2023

Polegi ammu mingit pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Aga elu käib ringi ja siin ma nüüd olen.
Just eile oli ühe sõbraga juttu, et kas oli ka hea aasta ja kui ma ütlesin, et oli küll väga halbu hetki, oli ka häid, palus ta mul kolm tükki öelda. Viskasin talle seepeale ca 15 pilti erinevatest hetkedest, oskamata neid isegi järjestada. Ja see oli lihtsalt esmane ettejäänu valik.

Miks ma voodit ära teha ei saa

 

Ehk et kirju aasta oli.
Mis siis olid need halvemad asjad? Tiugu surm, muidugi. Üks väga sügav perekondlik kriis, mis siiski lahenema hakkas. Terviseprobleemid, mis sel aastal võtsid lihtsalt kohuvtavalt palju aega ja mõjusid kokkuvõttes päris halvasti, kuigi hakkasid otsast juba kevadel lahenema. Aga see kõik võtab aega. Natuke liiga palju üldist energiapuudust, mis mõjutas väga palju muudki. No ja vaadates ringi, siis süvenev polariseerumine – aga ma ei taha siin eriti maailmaprobleeme lahata.

Lappeenranta

Kuid jah, kui niimoodi mõelda, siis oli väga palju headki.
Kaks reisi Lapimaale (sel aastal mingit kauget reisi ei olnudki); ja üldse päris palju Soomes käimist ja avastamist, näiteks ka Karjala ja Turu piirkonnad. Läti reisid, kõik kolm töised ehk oma kulusid peaegu ei olnudki. Sellega seoses elu esimene päriselt uhke viietärni hotell.
Merel sai oldud omajagu, sealhulgas mitu korda ka Soomes. Vähem kiiret mootorpaati seekord.
Kevadised orhideeotsimised, ukrainlannade viimine sohu, virmalisi mitmel korral, Hiiumaa reis.
Positiivseid töiseid väljakuitseid oli ka. Hea meel, kui tunnen, et töökaaslased (olgu see milline iganes mu töödest) mind usaldavad ja mu arvamusega arvestavad.
Ligi 100 loetud raamatut. Majanduslikult olen tuntuvalt paremal positsioonil, kui ca 10a tagasi.
Endiselt head sõbrad ja hea meel, et vanemad on endiselt meiega, ja et RM-il läheb ka hästi.

Ehk üles-alla aasta. Aga nagu öeldakse: kui joon on sirge, oled surnud.

Virmalised Harjumaal

Viimane postitus Tiugust

Armas nurrloom Tiugu tuli laupäeva, 23. septembri õhtul kassitaevasse aidata.

23.09 päeval tehtud pilt, üsna suvaliselt.

Ta oli kogu aeg selline tore ja rõõmus, viimastel päevadel olin küll mures, sest ei söönud muud, kui mu näpu pealt vitamiinipastat ja jõi veega lahjendatud kassimaius-puljongit. See oli ka põhjus, miks laupäeval kiirabisse temaga läksime. Laupäeval ei tahtnud ta enam üldse süüa.
Ja täiesti puuga pähe tuli see, et ta kõht on kasvajaid täis; keegi ei tea, kaua ja kuidas ta veel vastu peaks, kui midagi teha saaks. Opereerida poleks kõike saanud, sest osaliselt olid elutähtsad organid ka juba jama täis, Nii kahju, kui ka ei olnud, tundus selline lõplik lahendus parem. Sest viimastel päevadel oli tõesti ju näha, et tal ei ole hea olla. Ilmselt olid tal juba tükimat aega suured valud muidugi, aga ta varjas seda hästi. Aga isegi nendel viimastel päevadel ta ei pugenud päris peitu, nagu Volli üritab, kui tal midagi viga on. Ta magas küll mõnel ööl kas kogu öö või osaliselt RM-i toas, aga näiteks viimasel öösel oli kenasti minu juures ja tuli hommikul väga tavapäraselt sõtkuma ja nurruma.

