vähemalt uned on värvikad

septembrikuu päevad mööduvad mingisuguses ühtlases hallis. või siis hetkel tundub nii.

peale seda paari nädala tagust viirusehoogu ei ole ma siiani päriselt taastunud. ma magan 12 tundi, aga selle sisse mahub tund-kaks vähkremist. ja kummalisi unenägusid, nagu eile. unenäod ei ole üldse hallid.
me olime mingi seltskonnaga Jõhvis, mis samas ei olnud üldse Jõhvi, vaid mingi unenäoasula, kus ma olen unedes ennegi olnud. unenägu sisaldas mingit päevast pidu, kus ma pidin olema kaine autojuht, aga lõpuks ei olnud; tasuta kokteili, ootamatut suudlust; lõpuks linnast mittelahkumist, kummalist tagaajamist (mina olin tagaajajate poolel) ja mingit määramatut ootust.
hommikul ärgates oli külm ja kell palju rohkem, kui arvanuks.

võtan iga päev hoogu, et teha üks pikem jalutustiir, aga sinna see jääbki. hoovõtu juurde.

Share

suvi tagasivaates

nagu ikka, tagasi vaadates on perspektiiv teine. aju teeb oma selektsiooni ja jätab meelde selle, mida tahab. emotsioonid teevad sama. mingid toonid ja kontrastid kaovad. ehk kõige heledam muutub heledamaks ja kõige tumedam tumedamaks, kõik muu koondub kusagile kokku.

nüüd tundub suvi kuidagi kergem, õhulisem, soojem (tonaalsuselt soojem), kui jooksvalt. suve sees olles oli kogu aeg mingi tunne, et midagi on puudu. et midagi võiks olla sujuvam ja rahulikum. et iga sirge lõpus on mingi ootamatu kurv ja kurvi taga tõus või langus ja et pikapeale see väsitab, kuigi algul oli isegi põnev.
aga nüüd, suve meenutades, on see rappumine kusagile kadunud, kurvid ja mäed on laugemaks muutunud ja kõik mahub kenadesse piiridesse ära.
või peaaegu kõik. nagu ikka, tume on tumedam ja hele on heledam.
mõned nüansid tulevad enne uinumist tuju rikkuma. talvel saan küll nendest puhata, aga järgmisel kevadel ja suvel uuesti kogeda ei tahaks. ning kui see osutub vältimatuks, on vist küll ainult üks tee sellest mööda.
sinna on veel aega, pole mõtet ette mõelda.

mõtlen sellele, kui palju ma olen mere ääres kohvi joonud. või lihtsalt kaldal kaasa elanud. pildistanud, küll üsna ühekülgselt, aga siiski. seminar ja 500km sõit läbi öö – siiani imestan, et kõik nii hästi läks. moonid ja päevalilled ja märjad püksisääred. vihma, ojaaa, aga ka päikesest ärapõlenud nina, korduvalt. tuul ja peaaegu ookeani meenutavad lained. hetked, mis lubavad unustada. hetked, mis lubavad unistada. hetked, milles leian iseennast ja suuna, kuhu võiks liikuda. kui vaid oma seesmistest piirangutest lahti saaks..

kummaline vastuolu: negatiivse tajumiseks on meil ajus rohkem ruumi, kui positiivse, aga sõelale jääb lõpuks ikkagi see teine, suuresti. see, mis on helge.

Share

until I feel better

sügishoojale üleminekuga otsustas mu organism puhkust nõuda. niimoodi, lambist. et ehk olen uimasena ja tatisena enam-vähem tubane. natuke teen tööd ka muidugi, aga kuidagi olen jõudnud mingeid muid asju ka teha. isegi puhata. eile näiteks kukkusin paar korda tukkuma täiesti – sedasi, et ärgates olin üllatunud, et mis nüüd. täna on veidi parem ja niimoodi ootamatult ära vajunud ei olegi.

pühapäeval, kui ma veel aru ei saanud, et tõbi tulekul, sahmisin paar tundi koristada ja sain elamise tunduvalt rohkem korda, kui kunagi suve jooksul. tegelikult peaks veel asju sorteerima ja taaskasutusse andma ja puha, aga algus on tehtud. nüüd ma küll tean, miks ma kogu selle koristamise aja higistasin – organism hakkas juba oma puhkust nõudma.

igatahes olen ma lugenud, põldmarjalikööri valmis saanud, süüa teinud, räimed said marinaadi, kasside mänguasjad enam-vähem kokku korjatud..

hetkel on tegelikult paras hetk väikeseks hingetõmbeks, sest praegu on see võimalik. varsti on meid tööl natuke vähem ja mingit põhitöö-välist tegevust tuleb juurde, nii et siis tuleb jälle veidi rabeleda. mingi aja kindlasti.

kuidagi tuleks endas taas leida see tahtmine jalutamas käia, mis on kusagile kadunud. või mitte päris, ma nagu tahan, kuid ei suuda end kokku võtta. peale tervenemist ehk?

