kuidas ma jälle Lätis käisin (ehk ära lase end pikast algusest petta)

täiesti tüüpiline on, et kui ma istun kusagil, kus mul ei ole arvutit käepärast, või ka lihtsalt näiteks enne uinumist, on pea täis mõtteid, mida kirjutada. ja kui olen arvuti taga, on kas kiire või pea tühi.
jah, ma olen viimasel ajal sellel teemal suhteliselt iga kirjutise juures midagi hädaldanud, aga just nii ongi.

ma tean, et telefonis saab ka kirjutada, ma olen kirjutanud isegi. lihtsalt ma olen selle põlvkonna inimene, kes arvutis trükib peaaegu et klahve vaatamata ja üpris kiiresti, (eiei, 10-sõrme süsteemist me ei räägi, mul on rohkem selline kuuesõrmesüsteem, 4 vasaku käe sõrme ja 2 parema, no ausalt, ma ka saan aru, et see ei ole väga normaalne). igasugune moblades ja tahvlites toksimine on paras tüütus, millele oma osa annab see, et ma ei ole väga tegelenud sellega, et autokorrekt maha keerata (mul on tunne, et tahvlis väga ei saagi, ma kunagi otsisin). mis tähendab, et oma meelest kirjutad mingi sõna ära, aga ekraanile ilmub korraga midagi hoopis muud. arvutis halvimal juhul lähevad tähed nihkesse ja see jääb tekstis silma ning on kiirelt parandatav. aga nutiseadmetes on vahel iga pagana sõna juures vaja enne sisestamist üle kontrollida, et ega see vidin ei taha midagi muud teele saata, kui ma kirja panin.
üldse, miks peaks mingi vidin minust paremini teadma, mida ma kirjutada tahan? sest tee mis tahad, vahel ju pakubki õigeid sõnu, aga enamasti mitte. ja kui pakub kolm õiget sõna juttis, siis see uinutab valvsuse ja neljandaks paneb midagi eriti absurdset.

tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas ma taas Liepajas käisin ja kuidas ma kogu aeg tunnen, et peaks Lätis rohkem vaba aega tekitama. et ehk mitte olla ainult transpordiühik. näiteks tahtsin minna Pape loodusparki, aga sinna suurelt teelt ära keeranud jupp oli nii kohutavalt treppis kruusatee, et ma ei hakanud võistlemast tulnud noortega seal seiklema. süüa oli ka vaja teha. ehk jah, muudes oludes oleks võinud seda teed ignoreerida ja jalutada. aga kui aega väga ei ole, siis ei ole.
ja see tee, ausalt, ma ei mäleta, millal ma nii treppis kruusateel Eestis sõitnud olen. mitte kunagi?
vähemalt Liepaja põhjamuulil sai seekord käidud. kindustusteni veel ei jõudnud. randa suurtesse lainetesse sooja vette ujuma ka mitte. ainult põlvini vette, nii, et püksisääred märjad. nüüd juba kahetsen, et rohkem mitte.
õppetund noortele liivaluidete tekkest. viis minutit rannas ja pea oli paksult liiva täis.

seekord jõudsin ka siseturule. peale seda, kui olin lugenud, et see on spetsiaalselt turuks projekteeritud ja natuke juugend pealegi. eelmisel aastal õnnestus mul turuhoonet täiega ignoreerida.
turul ei jõudnud ikka ära imestada, värske kohalik kartul algas 15 sendist (või oli see 10st) ja lõppes nii umbes 60 juures. 25 sendised kartulid olid just sellise mõnusa suurusega. kas meie turgudel alla euro leiab üldse mingit kodumaist kartulit? ei ole Läti nii palju rohkem lõunas midagi. porgandi sain ka alla euro kätte. Rimis oli Läti tomat ca 1.50. no ausalt.
liha oli küll umbes samas hinnas, mis meil siin.
odavat alkoholi ei otsinud.