See sõtkumine ja nurrumine ongi vist see, mis teda kõige rohkem iseloomustab ja millest nüüd puudust tunnen. Kui ta olemas oli, siis vahel oli see isegi veidi tüütu ja nt hommikuti püüdsin poolsalaja kella vaadata, et ta kohe ei tuleks häälekalt hommikupaitamist nõutama, kui ma veel magada saaksin.
Üldse oli ta selline suhteliselt sirgjooneline kass. Kui ta ikka tahtis tähelepanu, siis tuli ja võttis. Käis sabas ja magas vastu mind. Kui ma diivanil nt lugesin ja jalad välja sirutasin, tuli mu kõhule magama. Viimati veel laupäeva päeval. RM-ile ronis ka rinnale, nurrus ja sõtkus, “kass kiusab”. Meile tulles tuli ta üsna kohe kastist välja, uuris elu ja lasi end paitades nurru lahti. Täpselt selline ta oligi.
Tal on huvitavaid magamisasendeid olnud. See, et lihtsalt keeleots suust väljas, on pisiasi. Aga ta suutis kastis magada nii, et pea oli kuidagi üle serva; diivanil sirutatuna nii, et pea ripakil; vahel kõhuli, esikäpad kõhu all – nagu morsk.
Ta oli küll sülekass (käis külalised ka ikka läbi), aga kui teda oli vaja sülle võtta, siis see talle ei meeldinud. Küünte lõikamine ja kõik muu selline. Ravimitega aga oli lihtsam kui Volliga: Tiugu neelas alla, aga Vollit on alati pidanud tükk aega hoidma ja jälgima, et ta ära neelataks.
Tiugu hüüdnimi oli Tellis, sest sa suutis oma 5+kg sättida tekile parajaks kiviks, mis ei liigu, kui tahad tekki ta alt kätte saada.
Mul on tunne, et ta oli ka Vollile õpetajaks või eeskujuks teemal: “kuidas inimestega läbi saada”. Näiteks algul Volli ju üldse ei nurrunud, aga hakkas aja jooksul seda aina rohkem tegema ja ikka sel ajal, kui Tiugu. Ilmselt ka meie usaldamise õppis osaliselt Tiugu pealt.

Pea esimene pilt, 06.01.2013

Muidugi olen ma mõelnud, kas saanuksin midagi teistmoodi teha? Ta ju tegelikult üle aasta oksendas aegajalt toitu välja ja vahel ka peale joomist lihtsalt vett; samas olid päevi, kus ei olnud seda probleemi. Ma päris lõpus sain aru, et ta on kaalust alla võtnud, aga lõpus selgus ta oli päris korralikult kaotanud, ilma, et ma oleksin aru saanud. Oleksin pidanud sellega kuidagi tähelepanelikum olema? Aga kuidas? Kui kass on muidu rõõmus ja selline natuke rippuv kõht olnud kogu aeg, on ju ka raske seda tähele panna. Kõhu peal või süles ei saa ilmselgelt aru, kui vaikselt kaal kaob.
Ja kui ma oleksingi läinud näiteks aasta tagasi ja oleks olnud mingi operatsioon ja/või ravi: keegi ei tea, kuidas see kulgenud oleks; ravimite söötmine loomale on stressiallikas nagunii; keemiaravi pole pealegi nagunii midagi lihtsat. Võib-olla oleks saanud Tiugu elu veidi pikemaks kui see 13 aastat, aga elukvaliteeti poleks see pruukinud kuidagi parandada, pigem vastupidi. Nüüd sai ta ikka lõpuni rahulikult oma mõnusat kodukassi elu elada.
Sellest osast on mul paar inimest aidanud aru saada, et ma ei tohi ennast süüdistada ja varasem avastamine ei oleks pruukinud Tiugule midagi paremat tähendada.

Laupäeval veetis ta oma viimased minutid minu süles ja sai oma elu viimased paid. Paitasin teda kuni lõpuni,
Unustasin andeks paluda, et ma ei olnud tema puhul võib-olla alati nii tähelepanelik, kui Volli puhul. Ta oli alati olemas ja oskas algusest peale olla ja ilmselt sai seetõttu vahel veidi vähem tähelepanu. Kummalisel kombel just viimase ca aasta jooksul aga otsustasin, et kuna nad ei ole enam noored, siis ma pean neile mõlemile rohkem oma tähelepanu pühendama ja püüdsin nendega rohkem “kohal olla” ja kui Tiugu jälle sõtkuma tuli, siis mitte ära ajada. Sest ma teadsin, et nad ei ole minuga ilmselt enam väga kaua, aga nii kiirelt ma seda ka ei oodanud.
Pühapäeval sai ta maetud Evelinist mitte kuigi kaugele.
Tiugu elas meie juures 10 aastat, 8 kuud ja 17 päeva ning kuidas tema üheksa elu kadusid, hoidis ta meie eest peidus.

