mõtteid mööduvast aastast

töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.

aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.

kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..

aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..

sesimbra502

FacebookTwitterPinterest

hajevil

mõtted on ikka kuidagi hajevil. üritan tükimat aega lugeda, aga raamat, suhteliselt normaalne, edeneb täna ikka kuidagi vaevaliselt.
ega väga midagi muud ka pole ära teinud muidugi.

näiteks, suvised pildid. istuvad kenasti arvuti kettal ja ootavad – ma ei tea, mida.
või siis võinuks natuke asju sorteerida ja koristada.
või midagi muud sellist.
isegi süüa ei teinud täna, ainult soojendasin. jah, me ei söö iga päev mingit peent rooga (kui kellelgi selline mulje peaks olema jäänud).

nädalavahetusel selgus ootamatult, et aasta viimane kuu tuleb veidi keerulisem. ma siiski arvan, et kõik laabub kenasti. lihtsalt, no see konkreetne otsus võinuks siiski olla olemata. vähemalt veel kuu või paar.
aga ma ei saa teiste, sisuliselt võõraste, inimeste ellu sekkuda ja neile mingeid etteheiteid teha minu jaoks halva ajastuse pärast.

nüüd juba tahaks seda püsivat lund ka.
mis viib tagasi suvesse.
äkki oli suvi lihtsalt liiga tihe? sest kui ma mõtlen päikesele ja suvele ja soojale ja reisidele, siis kummalisel kombel tuleb esimese asjana pähe õhtune jalutuskäik Liepaja rannas. eksole, Lätis!
teisalt, muidugi, Portugal oli kevadel (ha-ha) ja Itaalia sügisel.
aga ikkagi on siin mingi lühis.

liepaja_9414

ärge tulge selle pildi puhul rääkima mulle kompast, mida ei olegi. või et mis rannapilt see on, sest seda pikka randa siin ju ka aimata ei ole.
aga see oligi just selline õhtu.

FacebookTwitterPinterest

kui november halliks kisub

kui nädala algus oli pooltõbine ja veidi rahulikum ja samuti tõbise lapse poputamine, siis edasi läks üpris tempokalt. tööl pole ka juba päris tükk aega mingit mölutamist, vaid tegemist. mis on tegelikult parem kui lihtsalt kellani passimine.

olemasolev fototehnika tekitab ikka peavalu ja küsimärke. viimaseid siis, kui on vaja pildistada veidi keerulisemates tingimustes ja pilte arvutisse tõmmates on tegelikult üllatusmoment, et kas ja mis välja tuli. kuna ma raha eest hetkel väga ei pildista (ja ei soovi ka seda teha), siis muidugi ei kipu ka midagi kallist ostma. aga veidi hakkab ära väsitama.

eilse muidu toreda päeva hommikus oli üks üpris ootamatu negatiivne tagasiside. meele võttis mõruks, sest tundsin, et see on veidi ülekohtune. aga eks ma siis teen nüüd mingeid asju teistmoodi – kuigi ilmselgelt tuleb siis negatiivset tagasisidet teiselt poolt. mis parata. ma ei suuda füüsiliselt tegeleda korraga päris mitme erineva asjaga. niigi püüan oma ülesandeid lahterdada ja tekitada igaühe jaoks konkreetse “augu”, mitte pidevalt ühelt teisele hüpata. mida küll tuleb nagunii ette.
ju paigutan prioriteedid ümber siis. vaatame, mis saab.

õnneks muu osa päevast oli küll tihe, aga tore, nii et õhtuks olid ülekaalus ikkagi positiivsed emotsioonid.
see-eest on täna kuidagi tüdinud ja tühi tunne. just see, et umbes aasta lõpuni võiks nüüd teki all keras olla, telefoni välja lülitada, magada ja lugeda.

