rööprähklemine on ülehinnatud

eile oli selline päev, et kui õhtul lõpuks mingi aja leidsin, oli aju täiesti tühi. päeva jooksul tuli hüpata teemalt teemale ja ühe asjaga tegeledes mõelda ka paari muu olulise asja peale. mingiks hetkeks oli täiesti kokkujooksnud tunne.
mõnda aega olen juba mõelnud, et ma tegelikult ei taha rööprähelda. ma tahan tegeleda ühe protsessiga mingi aja ja seejärel asuda järgmise kallale. no niimoodi konkreetselt.

mida aeg edasi, seda rohkem mind häirib mingite muude teemade sissesadamine, kui tegelen ühega. võib-olla on see vanusest, aga teisalt ilmselt ma olen lugenud ohtralt funktsionaalse tegutsemise kohta. ma ei kasuta nimme ajaplaneerimist jm sõnu, sest minu peas see ei ole otseselt ajaplaneerimine. pigem nagu, et teen selle etapi ära, panen selle ukse kinni ja teen vahepeal mingi teise lahti. pärast võin sisuliselt mingi sarnase tegevuse juurde, mis esimene etapp, tagasi tulla.
ehk siis ideaalis, kui ma nt kirjutan midagi, võiks mail üldse kinni olla. mingitel puhkudel see on võimalik ja nii ongi, mingitel ei ole.

elu on aga märksa kirjum ja liigagi tihti on seda, et ühe teemaga tegeledes tuleb üks kiire mail, siis keegi küsib midagi täiesti erinevat (ja vastamiseks tuleb mõelda), siis tuleb pähe, et peaks üle to-do kirja panema (enne kui unub) – ja siis püüan tegeleda algse tegevusega.
muidugi on tähelepanu häiritud ning läheb taas paar minutit, enne kui süveneda jõuan.
kui selle paari minuti jooksul uut segajat ei tule.
kui tuleb, kukub tempo jälle.
ning mõne tunni järel ei jaksagi midagi. räägi siis veel aja aeglustamisest..

mind paneb muidugi ka see imestama, et hästi paljud loovtöö tegijad ja ka nt ajakirjandusest töötavad suurtes avatud kontorites. see on ju selliseid segajaid täis. kogu aeg ei saa ju kõrvaklappe ka peas hoida – kõrvaklapid eraldavat natuke.
et kuidas nad suudavad ikkagi?

õhtul, veel enne, kui päris mittemidagitegema sain, maandasin ennast veel väikese täppistegevusega lihvimismasina juures.

täna oli päike. jalutamine ja pakkimine ja siis imelik probleemitõstatus, mis tegelikult ei peaks olema minu probleemväljas.
no ja siis hoopis mingite teised teemad ja lahendused, sellised meeldivat laadi. pilk edasi. ning üks plaan järgmise aasta algusesse tehtud.

valgusetu

hommikul loksusin bussis ja mõtlesin, et täna ei suuda küll millestki kirjutada.
magasin kuidagi ääretult kehvasti, ärgates selgus, et piim on otsas ja kohvi jäi seega kodus joomata – no ei oota selliselt päevalt väga midagi peale õhtu. lisaks unustasin koju pakikese, mille pidin pakiautomaadist teele panema.
siis tuli meelde, et kirjutada võib ükskõik millest.
ainult et mul ei tule ilmselgelt jälle mingit lugu sellest kokku.

igatahes, kontoris sain oma kohvi kätte, kuid ega see pilti palju paremaks ei teinud. akna taga kiskus pilt hoopis hullemaks. mitte, et ma väga oleksin üldse seda vaadanud. õue minnes lihtsalt selgus, et nüüd on mingi november jälle.
ilma üle halada on mõttetu ja mulle meeldib, et meil on aastaajad, aga palun-palun, sellisel päeval võiks ju ometi olla kuidagi valgem ilm?

läbi novembri liikumise postiivne tulemus: kõht Šes-Bešis lambašašlõkki täis süüa.

tegelikult oleks ikkagi vaja mingit valguselaksu. nädal päikest või midagi. võib-olla on see lihtsalt mingi tunne, et see aitaks, aga kui ongi, siis aitaks ka. platseebo on kohati vist alahinnatud.
ja mitte et ma näeksin, et mul on võimalus kusagile minna kohe.
või siis et ma olen pähe võtnud, et mul ei ole võimalust?
ma tean, selle taga on hirm, et kitsaks läheb. ometi ma tean, et alati tuleb ju välja. alati. ma ei tea, mismoodi universum täpselt toimib, aga ometi toimib selles mõttes kenasti. lihtsalt mina ei usalda universumit alati piisavalt. eriti veel mitte sellistel päevadel, nagu täna. päevadel, mil ainus mõte on, et saaks lõpuks lihtsalt kusagil mittemidagiteha. no ja magada, muidugi.
ometi tiksub kusagil mingi päike ja sinine meri mu kuklas ja ma ootan ühte teist päeva.