Aitäh, et olid meiega see tore selgesilmne nunnukas. Ohtrat rõõmsat nurrumist kassitaevasse, armas Tiugu!

August

Mai ja juuni: kõik loob, on värske, päevad on lõputud. Juulipäike käib kõrgelt ja juuli ise tundub nii lõputu, kuni kestab. Iga hetk, sekund, minut on nii hinnaline. Ometi tuleb ühel hetkel keerata kalendris ette august ja tõdeda, et seegi juuli läks liiga kiirelt. Mitte muljetelt, ajaliselt.

Kusagil mu sünnipäeva kandis augusti algul on ehmatus, et misasja, juba nii vara läheb pimedaks? Ja seejärel läheb paar päeva, et sellega harjuda.
Siis tuleb see aeg, kui tahaks näha perseiide, kuid pean tegema aega parajaks, et öö oleks piisavalt pime. Ning siis on see augustikuu tähistaevas ja tõdemus, et pikad valged ööd on mõnusad, aga ma igatsen neid tähti ja pimedaid öid ka (peaasi, et poleks november, mis ei ole teatavasti vaid kuu!).
Augusti soojus, sumedus ja küpsus.
Ei ole kõik päevad ja ööd soojad, aga neid on. Mõnel päeval, õhtul ja ööl lausa liigagi.
Päike käib iga päevaga grammike madalamalt, kuid see ei ole veel probleem. Augustiöö keerleb mu ümber pehmelt, kandes veel suvehõngu.
Raamatud leiavad taas tee mu juurde ja õhtuti kuulan märjal asfaldil veervate autode hääli.
Enam ei kisa akna taga kajakad.
Ja ma vaatan korduvalt ilmaprognoose, et sõita selgel õhtul linnast välja augustitaeva alla.

Kaks õhtut merel, et natukenegi leebem oleks.

Täna seisime sadamas, aga ikkagi merel. Päris tugevaid puhanguid viskas sisse ja ka püsituul oli pikalt 10 m/s kandis, nii et see ei oleks olnud mingi kena õhtune seltkondlik väljasõit.
Ja ega merel ei oleks ka just jahedam olnud. Sest ega see tuul ju ei jahutanud ka. Mingil hetkel viskas värsket peale, aga kui ära tulles juba paarsada meetrit majade vahel jalutada, kadus ka mälestus sellest.
Vähemalt pole enam 30 ligi.

Aju oli täna päeval üsna sulanud. Nii, et tahad mõelda, aga see lihtsalt väga ei õnnestu. Mitte mingit teravust ei ole. Päris harjumatu. Kuigi viimasel ajal on seda üldse rohkem olnud, aga põhjused on teised.

Kusagil oli täna suurt tormi ja hirmsat rahet, aga mul on siiani mingi usk, et see meile ei jõua. Mitte lambi-usk, aga põhinevalt mitmel prognoosil. Eks vastu hommikut midagi vist tuleb.
Täna ka keerutasid tumedad pilved üle, aga midagi peale väikese temperatuuri kukkumise ikkagi ei juhtunud. Üldse, Eestis, et kukkus 23 peale! Rõhk sõnal “kukkus”.
Ja kella 23 kandis koju jalutades, kui öö juba hakkab peale tulema, on lühikeste varrukatega kleit piisav. Mitmes õhtu.

Soojus

See troopiline niiske palavus ja maandumine üllatavalt tihedast juulist on mõjunud kuidagi – halvasti.

Juuli, ikka ja jälle juuli, mis tundub nii pikk ja lõputu, aga läheb linnulennul. Mul on juba sassis, mis järjekorras midagi toimus, aga õnneks on kalender. Pendeldasin lähiriikides rohkem, kui veel jaanide ajal oleksin arvanud. Võistlused, puhkus. Päevad, mil tõusen varem, kui tavalisel töisel ajal. Päevad, mil pole aega mõelda millelegi muule kui sellele, mis parasjagu käsil. Päevad, mille lõppedes olen väsinud, aga rahulolev. Meres ujumised. Tuhanded roolikilomeetrid. Ja juuli, mis oma lõpuga tõi tagasi argipäeva.

