istuta kellegi teisele kõrvale, vaadatakse aknast kalanäoga välja, peitutakse kõrvaklappidesse. ei panda tähele teisi inimesi, kõik tulevad ja lähevad, mööda, ja on kohe unustatud. majad mööduvad, tänavad mööduvad, peatused mööduvad, iga päev samad. ma tean juba enne peatusenime ütlemist, et nüüd see kohe öeldakse. ja et millise kurvi kui kiirelt tramm läbib. ja et millise valgusfoori taha tõenäoliselt jääb ja millise mitte.
inimesed on erinevad. aga mitte kõik. on neid, kellega olen aastaid samal ajal trammiga sõitnud, kelle liikumisajad klapivad minu omadega. ilmselt kusagil teises maailmas nad teretaksid üksteist juba. aga mitte meil.

tramm mähib mind kookonisse ja ma ei tea, kas ma olen vähem või rohkem mina, kui väljaspool seda. tramm pakub minuteid, kus ei ole kohustusi ega tarvidust midagi teha.
vahel tahaks, et see sõit oleks veel veidi pikem.
sest trammist väljudes tuleb hakata jälle asjalikke asju mõtlema ja tegema.

Share

vähemalt uned on värvikad

septembrikuu päevad mööduvad mingisuguses ühtlases hallis. või siis hetkel tundub nii.

peale seda paari nädala tagust viirusehoogu ei ole ma siiani päriselt taastunud. ma magan 12 tundi, aga selle sisse mahub tund-kaks vähkremist. ja kummalisi unenägusid, nagu eile. unenäod ei ole üldse hallid.
me olime mingi seltskonnaga Jõhvis, mis samas ei olnud üldse Jõhvi, vaid mingi unenäoasula, kus ma olen unedes ennegi olnud. unenägu sisaldas mingit päevast pidu, kus ma pidin olema kaine autojuht, aga lõpuks ei olnud; tasuta kokteili, ootamatut suudlust; lõpuks linnast mittelahkumist, kummalist tagaajamist (mina olin tagaajajate poolel) ja mingit määramatut ootust.
hommikul ärgates oli külm ja kell palju rohkem, kui arvanuks.

võtan iga päev hoogu, et teha üks pikem jalutustiir, aga sinna see jääbki. hoovõtu juurde.

Share

suvi tagasivaates

nagu ikka, tagasi vaadates on perspektiiv teine. aju teeb oma selektsiooni ja jätab meelde selle, mida tahab. emotsioonid teevad sama. mingid toonid ja kontrastid kaovad. ehk kõige heledam muutub heledamaks ja kõige tumedam tumedamaks, kõik muu koondub kusagile kokku.

nüüd tundub suvi kuidagi kergem, õhulisem, soojem (tonaalsuselt soojem), kui jooksvalt. suve sees olles oli kogu aeg mingi tunne, et midagi on puudu. et midagi võiks olla sujuvam ja rahulikum. et iga sirge lõpus on mingi ootamatu kurv ja kurvi taga tõus või langus ja et pikapeale see väsitab, kuigi algul oli isegi põnev.
aga nüüd, suve meenutades, on see rappumine kusagile kadunud, kurvid ja mäed on laugemaks muutunud ja kõik mahub kenadesse piiridesse ära.
või peaaegu kõik. nagu ikka, tume on tumedam ja hele on heledam.
mõned nüansid tulevad enne uinumist tuju rikkuma. talvel saan küll nendest puhata, aga järgmisel kevadel ja suvel uuesti kogeda ei tahaks. ning kui see osutub vältimatuks, on vist küll ainult üks tee sellest mööda.
sinna on veel aega, pole mõtet ette mõelda.

mõtlen sellele, kui palju ma olen mere ääres kohvi joonud. või lihtsalt kaldal kaasa elanud. pildistanud, küll üsna ühekülgselt, aga siiski. seminar ja 500km sõit läbi öö – siiani imestan, et kõik nii hästi läks. moonid ja päevalilled ja märjad püksisääred. vihma, ojaaa, aga ka päikesest ärapõlenud nina, korduvalt. tuul ja peaaegu ookeani meenutavad lained. hetked, mis lubavad unustada. hetked, mis lubavad unistada. hetked, milles leian iseennast ja suuna, kuhu võiks liikuda. kui vaid oma seesmistest piirangutest lahti saaks..

kummaline vastuolu: negatiivse tajumiseks on meil ajus rohkem ruumi, kui positiivse, aga sõelale jääb lõpuks ikkagi see teine, suuresti. see, mis on helge.