kirjutamisharjumus

täna hommikul, ühel blogisse üldse mittepuutuval vestlusel sain aru, et mida vähem ma kirjutan, seda vähem ma kirjutangi. ning et see, et ma tööl pildiallkirju tekitan, on nö loovkirjutamisest ikka väga kaugel. kuigi jah, tähemärkide arv on mõnel päeval ilmselt muljetavaldav.
mitte, et oleks oht kirjaoskust kaotada.
lihtsalt kirjaliku eneseväljendamise oskus on nagu teisedki – kui jätad unarusse, siis vajaduse tekkimisel on juba vaevalisem järjele saada.

ühtlasi oli see ka väike ehmatus.
nimelt et ilmselgelt olen ma mingis mugavustsoonis kinni ja pigem väldin mingeid tegevusi. või otseselt ei väldigi, lihtsalt hoian oma elust neid piisavalt kaugel, et poleks vajadust vältidagi. või siis lihtsalt – ei tegele.
nagu kirjutaminegi.
muidugi, mingid asjad käivad lainetena, täiesti normaalne. ja kui ma olen 10+ aastat bloginud, siis on elementaarne, et vahepeal ongi hõredam. üldse, paljud, keda ma jälgin, kirjutavad harvem või halvimal juhul praktiliselt üldse mitte, nii et ma ei ole ainus. põhjuseid on muidugi erinevaid.
aga teisalt on ka kirjutamine lihtsalt harjumus. nagu igasugused muudki harjumused. mis kujunevadki harjumuseks seepärast, et neid järjepidevalt tehakse.

see muidugi ei tähenda, et ma nüüd hakkan mingi konkreetsema regulaarsusega kirjutama.
äkki siiski peaks? selleks, et kirjutada.. neil päevil, kui muud pikemat kirjutada ei ole?

don’t grow up, it’s a trap!

aegajalt tekib mingi aegruumi lühis – ma seisan keset pärastlõunast kesklinna ja püüan aru saada, et jah, ma olengi vastutusvõimeline täiskasvanu. ning hetk hiljem on tunne, et ei, ei ole. või kui, siis see pole küll see, kuidas ma kunagi ette kujutasin.
viimane vist ongi õige.

ma ei kujutanud kunagi ette, et sellist päris-täiskasvanu-tean-kõike-tunnet ei ole tegelikult olemas. et see tean-kõike-tunne on millalgi pubekana ja ei kunagi hiljem*. et mida täiskasvanum (vanuse järgi) olen, seda rohkem saan aru, mida kõike ma ei tea. mis muidugi ei tähenda, et otsused jääksid tegemata. ikka teen, lähtuvalt hetke parimast valikust. teades ometi, et ei ole sellist asja, nagu absoluutselt ja alati õige valik. teades ometi, et isegi, kui hiljem tundub, et ei olnud parim valik, võinuks mõni teinegi olla veel kehvem. või siis ikkagi parem. aga teades ka, et olnut tagasi ei saa ja uued valikud tuleb teha tänasest lähtuvalt.
ning teha asju, mis meeldivad ja toovad hingerahu ja lihtsalt loota parimat.

siinkohal mõnigi vaidleks ja ütleks, et eesmärgid on olulised ja läbi nende on võimalik jõuda parimani.
mina ei vaidle. inimesed on erinevad. mõne jaoks ongi selline lahterdatud tee parim. aga mitte kõigi. selleni tuleb ka ise jõuda, mis on see meeldiv tee ja meeldivad asjad.

kõige vähem kujutasingi ette seda, et vanuses, kui julgelt pool elu seljataga, olen korraga keset linnatänavat, hetkeks tajumata, kuhu täpselt edasi minna ja mis aeg on, ei saa ma aru, et mismõttes ma olengi täiesti täiskasvanu. et mul on laps, kes on varsti ise täiskasvanu, aga seni veel on minu vastutusel ning mina olen see, kes peaks teda suunama. mina, kes ise veel otsin juhiseid oma vanematelt. ma ei oska veel isegi suur olla! lihtsalt ma pean olema ja siis püüangi seda oma parima äranägemise järgi.

ma vist ei hakkagi kunagi oskama täiskasvanu olla. niimoodi päriselt ja seesmiselt.