See on ju teada, et tiheda perioodi lõpus on mingi tagasilöök. Ega seegi kord ilma ei jäänud.
Üks oli õhtul, kui me ei saanud ühte kauaoodatud kohtumist klappima ja kui mul oli lõpuks aega, kuid kohtumise teine, vaat et rohkemgi huvitatud osapool, otsustas, et tal on sel õhtul muud tegemist. Paar õhtut täitsin ära lugemise ja kinoga, ja teiste tuttavatega.

Kino: avastasin kuidagi ootamatult, et suvel on Kai välikino ja nii läksin kohe vaatama filmi “Karge meele igavene sära“. Ma veidi pelgasin, et äkki on Carrey näoväänamine, aga päris muljetavaldav film oli ikkagi. Mingt äratundmist: kui olulised võivad olla mingid detailid.

Lugeda jõudsin sel nädalal ka suve kohta täitsa tempokalt ja ka see raamat oli selline, mida siiani enda sees seedin. “Pikk ergas jõgi“. Ma ei tea, kes selle mingil põhjusel on krimi alla toppinud, Raamat, kus tegelasteks on politseinikke (nii häid kui halbu) ja narkomaanidest pätte, ei ole seepärast veel tingimata krimi. See oli ikka puhas suhteraamat, aga mitte lääge ega midagi, vaid – ergas.

Eile siis see oodatud kohtumine toimus. Ikkagi läks lõpuks natuke nihu, kuigi kogu eelhäälestus oli õige. Kõik oligi õige, kuni-kuni… Nüüd lakun veidi haavu ja elan edasi. Nagu ikka.
Aga võib-olla ma seesmiselt siiski olengi praegu liiga vastuvõtlik ja reageerisin lihtsalt üle. Sest mul on üle väga tüki aja kuidagi see tunne, et mingid asjad on jõudnud mu hingepõhja. Et see suvi ei ole lihtsalt selline malbe kulgemine, nagu vahepeal tundunud on. Et ka eilse malbe, vaikiva merega õhtu taga olin ma tegelikult natuke vastuvõtlikum, kui ehk hea oleks.

See troopiline palavus, mis ergutab taju, mis uinutab taju.

Ja augusti pimedad, pikad, soojad õhtud.

noctilucent clouds

Kevad, mis nagu ei olekski kevad

Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.

Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal.
Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Mingis mõttes olen see paar kuud olnud pooltardunud. Esimene nädal oli kõige rängem, siis ei suutnud väga midagi muud teha, kui ainult hädavajalikku, ka töiselt. Edasi aga võtsin pähe, et meil on ja on veelgi tulemas siia inimesi, kellel on reaalselt kohapeal vaja abi. Ja mitte lihtsalt raha ja asju kusagile, vaid ka inimest. Olengi suutnud otsekontakte tekitada. Nö ühekordseid kohtumisi on päris palju, aga on mõned pered, kellega suhtlen regulaarselt. Naised-lapsed, kes ei taha väga midagi küsida ja kes pika pinnimise peale poetavad ikka, mida neil võiks hetkel vaja olla. Üks asi on ju selline ellujäämiseks vajalik, mille ikka saab, aga teine asi on see, mis aitab ennast inimesena tunda. Ma ju tean, millest ma räägin, olles ise aastaid sisuliselt peost suhu elanud: moraalselt on ikkagi väga oluline, et oleksid ka väikesed rõõmud. Olgu selleks puuviljad või kohalikuga linna peal jalutamine või tunnike kohvikus.

Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi.
Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targem.
Tunnen, et ka töiselt olen kuidagi aeglasem, kuigi olen nüüd ikka järjele saanud.

Märtsi teises pooles olin paar päeva Vaasas. Üks üritus pluss paar vaba päeva. Aga just nädal tagasi avastasin, et ma pole Eestis käinudki kevadet vaatamas. See sai ka parandatud.

Ja ometi on mõni päev selline, nagu täna, mil valitsev emotsioon on raev ja tühjus segamini. Kuigi päike on õues ja eilne õhtupoolik oli ometi üsna kena. Aga midagi jäi torkima eilsest ja tänased hommikused jupikesed otsa ja tulemuseks ongi päev, mil tahaks kas kerida nurka kerra või lahustuda. Või lausa seda, et keegi hoiaks mind, ja see on juba tõsine näitaja.
Ma tean ka, mis aitab – segane energia tuleb suunata tegutsemisse. Pean lihtsalt otsast pihta hakkama.

Kulgemine

Elu, teadagi, on juhuste jada, millel võib olla lõpmatult võimalusi, aga kõikidest nendest olen ma just siin ja just see, kes praegu. Läbi oma valikute.

