Jehoovale oleks siinmail jüngreid küll..

kenal laupäeva hommikul, kui tõbine lapsuke alles magas (pool ööd ei maganud tõve tõttu), ja mina olin just putru hakanud keetma, helises uksekell. tähendab, fonolukk. tormasin kahe sammuga köögist ukseni (okok, pigem ca 10 sammu), et ometi rohkem ei piiksuks esikus, mõtlemata pikalt, kes või mis.
mingi naine, viisakalt tutvustas end, ja et tal on mulle läbi fonoluku üks küsimus. oeh. nojah, okei. ma olen ju hea inimene, või vähemalt mulle omale meeldib mõelda nii.
küsimus ise oli midagi stiilis, et kas ma usun, et inimese suhtumine mõjutab seda, kuidas ta keerulistes olukordades toime tuleb. valikvastused olid ka olemas, jah, ei ja sõltub olukorrast.
kuna oli oht, et täpsustades läheks vähe keerulisemaks vestluseks ära ja vaikselt hakkas juba koitma, millega tegu, siis valisin nendest lihtsatest lähima vastuse, et ehk “jah”.
tundus, et küsijaid see rõõmustas ja et nemad tahavad mulle vastavat kirjandust anda. köögist aga kostus selliseid hääli, et tunnistasin täiesti ausalt, et pean kööki tormama. seepeale lubati kirjandus lahkelt postkasti panna.

köögis putru segades lõi mulle aga pähe, et tegelikult minu vastusega inimesed on nende jaoks kadunud, nad ju peaksid sellest aru saama? neile on vaja neid inimesi, kes ütlevad, et “ei” – et ehk kelle meelest kõige eest, mis nendega juhtub, on vastutus kusagil mujal. ehk, minu arvates, inimene, kes on veendunud, et tema oma suhtumine, meeleolu vms ei mõjuta tema elu, on see, kellel on vaja kedagi-midagi teist, kes vastutab tema elu eest. ilmselgelt ta ise ju ei vastuta. ning eks see kontingent olegi see, kes on vastuvõtlik usule, püramiidskeemidele ja muule sellisele.
konkreetses kontekstis, ma arvan, oli neile lihtsalt oluline saavutada kontakt (hoolimata vastusest) ja oma ajakiri postkasti poetada.

aga päeva jooksul edasi tulid veel kummalised mõtted seoses juhtunuga. näiteks, ma olen viimasel ajal lugenud päris palju psühholoogilisi krimkasid ja thrillereid, erinevatelt autoritelt. ning üsna läbivalt jookse läbi selliste kurjategijate teema, kes ei vastuta oma elu eest. et ehk kui neil lähe midagi valesti, siis nad hakkavad lõpuks teistele viga tegema, sest kõik teised, ühiskond jm on süüdi selles, et neil on halvasti ja nemad teevad ju kõik õigesti. vähe sellest, neil on lausa õigustus oma jamasid teha, sest no.. nemad ei ole ju midagi valesti teinud.
teiselt poolt, ilmselt liigne kindlus, et “mina suudan maailma muuta”, on ka äärmuslik. ilmselt ei tasu näiteid otsida palju kaugemalt, kui Odini sõdurid vms. kuigi ma ei ole kindel, palju seal on neid, kes tegutsevad, sest nad on veendunud, et muidu ei muutu midagi (selles suunas, nagu nemad tahavad) ja palju noidsamu, kes lihtsalt lohisevad sabas.. sest nende elu probleemides on süüdi, noh, loll valitsus, must rass, tolerastid, ja üldse kõik teised, mitte nemad ise.
(ma ei saa siinkohal jätta mainimata, et mul on tunne, et need isased, kes kõige rohkem õiendavad teemal, et tuleb must mees ja võtab valge naise ära, on see, kes kodus vahel mõnitab, halvimal juhul peksab, oma valget naist, sest naine, raisk, ei kuula sõna ja teeb, nagu ise tahab. ja ise seda endale tunnistamata tahaks tegelikult sellist alandalikku, mehe jaoks kõike tegevat naist – kes tänapäeval suure tõenäosusega lihtsalt ei oleks valgest rassist).