FacebookTwitterPinterest

PÖFF: Pisut põrunud

pisut põrunud

Itaallaste Pisut põrunud on taaskord film, mille kirjelduses esineb sõna ‘komöödia’, kui tegelikult seal komöödiat väga ei ole. aga ega ma ei oskagi žanri määratleda selle filmi puhul. otseselt pole ju psühholoogiline draama ka. nii et olgu öeldud, et see ei ole samuti film, kus saaks ohjeldamatult naerda.

aga, erinevalt eelmisest, oli see film kuidagi helgem ja meeldis mulle väga. pisaraid küll ei saanud, nagu Oliivipuus, kuid oli samuti hingeminev film. küll hoopis erinevalt muidugi. kella ei vaadanud sellegi filmi ajal.
läbi filmi oli muidugi kõige muu kõrval põnev ka see liin, et kumb naistest siis on tegelikult rohkem põrunud. Beatrice oligi ikkagi ootamatuma käitumisega ja nö must lammas, kuigi algul arvanuks isegi vastupidi. kohati väga raevukas ja kohati väga kaval ja kohati naiivne nagu koolieelik. Donatella oli … lihtsalt väga-väga katki.
ma rohkem siiski ei saa sellel peatuda, et filmi mitte liiga lahti rääkida.

reedel linastub veel korra. kui ei taha mingit ägedat komöödiat, aga veidi valusat (mitte liiga valusat õnneks) vaadet katkiläinud naiste maailma, siis soovitan. Itaalia päikest on seal samuti.

kusjuures eile õhtul just mõtlesin, et kõik siiani nähtud kolm filmi on tegelikult road-movied, vähemalt mingis osas. suur osanende filmide sisust on kusagile minemine.

ingliskeelne arvustus ka, aga hoiatan, seal on sisust rohkem juttu.

FacebookTwitterPinterest

PÖFF: Idapoolne bisnis

eile õnnestus lausa üritusele sattuda – maailma esilinastus filmile Idapoolne bisnis.

lootsin miskit jaburat komöödiat, nagu Must kass, valge kass ja mis need veel sellises stiilis on, kus saab jaburalt naerda (ja kus olme on ikka üsna nukker), aga minu jaoks jäi see film küll rohkem selle sotsiaalselt teadliku tragöödia poolele (väljend filmi tutvustusest). režissöör ja peaosa näitleja ja kes kõik olid kohal ja režissöör ütöes enne filmi, et see on komöödia ja loodab kuulda palju naeru, aga seda naeru jäi väheks. ise jäin mõtlema, et äkki ikka see kohutav olme seal filmis nullis suure osa naerukohti ära? see oli nagu hullemgi, kui Baikali ääres, majad ja tänavad ja kogu elukeskkond. mul on tunne, et nii hull ei olnud meil isegi 90ndate alguses.
lugu ise oli selline, et mul oli sellest peaosalises täitsa kahju. natuke selline Väikevenna ja Karlssoni lugu, kus üks vastik tüüp naiivsemat suht julmalt ära kasutab.
ok, oli naljakaid kohti ka muidugi, aga need ei domineerinud.

nii et komöödia pähe ei tasu seda vaatama minna. pigem on üsna nukker lugu. erinevalt eelmisest filmist, mis ei olnud komöödia.

peale filmi käisime aga NO99 jazziklubis Villu Veskit kuulamas. päeval mailisin, et kas peaks laua broneerima, vastust ei saanud, pileteid oli palju, nii et arvasin, et pole probleemi. reaalsus oli see, et 20min enne väljakuulutatud algust jõudes oli restoran sünnaseltskondi täis ja kontserdi jaoks olid pandud mõned tooliread. ok, paar vaba lauda oli ka, aga me ei lähe ju kahekesi ca kuuesesse lauda ometi?
trepil aga olid istematid ja sättisime end trepile. mis oligi hea, sest siis saime kuulata muusikat ja samal ajal ka omavahel lobiseda. seal tooliridadel istudes poleks seda saanud teha.

selline kultuurne reede-õhtu siis.

FacebookTwitterPinterest

PÖFF: Oliivipuu

ElOlivo

eile õhtul tegin selleaastase PÖFFi ukse lahti.
nagu ikka, valiku tegin üpris suvaliselt, sest ei jõua kõikide filmidega tutvuda. lisaks oli veebileht ka hirmus aeglane, nii et tegelikult oli paras peavalu see ostmine üldse. aga midagi igatahes sai valitud ja ostetud ja peab ütlema, et see esimene film läks küll täppi.