Ning kuna selles juhuste jadas on hulk inimesi, kellega olen olnud tihedamalt seotud, on läinud mõtted ka nende suhete radadele. Kuidagi on minu elu kulgenud nii, et ma saan enamusega oma endistest partneritest ka hiljem läbi. Kellega rohkem, kellega vähem, aga ütleksin, et pigem siiski suhtlen nendega ka praegu. Muidugi, eranditega. Aga paljudel on pigem vastupidi. Mingi aeg tagasi rääkis sõbranna, et tal on kaks eksi, kellega ta suhtleb ja neist ühega on ta seotud lapse kaudu. Jäin mõtlema, et ikka päris erinev sellest, mis minul on.
Kõige parem on ilmselt see, kui enamuse elust oled ühe inimesega koos. Asi, mis minul ilmselgelt ei ole õnnestunud ja ega ma ei hakka siin näpuga näitama kellegi peale – mina olen neis suhetes olnud alati üks osapool ja küllap on omajagu ka minu osa selles, et on läinud nii, nagu on.
Ja – tegelikult on ju hea näitaja, kui endiste partneritega suhelda saab: näitab, et tegelikult pole mu valikud olnudki väga halvad, sest need inimesed on ilmselt suhtlemist väärt; isegi kui suhe ei õnnestunud.

Nende post-relationship suhtlemiste käigus on tulnud välja ka nii mõndagi huvitavat või ootamatut. Nii head kui halba. Muuhulgas nii mõndagi sellist, mida juba palju varem teades oleks ilmselt elu kulgenud päris teistmoodi.  Poleks pidanud raiskama aastaid enda väärtuse leidmisele..

Aga kahetsemine on nagunii mõttetu ja asju, mis olnud, muuta ei saa. Hetkes on ju kõik vist umbes nii hästi, nagu olla saab ja see ongi oluline.

 

 

See kiire suvi

Ja-jaa, vanusega läheb aeg kiiremini ja miskit, aga tegelikult on päris tihe suvi olnud. Läti jäi küll ära (nutan natuke), Rootsi oleks ka tahtnud seiklema minna (nutan natuke) – need jäid selle taha, et ma üksi ja ilma nö mõjuva põhjuseta sellist pikemat maad ikka sõita ei taha, nagu selgub. No et plaanis ei olnud Riia, vaid lõunapoolsemad alad, ja Rootsi on üldse hästi suur, kusagile suunas mõnisada kilti oleks olnud mõte.

Küll aga on kirjas: Vormsi, Soome jahiga, üsna mitu trippi väikesaarele, Soome autoga, Hiiumaa. Mitu võistlust ja kuidagi hullult sebimist. Kodu on koht, kus väga olla ei jõuagi.

Vormsil olime sõbrannaga juba umbes väga ammu. See hetk, kui tagasi tulles istusime jakki peale panemata praamil ja oigasime, et seda peab ära kasutama, sest selliseid ilmu ei ole palju. Autokülmik väga ei töötanud, kuid seepeale poeg võttis kätte ja tegid isaga selle paremaks. Nüüd päriselt jahutab ka. Vormsi äge hetk 1: kohalik, kes viitas kuldkingade asukohale ja seepeale me need üles leidsime ka. Vormsi äge hetk 2: kui selgus, et saarel on suvisel pühapäeval enamus toidukohti kinni, mingis olime juba veendunud, Krogis mingi ülbik signaalitas mu rohelise lehega auto peale (tal oli ruumi seal maa ja ilm) ja saatis naise kõrtsu ette, aga kui selgus, et kinni on, siis nad vist ei teadnud, mis valikud veel on, aga meie teadsime ja jõudsime avatud kohta suht kiirelt. Kui nemad tulid, öeldi ooteajaks neile mingi üüratus. Kahjurõõm on eestlaste suurim rõõm?

Rumpö poolsaarel
Rumpö poolsaarel

Jahiga Soome sattusin kuidagi kaootiliselt. Mul oli jaanideks paar valikut, aga seekord otsustasin purjekaga Soome liikumise kasuks. Ise olin veidi närvis, et kuidas ma piiratud oludes seltskonnaga toime tulen, kaks inimest olid mulle ikka täitsa võõrad. Aga suhteliselt lühike aeg ei olnud probleem, ka oli piisavalt aega aeg-ajalt kusagile saarele-mandrile eralduda. Elamusi oli sellest retkest palju: pea tuuletu ülesõit, saabumine öösel, järgmise päeva riiulpilv, sadamake Viking Line terminali kõrval, Helsinki biennaal, allveelaev ja peaaegu-päästeoperatsioon sellel pikal tagasisõidul. Sellest peaks kirjutama mingi omaette jutu, aga juba on tunne, et ma olen sellega hiljaks jäänud, sest hulk uusi muljeid on peal. Aga mine tea..