siinkohal ma tänaseks lõpetan. kui mõni b-täht on puudu, siis see on järgmine asi, mis klaviatuuril jamama hakkas, lisaks tühikule. ma seda veel ei suuda väga täpselt jälgida, liiga uus teema :)

jääpoid

FacebookTwitterPinterest

india stiilis kanapilaff ja hakklihasupp sulajuustuga

vahepeal peab ikka mõne retsepti ka ära fikseerima, et poleks kaugelt otsida.

see esimene on tegelikult lapse telefoni mingist äpist pärit. pojake nimelt leidis eelmisel nädalavahetusel keset kaubanduskeskust korraga, et äpiretsepti järgi võiks ju süüa teha küll. ma küll ei saa siiani aru, mis vahet on niisama raamatust või netist leitud retseptil ja äpil (ega seal ei olnud ka mingeid eriti uuenduslikke juhtnööre), aga no samas ei ole vahet.
igatahes osutus ta valikuks india stiilis kanapilaff. pettumus oli muidugi see, et ajaks oli märgitud 40 minutit, kuid ettevalmistamine võttis muidugi kauem ning meil oli pruun riis, mis kees ka kauem.
kuna äppi mul ei ole ja netist niisama päris seda versiooni ei leidnud, siis panen vabas vormis kirja.

koori ja tükelda 1 sibul, sama tee paari küüslauguküünega ning ühe suurema porgandiga. lõika kaks kanafileed tükkideks. rohelised oad lõika lühemaks (meil olid külmutatud oad ja me murdsime).
siis on vaja veel maitseaineid. kuna ma ei saanud kohalikult poest kõike, siis ostsime masala maitseaine (tegelikult oli retseptis kurkumi, köömne, masala, cajenne segu, kokku ca 20g – ma panin samas kaalus seda santa maria segu). ingverit oli ka, et 50g riivida, mul oli mingi pisike jupp ja tükeldasin (ja vist palju rohkem polekski tahtnud, kuigi ingver meile muidu meeldib).
100g või umbes nii maitsestamata jogurit, umbes pool liitrit kanapuljongit (mul oli aedviljapuljongi kontsentraat, läks see), võid, hakitud koriandrilehti (noh, petersell sügavkülmast..).
riisi, meil on pruuni riisi ca 300ml, retseptis oli muidugi basmati riis. riis loputa külma veega ja jäta seisma.
ja üks selline suurem pann või paksupõhjaline pott.

mingi 25-30g võid poti põhja, kesmisel kuumusel lase sulada, lisas sibul-küsla. segades hautapaar minti, siis lisa kana. küpseta segades (ei pea pruunistama) ca 6-7 minti, kuni kana on pehme. tõsta kana-sibul-küsla kuskile muusse anumasse kõrvale. nüüd sulata samas potis vms, kus kana tegid, veel umbes 20g võid ja lisa maitseained + ingver. sega paar minti, kalla potti jogurt, keera see ühtlaseks massiks kokku. lisa riis ning kuumuta gemüüset jälle mõned minutid (3-5), enne kui oad-porknad kõigele seltsi torkad. põmst tahab siukst segamist, sest päris kuiv on see mass siiani. aga kui porknad ja oad on ka paar minutit maitsestunud, lisa puljong. nüüd võib natuke soola-pipart ka panna.
lase keema ja siis keera tuli vaikseks ning hauta, kuni riis pehme. mõne riisiga on see 10min, meil läks pigem 25 kanti. no vahepeal peab kontrollima, et ei hakkaks kõrbema – meil läks hästi, vedelikukogus oli suht paras.
kui riis pehme, siis kalla kanavärk potti tagasi, petersell pane kah ja sega korralikult läbi. lase paar minti veel haududa, et kana soojeneks – ja valmis ongi.

sellest on pilt ka:
kanapilaff

teisest roast, sulajuustuga supist, pilti ei ole. eks natuke selline piima-aedviljasupi moodi näeb välja, aga maitselt on ikka täitsa erinev. valmib kiirelt, mis on hea.