Liepaja on endiselt armas linnake. kontrast korda tehtud ja korda tegemata majade vahel on suur. ja Karosta ning nö päris linna vahel. rand ja rannapark teeb natuke kadedaks, sest rand on pikem ja pargis on kuidagi rohkem asju kui näiteks Stromkal. rannakohvikutest ei räägigi. aga kontserdiala ja suur rulapark ja staadion ja veel mitu kohvikut ja .. no ikka on seal parem, kus meid ei ole?
(ma hakkasin selle peale natuke Portugali igatsema ka)

sünnipäev möödus kaldal närvitsedes ja pilti tehes ja pakkimise ajal puhata püüdes ja siis oodates ja oodates ja oodates ja siis sõites. piiri ületasime veel mu sünnipäeva sees, esimene vihm tuli Tallinnast veidi lõunas, Tallinnasse jõudsime ikka väga öösel. ma ise ka ei tea, kuidas ma selle ära sõitsin ainult paari üksiku peatusega. liiga viimasel minutil ei hakanud tee peale öömaja ka otsima ju.
oligi väga teistmoodi sünnipäev.

edasi on olnud peamiselt töö. ja töö. ja töö. ja laupäev, mil kõrvetasin õlad ära, tegin 1000 fotot ja õhtul saime karmi vihma.

Share

augustiöödes..

mingisuguse hilinemisega on see päris suvi käes. kui ööd on ka soojad ja päeval tahaks varju hoiduda. ja ei taha ka.
õhuniiskus oli muidugi üle mõistuse, nii et koju jõudes olin läbimärg. vihm tuli hetk peale seda ja veidi jahutust jõudis ka akendest tuppa. lõunapoolsed aknad on meie kliimas ebameeldivad väga lühikesel perioodil. umbes praegu just. aga kogu see valgus oma 180cm kõrguses on seda väärt. sest enamus aastast on valgust vähe.

kontoris on see-eest õhku vähe. ma ei tea, mid pagana jama selle majaga on, aga meil on kas lootusetult külm või siis täiesti umbne. et umbes pool aastat on tunne, et viska aken katki. sest mitte ainult kinnine ventilatsioonisüsteem, meil tegelikult ka ei käigi aknad lahti lihtsalt. nutan taga seda 12nda korruse kontorit, kus aknad sai salaja lahti teha JA kust oli imeline vaade.
nüüd on ainult umbne ruum ja tunne, et ma ei jõua kogu tööd ära teha.

öösel vähkren koos kassidega palavas voodis ja mõtlen, milliseid samme edasi astuda. ja kas laps on vabandus mitte astuda või siis mitte?

uitmõte: asi, mida ma pole kunagi nii palju teha saanud, kui tahaks, on reisimine. uued sihtkohad.

Share

teistmoodi suvi

ma ei tea, kuhu see kirjutamine kadunud on. aegajalt on täiesti mõtted, mida ma peas kirjalikeks lauseteks vormistan, aga kui ikka kohe kirja panna ei saa, siis lendavad minema. ja ei tulegi tagasi. ja siis ei tule mõtet ka, et võtaks ikkagi kätte ja kirjutaks midagi.
näiteks sellest, et liivatee ja pärnaõied on valmis. või et õues on lõpuks soe ja samas mitte liiga soe ja ööd on ikka juba otsast pimedad. või et mingi karmavõla (vist) tõttu ikka peab mul ikka pidevalt vähemalt üks lollakas taamal tiksuma. või siis hoopiski lapsest, kuidas ta hingega oma hobi küljes on ja selle käigus väga mitmekülgselt arenenud on, aina inimesemaks. või sellest, kuidas ei jaksa ega taha mõelda, mida süüa teha, ja siis muudkui teed ja erinevaid asju, aga ei jäädvusta sellet midagi. või et kuidas pikema aja probleemide peale erinevates sektorites on juhe ikkagi üsna koos ja mingitel hetkedel lihtsalt keeb katus pealt ära – mitte päris kapitaalselt, aga rohkem, kui kena oleks. sest mingil hetkel ei jaksa vastu seina joosta enam.
ei, pöördume ikkagi kenade asjade juurde tagasi.

sest tegelikult on siin suves ikkagi mestmaasikad, talvevarud sügavkülmas, nii et viimati ma lihtsalt sõin neid. ja imelised tomatid ema käest. ja kontserdid mõisas ja vabas õhus. Haapsalu, armas linnake hea söögiga. D-vitamiini loodusest ja teisi vitamiine ka, mida värskest kraamist saab. tunnustust siit ja sealt, siiski. sõbrad, muidugi.

vahepeal ma isegi ei lugenud väga. nüüd vaikselt jälle loen.
aga endiselt väga ei pildista.