Õhtuvaade Valkosaarilt
Õhtuvaade Valkosaarilt

 

Teine Soome-reis tuli ärajäänud Läti reisi asemel. Läti oli ka suhteliselt üleöö planeeritud, aga ikkagi läks nii, et sõbrannal jooksid muud asjad kokku. Olin mingi päeva nagu peata kana, aga siis suutsin end kokku võtta. Käisin Espoos sõbranna juures, ajasin mõnda tööasja, jõudsin otsapidi Kotka-kanti ja lihtsalt tegutsesin suuresti planeerimatult. Lausa nii, et ujumisriided unustasin sõbranna juurde maha, kui päevaks eemale läksin, ja ostsin lihtsalt uued, sest ujuda oli ju vaja. Erilisi hetki märkida ei ole, kui, siis vast see, kui läksin peale esmakordset ülemuse maja külastamist ka teist korda nukrat tomatit kastma ja siis selgus, et kraan veidi jupsib ja ma ei olnud vett korralikult kinni saanud, nii et maja ees oli väike lõbus purskkaev.. Hea, et ikka läksin ja selle kinni sain!

Porvoo vanalinn
Porvoo vanalinn

 

No ja siis kõik need võistlused, kus ma küll maal, küll merel toimetanud olen. Hiiumaale minek on samas kompotis: üsna viimasel hetkel selgus, et on vaja inimest, mul just jäi mingi teine asi ära ja nii ma sinna maandusin. Jõudsin Kärdla peal ka rattaga tiiru teha ja no see juuli lõpp oli täis just neid värve ja lõhnu, mida ma mäletan. Vaateid väga enam mitte, ajad muutuvad. Enamuse olin siiski Orjakul ja siiani on ikka imelik, et Kassari polegi enam omaette saar, vaid Hiiumaa.

Õhtu Kärdla sadamas
Õhtu Kärdla sadamas

No ja siis kõik muud sebimised, siin ja seal. Lihtsalt korraga avastasin, et käes on suve sume teine pool ja kuigi on tunne, nagu ei oleks väga midagi teinud, siis tegelikult on see vaid emotsioon, mitte tegelikkus. Ning kõikide asjade vahele lõpetas minu “väike” poeg gümnaasiumi.

Suvi läheb ikka edasi.

 

 

 

Millest ma parem ei kirjutaks

Eile, mingi suvaline väikeasula Soomes, üks väike hõre tänav. Istun autos ja mõtlen edasist marsruuti läbi, kui korraga keegi kõrval hõiskab: “Tere!” Häälest saan aru, et pole meie firma ainus sealkandis olev eestlasest töötaja, sest viimane on, noh, mu isiklik lapsuke. Pööran pilgu: mingi umbes 30ndate teises pooles mees jalgrattal.
“Eesti keelt räägid või?”
“Ikka jah”
“Ma olen siin näinud neid eesti numbriga masinaid, kus eesti keelt ei räägita.”
Järgnes lugu sellest, kuidas kusagil olid sõbraga kokku puutunud autoga, kus inimene olla lausa eesti kodanik olnud, aga sõnagi keelt ei osanud ega saanud aru. Kuidas nad täpselt selle kodanikuteemani jõudsid, ei tulnud jutuks, aga sõber olnud väga marus olnud. Nojah.

“Kuidas praegu piiril on ka?”
“Ei olnud midagi väga hullu, vaktsiinid tehtud, pidin tõendi ette näitama ja teine tüüp küsis üle, et mis asjus, aga läks ludinal.”
“Ma korra mõtlesin ka, et äkki teeks vaktsiinid ära, et jõuluks koju saada, aga kurat, ei hakka ikka. See on kõik ikka üks väga imelik teema..”
Ja edasi läks lappama. Et tavaline gripp ja täpselt sama tüvi oli olemas 20 aastat tagasi ja et Eestis turvamees ei lasknud maskita inimest algul poodi ja pärast välja (“internetis oli see video”) ja mis kõik veel.

