märts 25

ebakorrektseid arvamusavaldusi

sirvisin täna mingit ajakirja, kus järjekordselt keegi kuulutas, et väikelaste pärast ei ole neil midagi tegemata jäänud. ja nagu näha, mõjus see mulle trigger-ina. sest mul ajavad sellised väited karvad turri. ma olen ju teada-tuntud lastevihkaja ometi, vähemalt mingi seltskonna silmis. näiteks väikelapsega reisimisest olen ma kunagi juba kirjutanud, seda ma nüüd ei korda.
vahele aga ütlen siiski, et kui me nüüd reisil käisime, siis sõbrannaga mõlemad lootsime, et lennukis ühtegi väikelast meile liiga lähedale istuma ei satu. õnneks ei sattunudki. sest üks asi on mõte sellest, kas mingi reis on lapsele hea, teine aga see, et nad suure tõenäosusega mingil ajal röögivad või vähe suuremad jooksevad mööda lennukit ringi. vanemad reeglina (sõbranna teab sellest kordades rohkem kui mina) vaatavad heldinult pealt, kui nende võsuke jookseb teistel reisijatel jalus ning vahekäikude ääres istujaid vahelduseks natuke möödaminnes käperdab. keelata muidugi ei tohi..

põhimõtteliselt on muidugi tore, et vanemad ei lase end sellisest pisiasjast, nagu lapsed, häirida, vaid elavad nagu enne. sh käivad igal pool, ka mõnekuuse lapsega kaugetel reisidel. mis siis veel rääkida kodumaistest söögikohtadest ja ka nt kontserditest. kui julged sellises kohas mingi märkuse teha, et laps sind kuidagi segab, siis, teadagi, oled lapsevihkaja.
vanemad ometi ei ole ju. kuigi minul on hooti tunne, et natuke ikka on küll. sest no endiselt ma jõuan tagasi sinna, et kas väikelapse arenevale närvikavale on ikka jube hea igal pool käia või tehakse sellega karuteene? igasugused mürarikkad kohad jmsnt? lisaks muidugi just see nüanss, et kui last ei keelata ega piirata, siis mismõttes hiljem imestatakse, et koolieas ta üldse ei allu mingile distsipliinile? ja selline mittepiiramine tundub nende hulgas, kes oma elustiili laste pärast ei muuda, üsna popp olevat.

nii et ma olen täiesti suu ammuli vaadanud, kuidas päris viisakas restoranis, mis täiesti aktsepteerib lapsi, on mingi 4-5sed jooksnud laudade vahel niimoodi ringi, et ma paar korda hoidsin pöidlaid, et kelner tasakaalu säilitaks, kui talle jalgu joosti.. seda, et kontserdi (ja ma ei pea silmas mingeidvabaõhu-läbuüritusi, mis nagunii ei ole laste kohad.. minu arvates) suudab üks jonniv jõnglane ära rikkuda, on vist pea kõik kogenud. pole ka tore olla rahulikult spaas, kui möödaminnes mingid armsad lapsukesed (kes ilmselgelt on seal koos vanematega) sind veega üle pritsivad – ja mitte mingi väikepritsimise mõttes, vaid üksteisele veeloopimise mõttes.
au Viimsi spaale, kus on lastevaba ala ja ma loodan, et vähemalt aeg-ajalt toimuvaid lastevabu päevi tuleb spaadesse rohkem. no ja mujale ka.
aa, muide, ma ei ole selle vastu, et mingitel hetkedel hakatagi lapsega kusagil käima ja seejuures teda suunata. sest ega nad peavad ju ka õppima, kuidas kusagil käituda ja olla. isegi kui see laps tormab ringi, aga vanem reageerib, noh, selle ma elan üle.

nii, vahetame teemat.
ma suutsin viimati mingi jutuajamise käigus välja öelda, et enamik neid tänapäeva uusi elamisi on ilma suure toata. et on suur köök, kus on televiisor ja diivan (ja see on ok ometi), aga suurt tuba ei ole.
mitte, et see oleks laias laastus probleem. ilmselt paljude jaoks on see väga okei.
lihtsalt mina olen see imelik, kes tahab ka suurt tuba. ja ikka sellist, mis tegelikult ei oleks köök. liiga palju on neid uusi arendusi, kus köök on ühes seinas ja asja nimi on tuba. no olgu siis mingi osaline vaheseingi vahel või midagi.. aga ei. eks ta ole avaram jah niimoodi. ja külas ei häiri see mind üldse.
lihtsalt omale ei tahaks. st suurt kööki tahaks küll, aga see ei ole sama, mis suur tuba. huvitav on, et viimasel ajal on päris mitu tuttavat sama arvamust avaldanud.