Share

kas sellist suve ma tahtsingi

see suvi on kulgenud ikka väga omasoodu ja ma isegi ei tea, kas nutta või naerda.
isiklikud asjad on kontrolli all. aga kui väljaspool on piisavalt mingeid jamasid, erinevatest suundadest, siis lõpuks lihtsalt laiutan nõutult käsi ja tahaks kusagile kaugele matkama minna. mida ei saa, sest noh, kõik finants, mis otseselt ellujäämiseks ei kulu, läheb lapse hobi toetamiseks. ja teine pool, et saabunud on see seis, et ei jaksa.

või siis olen ma seesmiselt arg ikkagi. st, olengi, muidugi. ja seepärast ei teegi mingeid kapitaalseid muutuseid. kuigi võiks. mis võiks, peaks lausa. eriti hetkel kogu seda absurdi enda ümber nähes.
aga no, laps. iga vastutav lapsevanem saab aru. kui sa pead lisaks iseendale ka kedagi teist ülal pidama, siis väga suuri riske võtta ei taha ju.
paari aasta pärast ma selle vabanduse taha enam pugeda ei saa.

eile õhtul oli esimest korda sel suvel see tunne, et tahaks, et oleks linnas oma aianurgake või rõdu, kus õhtul istuda ja lugeda.

Share

kui kiire siis…

eile, Tartu maanteel, leidsin korraga, et mina olengi see tropp, kes ei liigu 110 või 120ga, kui on 110 ala. panin püsikiirusehoidja ca 96 peale ja sõitsin rõõmsalt esimeses reas, muude aeglaste masinate vahel. ja täitsa kujutan ette, kuidas mõnigi teises reas sõitja ilmselt mõtles, et tropp, mis tal viga on.
kusjuures Leedus tegin sama isegi 130 alas.
ja ei, 90 alas ma ei sõida, mingi, 85ga. seal on püsikiirusehoidja veidi üle 90.

aga see mõnikümmend kilomeetrit 110ga ei anna ajalist võitu väga ning lisaks põletab kütust kohutava kiirusega. Leedus oli eriti kummaline see, et seda kiirteed oli vist umbes 100km jagu, aga kohale jõudsime hoolimata aeglasemast kiirusest ikkagi enam-vähem samal ajal, mis naviäpp kiirtee algul pakkus. ning tagasi tulime lühemat teed pidi, kus ei ole küll kiirteed, kuid olid mõnedki asulad ja Tallinnase jõudmise vahe oli nende teekondade valikul äppide järgi vist umbes viis minutit. võrdlesime justnimelt paaari äpi soovitusi, sest need päriselt ei kattu, eriti aegade osas. vahe kahe teekonna vahel oli neis siiski sama.

ilmselt, kui tuleks sõita mitusada kilomeetrit juttis, et kusagile jõuda (noh, nagu Leedu) ja see kõik oleks kiirtee, siis sõidaks kiiremini küll. aga kui me räägime kahekohalisest arvust kilomeetritest – siis jah, ma olen see, kes leiab selle mõne lisaminuti, et kulgeda rahulikult ja mõistliku kütusekuluga (kuigi ka 130ga see ei küündi mitte 10l/100 kanti ära; kui just kahte purjelauakomplekti katusel ei ole).

aga liiklusraevu rahustamiseks hoopis üks looduspilt.

P.S. olen leidnud, et kui liikluses närvi mustaks lööb, siis tulebki lihtsalt kiirus taandada piirkiirusele ja kõik jalakäijad läbi lasta jm. varsti on rahulikum.