Istusin autos ja mõtlesin, et millega ma selle olen nüüd ära teeninud? No tõesti, mulle ei meeldi maskid ega piirangud; ma olen pääsenud ühtegi testi tegemata; ma kahtlen ka nii mõneski infos, mida loen, aga samas ma ei arva, et kõik on mingi hull vandenõu..
Veidi aja pärast sain ikka sõna vahele öelda, et ma pean nüüd minema.

Eellugu on ka see, et lätlasest kolleeg, kes muidu väga tore ja asjalik on, üllatas mind nädala algul ühel õhtul jutuga, kuidas kogu see koroonavärk ja vaktsiinid ja testid on ainult raha saamiseks. “Jah, inimene ise ei maksa, aga riik ju maksab. Ja kohe tuleb hakata uuesti vaktsineerima, mõtle, milline raha.”
Ma tean jah, et raha. Aga tegelikult ka haiglad olid täis, see ei olnud väljamõeldis. Ja tegelikult on vaktsiinid varem ka aidanud haiguseid peatada. ja eriti tegelikult ma ikka väga tahan, et elu oleks taas enam-vähem selline, nagu ma normaalsuseks pidama olen hakanud. Ja et needsamad tüübid teevad kõik selleks, et see ei juhtuks eriti kiirelt.

Ja see teeb mind natuke tigedaks ja natuke kurvaks.

Jääkohvi(tu)sest

Sellise kestva palavusega lihtsalt peab kirjutama jääkohvist. Ma ei ole mingi hull kohvijooja, aga hommikukohvita ma ei saa ja mõnikord lisandub päeval veel üks tassike. No ja palavaga meeldib, kui on jääkohv. Tavaline, ilma imemaitseteta – sest kohv peab ikka maitsema nagu kohv. Isegi kookuspiimaga kohv ei ole enam “päris” mu jaoks.
Aga olgu, mõned jääkohviseiklused viimasest ajast.

Mõni nädalake tagasi, kui veel nii pikalt kuum ei olnud olnud, aga oli juba kuum, sattusime sõpradega Kakumäe sadamasse. Muude asjade hulgas ka sööma. Toiduga oli kõik hästi, kuid ma otsustasin, et võtaks ühe jahutava kohvijoogi. Kohas, kus oli kohvimasin, kus šeigiti jääga kokteile kokku ja seega nagu kõik vajalik olemas. Aga teenindaja teatas kalanäoga, et ei, jääkohvi nad ei tee.
Olgu, jäi võtmata. Siiani ei saa aru, miks. Polnud kassasüsteemis? Tavakohvina ei oleks saanud läbi lüüa?

Vahepeal kogesin paar korda tanklas “külma kohvi” võttes, et seal jääb see vist tasemele, et kuuma kohvi sisse külm piim. Ehk pigem nagu jahtunud kohv. Muidu on tanklakohvid juba päris head meil; ja ilmselgelt on meil siiski vajadus kuuma kohvi järele suurem kui külma.

Sel nädalal kontori kõrval ühes kohvikus otsustasin samuti jääkohvi võtta. Menüüs olemas kenasti ja selles mõttes ei mingit probleemi. Lubati lauda tuua. Ja ootame ja ootame ja juba tekkis tunne, et unustati ära, kui tuligi. Ei olnud teisi kliente sel ajal, et oleks olnud mingi mõistetav põhjus. Mõistetav ei olnud ka see, et jääkohv oli kolmandik kallim, kui tavaline, aga koguseliselt isegi pigem vähem. Mis siis maksab? Vesi (jää)? Šeikimise liigutus 15 sekundit (cappuccino piima vahustaks kauem)? Šeikeri pesu?

Ma nüüd räägin, kuidas mina jääkohvi teen – tegelikult täiesti klassikaliselt. Ehk täidan käpa õige natuke rohkema kohviga ja teen veidi kangema joogi, kui muidu, jääga ju lahjeneb veidi. Segan kuuma kohvi sisse oma suhkrulusikatäie. Šeikerisse mingi suvaline kogus jääd (ei ole väga palju), veidi piima, kuum kohv peale ja ca 15 sekundit šeikimist. Ning valmis ongi. Ilma mingi kosmoseteaduseta, lisaaja või -materjalikuluta. Noh, jää.

Selle peale teen ühe külma Värska-sidrunijoogi.