aga kirjutaks millestki heast ka.
näiteks, et mulle meeldib, et Noblessnerisse tuleb elukvartal. kui see nüüd tuleb selline, nagu planeeringust näha.
ma olen nõus, et põhimõtteliselt on Kalamajas kohati juba liiga palju arendatud. kuid ei saa salata, et mõte, et väikealuste sadam on osa nö tavalisest linnakeskkonnast, mitte asi omaette kusagil, on suurepärane. mul on hea meel, et see ka teostuma hakkab. mujal maailmas on seda päris palju, sh Helsinki kesklinnas. aga meil on sadamad nagu on.. ka Pirital ei ole seal ju päris elurajoon ümber.

eriti hea on see, et kui Kaubamajas olid punased apelsinid ja granaatõunad üpris kallid, Rimis ei olnud neid üldse, siis Jaama turult sai mõlemad sõbraliku hinnaga :)

150325_678

ma tahtsin millestki heast veel kirjutada, aga see läks nüüd meelest ära.

märts 24

teisipäev

eksole, hommikul olin küll unine, aga vähemalt tundus, et suudan täna midagi ära teha.
esimese hooga isegi asjatasin veidi. aga viimased paar tundi on mingi molluskiolemine ja ei mingit energiat. ideid on, jaksu mitte. ometi ma tean, et peaks lihtsalt tegema hakkama ja siis saaks tehtud ka.

teisalt on veidi hirm, sest eile õhtul mingil hetkel tabasin end mõttelt, et ma ei taha midagi teha, sest ma ei taha midagi teha. ja see on, noh, Päris Halb.
kuigi selle äratabamine äkki ei ole halb, sest vähemalt tean ma nüüd midagi ette võtta. näiteks b-vitamiini varusid täiendada, rohkem jalutada ning peamine, rohkem teha, mitte molutada.

vaatsin täna taas kaamerate hindu. nagu seal midagi muutuda saaks.
granaatõunaga salatit tahaks. ju peab tegema.

märts 23

puhatud..

jah, ma olen täiesti elus ja terve ja toimetan. lihtsalt ei jõua kuidagi kirjutamiseni. ise ka ei saa aru. terve nädal oli aega reisist midagi kirja panna, aga mitte kriipsugi. kaks teatrietendust ja üks kino on rääkimata. kassid ja muu elu ka veel.
harjumus on kadunud?

vähemalt üks reisipilt, peal nii Euroopa kui Aasia. ning see oli igahommikune vaade kohvi kõrvale. see pilveudu tõusis pooltunniga kõvasti ning juba veidi hilisemal fotol on rohkem maju ja mägesid seal teisel poolel :)
päikest ka.

istanbul073

märts 11

kasse kah

et paus liiga pikaks ei läheks, siis vahele paar ‘ergutavat’ kassi :P

150223_015

märts 06

mõtteuiud

loen päevi. ja siis loen veel päevi.

ma olen sel talvel kuidagi vähe teinud. käsitööd, muid nikerdamisi, kinoskäimisi, linnast välja küllakäimisi. või vähemalt mulle omale tundub nii. vähemalt hetkel tundub nii. teatrisse olen siiski jõudnud ja mõned piletid on veel varuks ka.
põhjuseid ma ei otsigi. ju siis polnud vaja. sest sellist tunnet ei ole ju ka, nagu midagi oleks tegemata jäänud.
ehk eks tegelikult tehtud on ju ka päris mõndagi.

valimisjärgsed tähelepanekud sotsiaalmeediast panevad kukalt sügama. just selles osas, et mingi seltskond jahub ja jahub, kuidas e-valimine on täiesti ebaturvaline koll ja seepärast ongi tulemused nagu on.
einojah, aga kui ma mõtlen pabervalimistele, siis minu meelest seal midagi oma kasuks keerata on nagu kordades lihtsam. kes mõtleb, saab isegi aru, ma ei hakka siin lahti kirjutama.
tegelikult hea, et taas on suhteliselt kiire olnud ja ilmselt mõnigi arutelu seega nägemata jäänud.

teadmine, et Tallinn oli talvel Eesti kõige päiksevaesem paik ei mõju üldse üllatavalt. mu sisetunne ütles seda ammu.

seega lisame hoopis ühe päikest täis pildi..

stromka3443

märts 03

tõvehooaeg

lapsel jäävad järjest tunnid ära, sest õpetajad on haiged.
nagu ma isegi olen.
kuigi täna on juba nagu parem. pea polegi paks, kogu see jama on kõrvadesse liikunud :P aga vähemalt kurk enam ei anna väga tunda ja ninaalune saab pidevnuuskamisest terveneda.
pole ka ime, kui õue vaadata. talv või asi, ma ütlen.

see-eest olen ma kokanud. nt tegin riisi, kana ja jalopenoga ühepannirooga (jah, poest saingi jalopenot!) ning eile taas midagi aasiapärast. muidugi on selliseid uusi asju päris huvitav teha, kui ise maitseid korralikult ei tunne :P vähemalt mulje on siiski, et on õnnestunud.
kapis ootab jänes, õhtul tuleb värsket ahvenat ning sibulapirukas on ka plaanis.

märts 02

Riia

valimistest oleks oma arvamust avaldada küll, eriti tänase taustal, aga milleks..