ajasin supipotis ca 1,5l vett keema, lisasin veidi kontsentreeritud aedviljapuljongit (võib kakanapuljongit kasutata, kuubikust) , valasin sisse paar peotäit punaseid läätsesid. ca 5 min pärast lisasin 400g külmutatud aedviljasegu (porgand, brokkoli, lillkapsas; aga võib ka muu olla). pudistasin peale natuke nõmm-liivateed (tüümian sobib ka hästi, mul lihtsalt ei ole aed-liivateed hetkel).
kuni supp uuesti keema tõusis, praadisin pannil 500g hakkliha, maitsestasin pipra ja soolaga. sibulat ei olnud, muidu oleks peeneks tükeldatud sibula ka koos lihaga pannilt läbi lasknud.
kui supp oli nüüd natuke keenud, nii et kapsad enamvähem pehmed, kallasin hakkliha potti. lasin uuesti keema tõusta.
keerasin tuld vähemaks ja segasin supi sisse kaks seda tavalist karpi Merevaiku (200g on need vist?). nüüd ei tohi enam keema lasta, juust tuleb korralikult supi sisse segada. lõpuks lisada veel maitse järgi soola, kui on tunne, et on vaja, ning veidike värsket muskaatpähklit.
maitseroheline peale ja head isu :)

FacebookTwitterPinterest

mugavuse suhtelisus

laisaks olen jäänud.
eile oli peale tööd veel üks asi vaja ära teha, kusagil Tondi-Järve kandis. mingi hetk, kui töölt sinna sõitsin (ahjaa, raamatukogu oli veel ka vahel), mõtlesin, et autoga oleks kiiremini saanud.
aga kui juba tagasi kodu poole liikusin, siis mõtlesin hoopiski, et parkimine oleks ikka päris kalliks läinud ja üldse on mugav rahulikult istuda ja kellelgi teisel see liikluse jälgimine ja juhtimine ära teha.
ei olnud veel tipptundki ja liiklus oli sujuv. ja mulle ju meeldib tegelikult autot juhtida.
aga näed siis.
ja kui rääkida sellest teemast veel, siis tõesti, umbes üks päev nädalas on mul selline, mil tõesti ongi kiirem ja mugavam autoga mingid asjad ära teha. ühel tavalisel päeval aga mitte. liikumisvabadus ei seisne autos. mugavus ka mitte.

värvi mõttes mõni suvine moon siia novembri näoga veebruari.
moonid307

FacebookTwitterPinterest

hea elu..

täitsa tore oli täna FB-s ühe inimese (mitte-laia-ringi poliitik ja õpetaja) üleskutse, et meie kodumaa sünnipäevakuul pöörakem tähelepanu sellele, mis meil siin head ja ilusat on ning kirjutagem sellest.
ega ei ole vaja pikalt arvata, mis seal all lahti läks.
muidugi teema, et kui halb meil on, tahkudega, et poliitikutel on loomulikult hea, aga “päris” elust ei tea nad midagi.
tõesti.
kusjuures, huvitava märkena tõdesin, et need, kes hoidsin positiivset joont, olid, vähemalt algul, pigem naissoost. halajad olid siis pigem meessoost. selleni välja, et üks avaldas arvamust stiilis, et tuleks küsida üksikemadelt, kui positiivne on elu Eestis. nojah, eks ma siis teatasin sedagi, et mul ei ole vaja sel juhul kaugelt küsida.

õhtul klaasiringis tuli kuidagi sellest teemast juttu ja arutasime edasi. no näiteks, igasugused huviringid ja koolitused, palju on seal mehi? üldiselt üksikud. isegi aladel, mis tunduvad suhteliselt maskuliinsed. palju on mitte-väga-noori mehi spordiklubides? natuke ikka on. kultuuriüritustel? ülekaalus naised. reisimas? perereisidel on mehi muidugi ka, aga puhast statistika ütleb, et isegi sel puhul on see naise orgunn – ja naisi on keskeltläbi ka reisimas rohkem.
et kui laias laastus vaadata, siis naised, kelle keskmine hõive näiteks kodutöödega on ikka kordades suurem kui mehel, tegelevad oma silmaringi laiendamisega väljaspool kodu suhteliselt aktiivselt. (ja pole mõtet siinkohal rääkida, kuidas mehel pole aega muud teha, sest ta teenib ropult perele raha, eriti arvestades üksikvanemate osakaalu meie ühiskonnas, enamasti on need üksikemad. pluss need Saare-naine-Milvi-tüüpi naised, kes peavad üleval joodikust mehe ja pesakonna lapsi.)
ja need naised selle juures suhtuvad siiski asjadesse pigem positiivselt.
samas, mehed. ma ikka nuputan, mida nad siis õieti teevad? istuvad teleka taga, rüüpvad õlut, sügavad mune ja kiruvad, kui halb on? (ja siis imestavad, et ükski naine neid õieti ei taha.)
mitte kõik mehed muidugi, samamoodi nagu eelnev ei käi kõigi naiste kohta – ma tunnen piisavalt erandeid. aga kuidagi julgen niimoodi laialt üldistada küll.
ning muidugi on väga edasiviiv ka see suhtumine, et niimoodi midagi muutuks. no istudes ja kirudes, kui halb kõik on. (teisalt, päris hirmutav on, kui muutused, mida siis tehakse, on stiilis Odini sõdurid..) nagu sellest pidevast halva halamisest midagi äkitselt muutuks heaks.