Share

perplexed

mul oli vahepeal puhkus, aga see oli nii kiire, et ma ei tea, kas ja millal ma sellest kirjutan. kui ma mõtlen puhkuse esimestele päevadele, siis oleks need olnud nagu kuu aega tagasi.

aga täna käisin ma teatris. talvel ei jõudnudki ja isegi kinos pole ammu käinud. ausalt, no lihtsalt mölutasin pimeda aja õhtud maha. ja ega nüüd ka palju parem pole, kui ma kodus juhtun olema. või siis ikkagi on parem (kui see on parem?), sest ma ei ole õhtuti nii palju kodus.

teater.
alustuseks ütlen, et ongi kuidagi nii, et nö suurtese teatritesse ei olegi ammu sattunud. ja et viimane pettumus oli Linnateatris (kas selle fenomen ei ole ikka mitte see, et ruumid on väikesed, pileteid ei ole saada ja siis on tunne, et kui saad, oled kuldmuna võitnud? kuigi tegelikult ei pruugigi olla?). ja kuigi suurtesse teatritesse jagub ka häid kogemusi, on põnevamad olnud pisemates, kohati lausa peaaegu-hobiteatrites (nagu Teoteater).

Polygon teater on aga selline, mille kohta kogemuse põhjal tean juba, et nende lavastused onkindlasti suhteliselt huvitavad. ma ei räägi lihtsalt tekstidest või näitlejatöödest. kuidagi, kogu kompott. näiteks Meeletu, mis on üks film, mida maumbes kord aastas vaatan, nad suutsin selle lavastusega, nende teatrikooli õpilaste poolt, ikka üllatada.

ning täna oli Perplex. mis oligi täiesti, perplex.
esimesed 15 minutit oli selline, veidi arusaamatu segadus, ootamatu korraks oli tunne, et misasja, jama. ja siis hakkas paremaks minema. sellest hetkest, kui jõudis pärale, et siin ei olegi midagi oodata. et nagunii ei tea ette, mis tuleb. et mingit loogikat ei ole. et see on nagu rodu etüüde, mis kohati üksteisega põrkuvad, läbi põimuvad ja siis oma teed lähevad. et taas hetkeks kohtuda. ja mis kokku annavad omapärase terviku.
kõige häirivam hetk oli see, kui ma kusagil üsna etenduse algul vaatasin, et Ragne nagu lihtsalt seisab ja vestleb, aga keha ei ela kaasa ja käed liiguvad ka ainult siis, kui ta ise räägib. filmides on ta muidu ju hea mulje jätnud. aga edaspidi paranes see ka etenduses, ta nagu hakkas end laval vabamalt tundma etenduse kulgedes. hea, et sedapidi – oleks lõpupoole jamad olnud, oleks see äkki üldmuljet mõjutanud.
täiesti oma dimensiooni andis Mart Soo live-muusika ja heliefektid. etenduse lõpus, kui ta veidi pikemalt mängis, panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin. sest siis oligi hetk muusika jaoks. isegi kahju, et seda pikemalt ei olnud.

hea meel, et end kokku võtsin ja otsustasin minna.

Share

külma ja tuult ja päikest

kuigi ma ei igatse 30+ kraadi sooja ega midagi, ei tahaks siiski juuni algul käia riides umbes nagu jaanuaris suusalaagris. ainult õhemate kinnastega ja saabaste asemel tossudega. kuid mis teha. ja see tuul..
sellest hoolimata kõrvetasin eile nina ära. jälle.

tempota hulkuda on ikka hea. st, ma ei kannata aeglaselt käimist kui sellist, aga tore on, kui ajaliselt ei ole kiire ja saad natuke hulkuda kohtades, kuhu sattunud ei ole. muidugi mitte ainult, ikka mõni vana hea koht lisaks ja vaadata, kaugel loodus omadega on.
potipõllundust arendasin ka. sõna otseses mõttes potipõllundust. kes oleks seda minust osanud arvata?

täna, muide, käisin siis Jaama turult ka korra läbi. puhas, aga kuidagi elutu. kogu rahvamassi kiuste.
ostsin hoopis kõrvalt Depoo turult secondhandi hallist kleidi, pika ja suvise. supertoreda teeninduskogemuse sain muuseas. allahindluse ka, ilma seda küsimata.

lapsuke oli selle külma ja tuulega vee peal võistlemas. noored, ma ütlen, süda soe ja jaksu on. mina oleksin täiega ära külmunud. st ma tegin seda kaldalgi. aga tema oli hirmus tubli ja tuleb mingi auhinnaga koju.
tore, et keegigi siin tubli ja edukas on.
kuigi vahel tundub mulle, et ma olen ise ka :)

Share