kiire Riia-külastus oli. selles mõttes isegi veidi pettumust valmistav, et aega linna nautimiseks sisuliselt ei olnudki. aga ikkagi tore. küll mingil hetkel saab jälle pikemalt ja omal volil olla.

riia062

veebr 26

neljapäev

mul on raamatuid, mille kohta ma tean, et kui tuleb tahtmine neid lugeda, siis see on halb märk.
mitte, et need raamatud oleksid halvad. lihtsalt aja jooksul olen aru saanud, et mina kipun neid lugema siis, kui mul on endal mingeid probleeme. no ja need raamatud kipuvad indikaatoriteks olema. nii et nüüd ma lihtsalt hoian eemale, et neid ikkagi mitte lugeda. äkki aitab?

igatahes, et end raamatutest eemal hoida, võtsin lausa triikimise välja. see ei ole just mu lemmiktegevus, aga seekord said isegi vähesed triiksärgid, mis järge tükk aega oodanud, ära triigitud.
ma ei teagi, kas see on eriti halb märk või pigem mitte?

ja muidugi on tore leida ikka mingi põhjus ka, miks selline turtsuv olemine on: korraliku talve puudus.
ilmselt mõnigi peab seda napakaks, aga kui me oleme siin aastatuhandeid harjunud mingi talvelaadse asjaga ja nüüd oli ainult mingi aseaine, siis ma usun küll, et see mõjutab ka. lõpuks on mingi pooltõbine olek ka käes. sellise pideva nulliümber temperatuuriga on muidugi ime, et ma nii hästi olen vastu pidanud.

teeaeg.

veebr 24

aastapäevamenüü

palju õnne, kodumaa!

tänase vihmase ilmaga, mil kogu üritus on kusagil kaugel, kadus fookus vahepeal ära. aga õhtuks oli vähemalt mingi menüüplaan.
tegelikult unustasin selle kodumaise maheveise sisefilee päris õigel ajal sulama võtta, sai eile hilisõhtul sügavkülmast välja. AGA selle tulemusel oli liha hommikul just paras carpaccioviilude lõikamiseks.
kuna tükk oli üsna pisike, tulid ka õhemad viilud praadimiseks, kui ma tahtnuksin – teine probleem oli muidugi see, et laps tahab läbiküpset liha.

igatahes. pearoog: tüümianiga kartulitornikesed, pannil grillitud maheveise sisefilee (pooltoores ning küps variant), koore-rosepipra kaste, rukola-granaatõunasalat.
aastap2evaroog016

kartulitornikestest veidi pikemalt. kuskil jäi see retsept silma ja tundus piisavalt atraktiivne proovimaks. aga see hirm, mis mul oli, et kui võtta muffinivormist välja, et kuidas need siis koos püsivad, oli üsna tõene. pooled vajusid ikka täiega laiali ja ülejäänud olid enamvähem. just vormilt siis. samas jäin mõtlema, et võib-olla oli liiga palju võid lihtsalt..
aga muidu olid väga head ja igatahes visuaalselt efektsed. ning maitseainetega ei tasu koonerdada, see üks küüslauguküüs nt on minu meelest pigem vähe.

no ja muidugi siis veiseliha-carpaccio soolahelveste ja rosmariiniga. isegi mu toorest liha mittearmastav laps proovis tüki ja leidis, et on täitsa okei.
eile Dereku burgeris einestades tuli sõbraliku personaliga ka kuidagi sellest carpacciost juttu, eks see ka võib-olla innustas last proovima.
carpaccio021

magusaks oli eile sünnipäevalt kaasasaadud tort (hea sünnipäev, kust koju tullakse tordiga) ning noh, tegin ka ühe maasikaunistuse moodi koogi, külmutatud maasikatega vahel ja kaunistusteta peal. kuna välja ei näinud (no lihtsalt vahukoor peal), on ka pildistamata. aga see besee ja mandlilaastude kooslus on igal juhul hea.

veebr 23

tsiteerigem..

ma ei taha teha reklaami ühelegi poliitikule ega erakonnale, kuid tsitaadi esitamisel on viisakas märkida allikas. ja tsiteerimata ma ei saa jätta, sest minu meelest on see täiesti poliitikaülene:

Arvestades seda, et Eesti naiste haridustase on kõrgem kui meeste oma, siis tõenäosus, et selle tulemusena pääsevad kogudesse ebapädevad naised, kelle ainuke eelis on nende sugu, on väiksem kui see, et meid esindavad ebapädevad mehed lihtsalt sellepärast, et nad on mehed.

O. Sõtnik

ei, ma endiselt ei pea end feministiks ega ei soovi mingit totaalset võrdõiguslikkust. lihtsalt neid ebapädevaid mehi, keda hoitakse seepärast, et nad on mehed, on nähtud küll.
õnneks on vähemalt minu tutvusringkonnas enamik mehi ja naisi siiski omal kohal tegijad :)

Page 1 of 38612345...102030...Last »