aga kui inimestele meeldib elada ainult halba nähes, ega siis keelata ka ei saa. kuigi ma ei saa aru, miks nad toovad oma halva teemasse, kus tahetakse head välja tuua? lihtsalt seepärast, nagu Tujurikkuja laulus, et “meil meeldib kõike vihata. Kui keegi naerab, kui vesi keeb, või kui üldse keegi midagigi teeb.”?
teate küll seda anekdooti, põrgus, katlad. kus üritatakse kedagi välja aidata katlast jne, ja siis on üks katel, kus niipea, kui mõni pea natuke kerkib, tiritakse teiste pool alla tagasi – see on eestlaste katel.
nagu näha, siis reaalselt ongi selliseid inimesi täiesti olemas. ja mitte üksikud..

tegelikult tahaksin selle peale ühest tänasest liiklusintsidendist ka kirjutada, aga lõppeks jäid kõik autod-inimesed ju terveks. lihtsalt korra võttis südame alt külmaks küll, kui see mulle lambist ette sõita üritanud tume mersu, mis ikkagi korraks pidurdama pidi, mulle väga külje alla sõitis ja signaalitas ning tüübid sees midagi žestikuleerisid. ju seepärast, et ma aupaklikult neile teed ei andnud.
lihtsalt selline hea näide meestest siin maal. mis vahet on selle juures, mis on nende emakeel. ikka valged kristliku kultuuriruumi mehed..

FacebookTwitterPinterest

une näod, hooti kajastamas reaalsust

öösel nägin unes, et pidin mingil põhjusel Jõhvi sõitma. õhtul, pimedas. keegi tuttav oli teise autoga ka sabas. kuidagi jube pime oli, tuled nagu ei valgustanud õieti ja uimane oli ka. selline tunne, nagu oleksin vahepeal roolis tukkunud, igatahes ühel hetkel olin juba Jõhvi linnas (ja nagu unedes ikka, ega see ei olnud nagu päris-Jõhvi, pigem ehk Kohtla-Järve.. aga ka mitte väga täpselt).
Jõhvis suundusime suht kohe arsti juurde, sest tahtsin oma nina lahti saada. no mis sellest, et nagu oli jube hilja, aga arstikabinet oli lahti. arsti õeks oli mu tuttav, midama teadsin (ja kes tegelikult ei ole üldse perearsti õde ega ole tal seoseid Jõhviga), kuid mu üllatuseks oli seal ka mu oma Tallinna perearst (eile päeval ma helistasin, reaalselt, perearstikeskusesse, et retsepti küsida). seletas, et käib Jõhvis lisatööd tegemas. unenäos ei kerkinud küllkordagi mõtet, et miks just seal ja mitte nt Soomes..
novot, igatahesnad loputasid hoolega mu nina ja edasi ma ei mäleta.

küll aga tuleb tõdeda, et just täpselt selline udus sõitmise tunne ja paks, tatti täis pea mul ongi. et ehk unes lihtsalt kajastus mu reaalne tänane tervislik olukord.
istun kodus, loputan nina, joon teed (ingver, nõmmliivatee, pärnaõis; kaks viimast ise korjatud; lõhn, mis teest minuni jõuab, meenutab hoopiski seeni täis sügismetsa lõhna) ja autoga sõitma ei lähe kohe kindlasti.
no ja samas on hea meel, et see on märk sellest, et ees ootab rahulikum periood. teadagi, selline nö külmetushaigus lööb ikka välja siis, kui mingi pingelisem periood on möödas.