Hispaania-Saksa film Oliivipuu (El Olivo) oli selline film, et kella ma ei vaadanud – vahel ikka vaatan, et kaua juba on oldud kinos. algus oli väheke veniv, aga edasi läks tihedamaks.
mulle meeldis see, et tagasivaated jäid üsna visandlikuks ja ütlesid vaid kõige olulisema. ka paljud stseenid olid mingis mõttes visandlikud: minimaalsete vahenditega öeldi kõik, mida on vaja teada. ei mämmutatud liiga ära. samas oli kõik loo jaoks vajalik info edasi antud.
muidugi ütlen ka, et kui on film, mille jooksul ma naeran ja poetan pisaraid, siis on hea film minu jaoks. sest mingite klišeedega minult pisaraid kätte ei saa; ma olen selle koha pealt üldse tuim tükk.

kuigi kirjas on, et see on ühe perekonna lugu, on minu meelest see siiski veidi suurem lugu. pigem üldisemalt sellest, et mida me elus väärtustame.

PÖFFi raames linastub veel kahel korral, ühe pieltid on välja müüdud. nii et kes soovib, tasuks pilet vist kohe ära osta. mina küll soovitan.
üks ingliskeelne arvustus ka: El Olivo 2016

FacebookTwitterPinterest

puhatud

puhkusest puhkamise puhkus on nüüd ka sisuliselt läbi. võin uhkusega öelda, et ega ma midagi väga ei teinudki. noh, natuke ladusin pesu masinasse ja välja, tegin süüa, koristasin, käisin mingil asjalikul kohtumisel, lugesin, veetsin mõttetult aega netis. no see ongi kokku mitte midagi.

üldiselt olen puhkusega paksult rahul. hulk eripäraseid kogemusi, veidi enesetundmaõppimist.
üle kõige jääb meelde see armas poeke Torboles, mis on lihtsalt üle prahi. esimene kord läksime sealt tuimalt mööda, turismiinfosse, aga sealt tulles astusime juba sisse. kaks korda käisime veel. viimasel päeval kinkisin seal ära need kõrvarõngad, mis sofasurfa jaoks olid kaasa võetud. kuna kasutasin Milaanos Airbnb-d, siis kuna raha maksin, ei pidanud kinki oluliseks. igatahes Milva, kes Läänemere-karva kõrvarõngad sai, oli väga rõõmus. lausa nii rõõmus, et kinkis ühe kalli balsamico.

Airbnb aga lõppes nii, et peale vastastikkuste positiivsete hinnangute andmist sain sõnumi, et neil on mingi sularaha majapidamisest kadunud ja et seal olin ainult mina (põmst oli seekord nii, et ise elasid sees ja mul oli siis üks tuba. tegelikult eelistanuksin täiesti omaette elamist muidugi). väga imelik tunne oli, nagu mingi väljapressimine. kirjutasin vastu, et mina ei tea midagi ja pole nende toas käinud (mida ma ei teinudki; samas minu toas oli käidud küll, kui mind kodus ei olnud). hetkel on vaikus, aga mul ikka on pea mõte, et pidanuksin ise Airbnb-d informeerima sellisest asjast või?

nojah, see on ainult üks detail. kurb, et see natuke varjutab, sest oli üks viimane asi.
aga siis ma mõtlen kogu sellele esimesele supernädalale. lisaks mõnusale kohale oli meil minu meelest väga hea tiim ka. ei ole lihtne tegutsega nädal aega koos ilma suuremate probleemideta, aga meil õnnestus see kenasti. ka väiksemaid probleeme ei täheldanud, üldiseld jõudsime kõige kiirelt kokkuleppele.

maanduda +15 päikese käest sisuliselt talve oli ka hea kontrast. aga pigem selline november kui hall!

Riva del Garda

FacebookTwitterPinterest