kassiehmatus ehk pilguheit ühele õnnelikult lõppenud äpardusele

Posted on

ma vist peaksin kirjutama sellest, kuidas mu kass eile kapi taha kukkus. aga ma ei tea ise sellest rohkem kui telefonis kuulsin. kuigi emotsiooni sain sellestki piisavalt.

ehk siis, mul on suures toas üks imelik kapp nurgas. sai aastat 12 tagasi soetatud ajutiselt, et oleks toas mingi asjade panemise koht. selline jupp 80ndate sektsiooni, maksis vist lausa 80 krooni, värvisin ise heledaks üle, et tuppa sobituks. ja nii ta ongi siia jäänud. igasugu vajalikku ja vähemvajalikku träna täis, nurgakapi peal veel suuremaid fotosid-joonistusi hea hoida.
Volli on aegajalt ikka sinna otsa hüpanud ja seal ringi tuustinud, tavaliselt küll öösiti või siis, kui kedagi kodus pole. ma ei saa öelda, et see mulle väga meeldiks, aga kass tahab kõrgel olla ja no siis pigem seal kui nt raamaturiiuli peal, eksole.

novot, ja kui eile pärastlõunal ema mulle helistas, et tuli korra siit läbi (ma olin ise ära kodust) ja Volli on suures toas kapi TAGA, ei saanud ma esimese hooga mitte midagi aru.
siis aga koitis, et see nurgakapp ei ulatu ju nurgani välja – et kapp oleks ligipääsetavam, on tagumine sein diagonaalis nö ära lõigatud. ning ilmselt kas mõni paber oli seal üle selle tagumise serva ning kassike astus sinna peame või pani Volli ise ilge hooga sinna üles ja oligi sinna taga kukkunud.
ema räägib, et tulid mu juurde, Tiugu tuleb vastu, Vollit mitte. no olgu, ju magab, kuigi ta on selline väga agar uksele tulija muidu. aga siis ikka ei tule ja kusagilt on kuulda, et hädaldab nagu. ei saa aru, ka, et kus. aga siis hakkas Tiugu ka selle kapinurga juures midagi sahmina ja nii siis selle peale tulidki.
appike!

et seda liigutada – no igast träni täis, raske ju. isa oli küll ka siin, aga nad on ju vanemad inimesed juba.
arutasime siis, et alumise kapiosa tagasein vaja maha lõhkuda sel juhul. juhendasin veel tööriistu ja ütlesin, et saagigu või lõhkugu maha, mis vaja.
õnneks see päris tagumine diagonaalsein oli mingist vineerist ning isa sai selle osaliselt tagant lahti taotud, just nii palju, et loom välja sai.
oeh.

täna siis tagusin seda ülejäänud seina lahti, et põrandal olnud mingi sotapota ja kassikese häda (ju ta ikka oli seal mõne tunni kindlasti) ära koristada. päris kenasti nägime pojaga vaeva, et ülejäänud tagasein lahti taguda. riiul oli ka ees, see ei käi välja, selle sain ikkagi kapi põhja kuidagi. ning kui pärast tagasi tahtsin panna, ei õnnestunud, murdsin hoopis ühe riiulihoidmisnupsu ära. nii et nüüd on kapp riiulita.
mingi hulga träna sain sealt ära ka visatud, aga mul on ikka täiesti lootusetu tunne.
et tegelikult tahaks umbes kolida ja võtta kaasa ainult need asjad, mida ma tõesti tahan. jättes ka kogu nostalgia kõrvale.
aga see on juba teine teema.

mingi kohutav väsimus on kuidagi.
ei jaksa kogu aeg olla mõlema vanema ja mõlemast soost pereliikme eest..

tore, et siiski need teise liikmed, mu tubli poeg ja vahvad kassid, on :)
ja vanemad, kellest kassipäästjad said :)

kassid_1919


mõtteuiud

Posted on

mingi imelikult tühja olemisega päevad on olnud. nagu olen ja teen ja toimetan ja mitte vähe, aga see kõik käib kuidagi automaatselt.
taas kuidagi selline olemine, et pole nagu hea olla, samas midagi otseselt halvasti ka ei ole. oleks nagu oma energiat kusagile liiva sisse jooksutanud. võib-olla siis olengi.

uus külmik ühelt poolt nagu andis ruumi juurde, teisalt on kuidagi.. veider ja ei anna ka. jah, eks ma olen selle ühega harjunud, aga ikkagi.

mingid häirivad teadmised mu sees tõstavad taas pead. ma ei taha.
öösel oli jälle see veider, kerget paanikat tekitav jalavalu.


kiirpilk nädalale

Posted on

nädal on libisenud nagu liiv sõrmede vahelt. liiva on selles nädalas olnud ka küll ja küll.
natuke tähistamist ka. õigel õhtul olin teise inimese peol. mis ei olnud üldse kuidagi halb idee.
nädalavahetuse õhtus värske praetud ahvenafilee, veel veidi hiljem soolasiig värskel keedukartulil.
langevad tähed ja täiskuu. suur hulk merevett. uus kruus.
‘don’t fake being okay.’ -momendid. ja siis need teised ka.

suur kuumus on vist järgi andnud.



lihtne liigitav mõtteke

Posted on

see on ikka kummaline, kuidas vahel mingid põhimõtteliselt ammu teada olevad asjad saavad selgemaks, kui need verbaalselt ära vormida.
nädalavahetusel jõudsin mingi palava ilma arutelu käigus selleni, et nn naistemehi on põhimõtteliselt kahte tüüpi: ühed on need, kellel on kõrge enesehinnang ja ego ja kes lihtsalt suhtuvadki nii, et kõik naised muidugi tahavad neid (ning seetõttu end ühega pikemalt siduda on ilmselt ogar); teised aga need, kellel on enesehinnang madal ning iga nais(t)epoolne vastureaktsioon tõstab seda (kasvõi ajutiselt) ja lihtsalt enesehinnangu jaoks tundub seega kvantiteet olulisem (ikkagi mitu naist huvitub) kui kvaliteet (ning seetõttu end ühega pikemalt siduda on ilmselt ogar).
muidugi on see väga lihtsustatud skeem.
aga sellise palavaga ei suuda midagi peenemalt kirja panna.