FacebookTwitterPinterest

harilik nädalavahetus

kes küll ütleb, et jaanuar on kuu, kui midagi ei toimu?
aga võib-olla mulle tõesti ainult tundub, et tegemist on. ma olen päris mitu raamatut ju ka lugenud – ja no see on ju praktiliselt mittemillegitegemine?

sünnipäev kulges leebelt. reedel mõned pubekad kodus, kes sõid kõik pirukad ära. neid ikka oli.
eile oli kerge sünna ja hulk logistikat. kohutav kummut.
külmik on mul vana, kuid voodi mugavam kui enne.

pilved550

reede õhtul kuulutas vanakraamipood oma FB lehel, et neli head tooli on müügis. superodavalt kusjuures.
sai ära toodud, õhtul vanad katted maha, täna uued peale ja õhtuks toolid uude koju. natuke kahju oli isegi, väga hea tulemus sai. aga mul ei ole neid kuskile panna nagunii.

tool0116

õhtul tegid kassid mingi triki ja magasid, noh, peaaegu kaisus. need, kes muidu ikka kähmlevad hooti ja pigem distantsi hoiavad.

kassikesed022

kaks vahvat üleni musta kassipreilit mahtusid ka veel õhtusse.

ja hulk kana ja uus monitor.

FacebookTwitterPinterest

kui elu annab sulle märke..

.. siis loe neid.

see asjade toimimine ja mittetoimimine on ikka kummaline küll. ma ju nagu tean, et päris vastuvoolu ujuda ei ole mõtet, kuid vahel unub see tõde ära. kui ikka saatus ei soosi su mõtet, siis isegi, kui kuidagi pingutades ja pidevalt mingeid ebameeldivusi ületades jõuadki sihini, on enamasti tulemuseks ikkagi mingi pettumus või arusaam, et – elu ju ütles, et ära tee seda, ja näe, elul oligi õigus!

olles nüüd nädala jagu otsinud sobivat külmikut ja olles üsna lähedal sellele, et mingisugune hädapärane ära osta (mul on hetkel siiras veendumus, et külmikudisainerid ise oma disanitud üllitisi ei kasuta. või kui, siis on nad kas poissmehed või käivad, noh, pea iga päev poes), otsustasin täna hommikul trammis istudes sellest siiski loobuda (siinkohal lause teised sulud, kas see on normaalne või? aga päriselt, tramm on täiesti mõnus koht oma mõtteid veeretada selle veerandtunni jooksul, mis ma töö ja kodu vahel sõidan; ja tihti on need päeva produktiivseimad veerandtunnid, isikliku elu mõttes).
märkus: näe, saigi terve lõik ühe lausega kirjutatud. ma püüan rohkem lihtlauseid kasutada. igaks juhuks siiski ei luba seda.

igatahes, loobusin sellest külmikumõttest ja järgmise teadliku mõttena tuli pähe samuti juba mõnda aega meele tagatubades mõlkuv remondimõte. sellega on ka olnud omad küsitavused ja kõhklused ja kahtlused.
kuid nüüd oli mul mõne sekundiga põhimõtteline lahendus silme ees. niimoodi lambist, keset kena talvehommikut, trammis istudes.
eriti tore on selle lahenduse juures see, et siis mahub vähe kobedam külmik ära ning kööki tekib kapipinda juurde. et ehk see üks ärakaduv koridorikapp ei panegi enam juurdlema, et kuhu sealt asjad panna.
no ja siis võiks üldse uue köökimööbli tekitada ja sellega tuli ka täitsa mingi mõte pähe.
nüüd on need mõtted paberil ka.

ja teisalt olen rahul, et jõudis pärale see punane hoiatus: ära osta! ilmselgelt ei oleks ma ostuga rahul olnud, sest viimane mõte oli just stiilis, et no võtan midagi ära, siis on sellega ühel pool. mitte, et see meeldib mulle ja vastab mu vajadusele, hõissaa, selle võtame!

külmkapijutu juurde sobib külma ilma pilt jaanuari algusest. et ehk versioon kilukarbisiluetist – või mingist ulmefilmist?

kilukarbivaade, jaanuar

FacebookTwitterPinterest