Share

until I feel better

sügishoojale üleminekuga otsustas mu organism puhkust nõuda. niimoodi, lambist. et ehk olen uimasena ja tatisena enam-vähem tubane. natuke teen tööd ka muidugi, aga kuidagi olen jõudnud mingeid muid asju ka teha. isegi puhata. eile näiteks kukkusin paar korda tukkuma täiesti – sedasi, et ärgates olin üllatunud, et mis nüüd. täna on veidi parem ja niimoodi ootamatult ära vajunud ei olegi.

pühapäeval, kui ma veel aru ei saanud, et tõbi tulekul, sahmisin paar tundi koristada ja sain elamise tunduvalt rohkem korda, kui kunagi suve jooksul. tegelikult peaks veel asju sorteerima ja taaskasutusse andma ja puha, aga algus on tehtud. nüüd ma küll tean, miks ma kogu selle koristamise aja higistasin – organism hakkas juba oma puhkust nõudma.

igatahes olen ma lugenud, põldmarjalikööri valmis saanud, süüa teinud, räimed said marinaadi, kasside mänguasjad enam-vähem kokku korjatud..

hetkel on tegelikult paras hetk väikeseks hingetõmbeks, sest praegu on see võimalik. varsti on meid tööl natuke vähem ja mingit põhitöö-välist tegevust tuleb juurde, nii et siis tuleb jälle veidi rabeleda. mingi aja kindlasti.

kuidagi tuleks endas taas leida see tahtmine jalutamas käia, mis on kusagile kadunud. või mitte päris, ma nagu tahan, kuid ei suuda end kokku võtta. peale tervenemist ehk?

Share

kalapäev, kalatult

tahtsin alustuseks öelda paar krõbedat sõna klientide kohta, aga siis meenus, et tegelikult on enamus neist ikkagi ilusad ja head. ja et tegelikult, kui poleks omal seda tunni-kaupa-elamise perioodi (jess, jälle üks tund edukalt möödas!), siis ilmselt ei oleks kahte korda mõelnudki. kuigi, samas, vist ikka oleks küll. sest kell 8 õhtul ei saadeta maile, kus on selge sõnaga öeldud, et vastus peab olema hommikul sisuliselt tööaja alguseks käes. ja vastuseks oleks dokument, mitte lihtsalt jah-ei. nii et põhimõtteliselt mul on ometi õigus talle homme hommikul soovitud ajal kirjutada, et kena, ma sain maili just kätte? mul ei ole mingit 24h vastamise ega jälgimise kohustust.
väike täpsustus, ma ei räägi hetkel sellest kontoritööst, kus ma igapäevaselt istun, vaid ühest teisest. Hunt Kriimsilm, endiselt…
et ehk saigi öeldud.

nojah.
igatahes on üsna ootamatult homme esimene september. minu meelest on veidi ogar lapsi reedel hetkeks kooli ajada – no ajastagu see mingile esmaspäevale, vast esimene klass võiks jääda septembri algusesse. aga see on omaette teema täiesti, tühja sellega.
igatahes lilli ei ole, aga on mõned kaustikud. viisakad riided pidid tal väidetavalt olemas olema. nii suur, et pole minu asi enam torkida ja kontrollida. eks hommikul paistab.

nagu näha, siis õhtuks on pea täiesti mõttevaba ja midagi hakkab liikuma ilmselt vaid vahetult enne uinumist.
igatahes mõni tüüp teadb päris hästi, kuidas vihmast kalapäeva õhtut veeta. vt fotot allpool.

mis meenutab, et kala -> fotokala -> MinuMaja ja et taas ei ole.

p.s. kadunud pintsaku leidsin ka, täiesti lambist ja täiesti väikeselt pinnalt.

Share