Share

kalapäev, kalatult

tahtsin alustuseks öelda paar krõbedat sõna klientide kohta, aga siis meenus, et tegelikult on enamus neist ikkagi ilusad ja head. ja et tegelikult, kui poleks omal seda tunni-kaupa-elamise perioodi (jess, jälle üks tund edukalt möödas!), siis ilmselt ei oleks kahte korda mõelnudki. kuigi, samas, vist ikka oleks küll. sest kell 8 õhtul ei saadeta maile, kus on selge sõnaga öeldud, et vastus peab olema hommikul sisuliselt tööaja alguseks käes. ja vastuseks oleks dokument, mitte lihtsalt jah-ei. nii et põhimõtteliselt mul on ometi õigus talle homme hommikul soovitud ajal kirjutada, et kena, ma sain maili just kätte? mul ei ole mingit 24h vastamise ega jälgimise kohustust.
väike täpsustus, ma ei räägi hetkel sellest kontoritööst, kus ma igapäevaselt istun, vaid ühest teisest. Hunt Kriimsilm, endiselt…
et ehk saigi öeldud.

nojah.
igatahes on üsna ootamatult homme esimene september. minu meelest on veidi ogar lapsi reedel hetkeks kooli ajada – no ajastagu see mingile esmaspäevale, vast esimene klass võiks jääda septembri algusesse. aga see on omaette teema täiesti, tühja sellega.
igatahes lilli ei ole, aga on mõned kaustikud. viisakad riided pidid tal väidetavalt olemas olema. nii suur, et pole minu asi enam torkida ja kontrollida. eks hommikul paistab.

nagu näha, siis õhtuks on pea täiesti mõttevaba ja midagi hakkab liikuma ilmselt vaid vahetult enne uinumist.
igatahes mõni tüüp teadb päris hästi, kuidas vihmast kalapäeva õhtut veeta. vt fotot allpool.

mis meenutab, et kala -> fotokala -> MinuMaja ja et taas ei ole.

p.s. kadunud pintsaku leidsin ka, täiesti lambist ja täiesti väikeselt pinnalt.

Share

hetked

pärastlõunal peale massaaži teen silmad aeglaselt lahti ja vahin punastest tellistest võlvlage. on soe, on rahulik, ainult kõrvalkrundil müttava ehitusmasina tagurdamise juures kõlav piiks-piiks-piiks on kohatu. ma ei tahagi väga tõusta, aga viisakas poleks ka venitada. ma ei tea, kui palju on aega järgmise kliendini. sirutan käed ja üritan verd liikuma saada. liiga järsku minu olematu vererõhuga tõusta ei saa.
teejoomine on massaaži hinna sees. pärastlõunane päike soojendab tuba, istun tugitoolis ja räägime mingitest tühistest asjadest.
mõtlen, et tahaksin veel mõnda sellist päeva. järjest. võib-olla lausa mõnda nädalat.

mõni päev varem olin päev otsa vihma käes.
tormikate püksid pidasid vastu ja jalad jäidki kuivaks. kummikud aastast ca 1986 pädevad ka täiesti. kollane tööjope, vihmakindlam kui kõik spodripoodides pakutavad super-hüperasjad, aga nendest umbes 5 korda odavam, jäi sellele hulgale siiski alla. aga mitte kuigi hullult. ainult pealmine fliis oli märg, alumine vaid veidi niiske.
niiskus ja jahe ajas aga ikkagi sauna. teistest inimestest oma linnariiete ja kilekeepidega oli kahju.
eile kaalusin kollast kena mitmekordset vihmakeepi vaadata, aga lõin käega. nüüd natuke kahetsen – looduses jääks see igale poole kinni, aga linnas oleks abiks. aga firmakeep, olnuks siis odavam.

peale massaaži aedviljad potti hauduma ajanud, tuli eilsest jäänud väsimus peale. see päevakruiis ikkagi on päris karm.
seekord mahtus päeva ka loodus. ja angry birdsi mänguväljak, mille ümber olid üldse mitte pelglikud ja kohati päris tigedalt kluugutavad lagled. natuke oli tunne, et kas ma olengi nüüd samas olukorras, nagu need sead seal mängus. õnneks mitte.
võid tõin koju, ja juustu. sest olid palju odavamad, kui meil siin. toiduturist, ma ei või..

kõik need pildid, mida pole kellelgi vaja olnud, on siiani töötlemata kujul arvutis.
millal ma Aksil käisingi? varsti saab kolm kuud. pilte ei ole keegi näinud.

neid vabu päevi oleks ikkagi vaja, rohkem kui üksikud teiste vahele. sest mul on seis, et ma ei taha ega jaksa iga päev midagi asjalikku teha. kuigi nagunii teen.

lambad, Aksil. et midagigi oleks.