* – ma olen siin vist liiga absoluutne? mul on tunne, et ümberringi on küll neid, kes teavad kõike. pubekaeast keskeani ja edasi. ainult et nad elavad mingis teises dimensioonis. kummalisel kombel ma ei arva, et need on kindlasti mingid juhid või midagi. pigem nagu ossid. ja ma olen vahel lausa kade, sest nende elu tundub kuidagi lihtne. kas on, ei tea.

emaks olemine ja lahti laskmine

ma pole kunagi tundnud, et ma olen hea ema.
ma arvan, et ma olen keskmiselt hästi toime tulnud. ma arvan, et mul on tegelikult väga tore ja mõistlik laps. aga see viimane ei ole küll minust sõltunud ilmselt. igatahes ma olen saanud olla ema ilma suurema vaevata, vast see esimene keeruline eluaasta maha arvata. võib-olla on selle esimese eluaasta raskuses oma süü ka sellel infol, et “algul nad nagunii kogu aeg magavad”, mida igalt poolt tuli. tähendab, lapse saamine niigi muudab elu ja kui on väike lootus, et on mingi oma aeg, kasvõi puhkamiseks, aga seda KA ei ole..
millagi umbes lapse poole eluaasta pealt oli selge, et tegelikult neid magavaid imikuid nii hirmus palju ei olegi. ja et see ei ole ebanormaalne, et laps ei oska magama jääda ja magab vähe. ja et täiesti normaalne on magada, laps kaisus.
aga tõesti, ma ei saa kurta, et hiljem oleks mingeid suuri raskeid perioode olnud.

igatahes on nüüd mul kodus noormees, kes juba paar aastat vaatab mulle ülevalt alla ja järgmisel aastal saab meie põlvkonna mõttes “passiealiseks”.
selline tubli. koolis asjad korras ja teeb ihu ja hingega meeldivat trenni nii palju, kui võimalik. ja hetkel on ühel suuremal välisvõistlusel ilma treeneri või, noh. minuta. Venemaal. küll teiste täiskasvanutega, nö vastutav täiskasvanu on ka.
need minu kaasaskäimised on viimased kolm aastat kohe kindlasti lapsega kooskõlastatud. et kas sobib talle või mitte. ja kui ma kaasas olen, püüan temaga suhelda enam-vähem nagu teiste laste-noortega. päris samamoodi nagunii ei saa. aga ma ei taha ebameeldivaid olukordi ei talle ega teistele. ega mingit ebavõrduse vm tunnet. nii et selle teemaga on selge.
osa on muidugi neid võistluseid, kuhu ta ei saaks, kui mina ei viiks, see on veel täiesti omaette.

eks ma olen nagunii seesmiselt pinges. sest paljugi mis. mitte, et ma põhimõtteliselt arvan, et midagi väga juhtuda võiks nt sellepärast, et see on Venemaa. pigem, et on mingi vigastuseoht ja et ta ei oska keelt (kuigi võistlusametnikud ilmselgelt peavad oskama inglišši ka). ja no natuke selline abitu tunne, et ta peab ise toime tulema ja mina ei saa mitte midagi teha.
ma muidugi olen veendunud, et teised aitavad teda ka, kui vaja. et selles mõttes ta ei ole üksi. aga seal ei ole seda, nagu muidu, et on treener, kes ikkagi pühendubki oma võistlejatele ja on abiks, kus vaja. teised võistlejad ilmselgelt on ka ise hõivatud.

eile õhtul, kui laps tujust ära oli, et ei läinud hästi (no vabandust, kui tegelikult võistles suures osas täismeestega või nendega, kes ilmselgelt on rohkem talvel sõitnud kui tema; arvata, et ka suvel), mõjus see aga mullegi täiesti ehmatavalt kurvastavalt. ma ei olnud pettunud, kuri ega midagi. kurb olin. umbes nagu suvelõpus Riias. kohe hästi kurb.
püüdsin last mitte lohutada, sest .. no ta veidi nagu tõrjub seda. mingi trots äkki? siiski püüdsin talle mõne sooja sõna öelda. ja poetasin kodus paar pisarat.
ja siis istusin ja mõtlesin, et miks see nii on. no näiteks pole ma kunagi pressinud pisarat välja, kui mu laps nt lasteaias esines jms. et ehk sellist heldimust naljalt ei ole. on olnud hea meel, et mida ta oskab ja suudab. aga nüüd korraga elan niimoodi kaasa. ja hirmsasti tahaks midagi teha, kuidagi sekkuda. eriti, kui selgub, et kusagil on kas mingi arusaamiseprobleem või midagi olnud.
no ja mõtlesingi välja, et ma ilmselgelt ei oska lahti lasta. veel.

kuigi ma ei torgi ta tegemisi ja käimisi väga. tal polegi peale kooli ja trenni neid väga palju, aga vahel siiski. ja kui ei ütle, kellega läheb, siis ma väga ei uuri ka. peaasi, et ta lepitud ajal tagasi on. ma ei sori ta sahtlites ega kottides ega taskutes. tal on oma raha ja võimalusel arvestan ma tema erinevate soovidega elukorralduse osas.
aga ilmselgelt on lahtilaskmine märksa keerulisem ja pikem protsess. ilmselt pean ma edasiste aastate jooksul end päris tihti tagasi hoidma ja mitte sekkuma. muidugi, ema sekkumine on püüe parema poole – aga ma ju mäletan isegi, et mingist hetkest oli vaja ikkagi oma kogemusi korjata. oma vigu teha. oma teed leida. kui ei tahtnud väga vanemate suunamistest midagi teada (takkajärgi muidugi saan aru, et vanemad, tee mis tahad, olid ja on targemad kui mina; ja kuulanuks ma neid rohkem, oleks mõnigi asi mu elus lihtsamalt läinud, vist. päriselt ei ole seda võrdlust ju kusagilt võtta). ning vist ainus, mis ma teha saan, ongi osata õiges kohas vait olla ja mitte sekkuda? ja leppida, et temal on täiesti oma elu ja oma tee. et elu ongi täis olukordi, kus mu lapsel ei lähe kõik hästi, aga mina ei saagi mitte midagi teha. ja et ta peab oma vead tegema, et nendest õppida. ning et ta peab ise ühel hetkel aru saama, et iga kaotus, nii spordis kui elus, on kogemus, millest õppida. vigadeta ja kaotusteta ei õpi ju kuigi palju.
ning mina, mina pean õppima ka emotsionaalselt lahti laskma.

kuigi, kas see pole osa emaks olemisest, et südames ikka elad lapsele kaasa?


Foto: Snowkiterussia

teele saatmine

lapsel on asjad praktiliselt pakitud ja mina ka ei oska midagi teha, et tal oleks üks suur kott ja seljakott ainult. sest need talveriided võtavad ruumi ja igaks juhuks on ikka kaks paari pakse pükse ja kaks paari kummikuid. kaks jopet jnejne. + tööriistakohver, + kiiver, + kaitsmed, + 2 trapetsit, + särgid-sokid-pesud ja kõik muu, mis nagunii oleks.
õpikud on veel puha pakkimata.
muidugi on vaja avastada, et puhast pesu peaaegu et ei olegi, just nüüd. aga hea, et nüüd. jõuab radika peal ära kuivada küll.

õhtul on teha veel pirukad ja kontrollida, et kõik eriti vajalik ikka kaasas on. riided selle alla ei käi. pigem tööriistad ja muu selline.
oeh.

ja siis on homme varakult äratus ja liikuma.
ja siis on ainult pöidlaid hoida ja jälgida võistluseid.
ahjaa, tööd teha ja koristada ja selliseid asju ka muidugi.
äkki õnnestub nädalavahetusel vahelduseks isegi magada?

natuke isekas

mulle meeldib, et hommikul, kui laps kooli läheb, ei olegi enam kottpime. mulle meeldib, et kella 4-5 ajal on veel täitsa valge. mulle meeldib, et mitu päeva on olnud päikest ja külma. mulle meeldib, et pliidil podiseb plov lambast.

aa, see plov lambast on muidugi hea näide minu isekusest ja teistega mittearvestamisest. sest see on üks nendest roogadest, mida ma vahel teen iseenda pärast ja mida teised söövad, noh, veidi pika hambaga. aga söövad. mõned sellised road on meil veel muidugi.
ma muidugi enamus aega arvestan sellega, et mis siin paremini peale läheb ja püüan selliseid roogasid teha. keerulisusega ei ole sellel muide mingit pistmist. mõne woki kokkukeeramine on päris kiire ja lihtne ja süüakse alati jäägitumaks (ma ei tea, kui suur wokpann peaks olema, et midagi järgi ka jääks..). osa on sellised road ka, millest ma ise väga midagi ei pea, nt enamik makaronitoitusid. siis söön mina natuke pika hambaga, eksole. nii et ma arvan, et umbes kord kuus võin ma olla nii palju isekas, et teha midagi, mida minu hing ihkab.
ja ega midagi kobiseda polegi. mina mitut sööki teha ei viitsi ja kui ei meeldi, siis tehtagu omale ise midagi muud.
ma lähen näpsan nüüd veel ühe lambatüki haudumast ära. ega teised väga ei hala, kui neile eriti liha ei jää.

p.s. huvitav, kas kuskil turul veel müüakse sellist õiget lahtist plovimaitseainesegu?