Share

hägune

ma lugesin raamatut (Martina Haag, “Midagi on valesti”) ja käisin teatris (Draamateater, “Eluhingus”) ja lugesin artiklit. kõik naistest ja kõik mõjusid mulle. ja ma pidin nendest kirjutama, aga siis jäin blogi teemasid sobrama, kohe tükk aega, aga uut ikkagi ei tekitanud. või ei konffinud. võinoh.

ja siis meenus jälle, et ma olen kõige muu hulgas kaotanud ära ühe väga mõnusa pintasku koos sinise käsitöö-kassiprossiga ja täiesti absurdsel kombel olen ma selle üle kohutavalt kurb. pintsak ise pärineb Haapsalust kaltsukast, mingi viis aastat tagasi sai ostetud ja ei maksnud väga midagi. aga see ei olegi ometi oluline. värvilisi, samas mitte liiga silmatorkavat, hästiistuvat pintsakut ei leia väga lihtsalt. ja no pross, kes enam mäletab, kust ma selle ostsin. igatahes ei meenu ka, et sellist rohkem näinud oleksin
päris palavaga ma seda ei kandnud, nii et äkki paar nädalat juba pole fikseerinud. olen püüdnud meenutada, kus ma üldse sellega viimati käisin ja ei tulegi pähe. nagu ikka, ei mõtle ju väga, mida kusagil kannad. isegi mingid kohvikud, kus viimase mõne nädala jooksul olen käinud, on läbi helistatud – ei ole kusagil.
mul on endiselt väike lootus, et see tuleb kusagilt absurdsest kohast välja. samas ma väga ei usu.

ei, ma ei ole inimene, kes naljalt asju kaotaks. lihtsalt, tundub, on mingi selline periood praegu. koos igasuguse muu mudruga. veider hägune olek ja tahtmatus.

nii et ma ei kirjutagi raamatust ja näidendist ja artiklist. kuigi need on head.

Share

kuidas ma jälle Lätis käisin (ehk ära lase end pikast algusest petta)

täiesti tüüpiline on, et kui ma istun kusagil, kus mul ei ole arvutit käepärast, või ka lihtsalt näiteks enne uinumist, on pea täis mõtteid, mida kirjutada. ja kui olen arvuti taga, on kas kiire või pea tühi.
jah, ma olen viimasel ajal sellel teemal suhteliselt iga kirjutise juures midagi hädaldanud, aga just nii ongi.

ma tean, et telefonis saab ka kirjutada, ma olen kirjutanud isegi. lihtsalt ma olen selle põlvkonna inimene, kes arvutis trükib peaaegu et klahve vaatamata ja üpris kiiresti, (eiei, 10-sõrme süsteemist me ei räägi, mul on rohkem selline kuuesõrmesüsteem, 4 vasaku käe sõrme ja 2 parema, no ausalt, ma ka saan aru, et see ei ole väga normaalne). igasugune moblades ja tahvlites toksimine on paras tüütus, millele oma osa annab see, et ma ei ole väga tegelenud sellega, et autokorrekt maha keerata (mul on tunne, et tahvlis väga ei saagi, ma kunagi otsisin). mis tähendab, et oma meelest kirjutad mingi sõna ära, aga ekraanile ilmub korraga midagi hoopis muud. arvutis halvimal juhul lähevad tähed nihkesse ja see jääb tekstis silma ning on kiirelt parandatav. aga nutiseadmetes on vahel iga pagana sõna juures vaja enne sisestamist üle kontrollida, et ega see vidin ei taha midagi muud teele saata, kui ma kirja panin.
üldse, miks peaks mingi vidin minust paremini teadma, mida ma kirjutada tahan? sest tee mis tahad, vahel ju pakubki õigeid sõnu, aga enamasti mitte. ja kui pakub kolm õiget sõna juttis, siis see uinutab valvsuse ja neljandaks paneb midagi eriti absurdset.

tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas ma taas Liepajas käisin ja kuidas ma kogu aeg tunnen, et peaks Lätis rohkem vaba aega tekitama. et ehk mitte olla ainult transpordiühik. näiteks tahtsin minna Pape loodusparki, aga sinna suurelt teelt ära keeranud jupp oli nii kohutavalt treppis kruusatee, et ma ei hakanud võistlemast tulnud noortega seal seiklema. süüa oli ka vaja teha. ehk jah, muudes oludes oleks võinud seda teed ignoreerida ja jalutada. aga kui aega väga ei ole, siis ei ole.
ja see tee, ausalt, ma ei mäleta, millal ma nii treppis kruusateel Eestis sõitnud olen. mitte kunagi?
vähemalt Liepaja põhjamuulil sai seekord käidud. kindustusteni veel ei jõudnud. randa suurtesse lainetesse sooja vette ujuma ka mitte. ainult põlvini vette, nii, et püksisääred märjad. nüüd juba kahetsen, et rohkem mitte.
õppetund noortele liivaluidete tekkest. viis minutit rannas ja pea oli paksult liiva täis.

seekord jõudsin ka siseturule. peale seda, kui olin lugenud, et see on spetsiaalselt turuks projekteeritud ja natuke juugend pealegi. eelmisel aastal õnnestus mul turuhoonet täiega ignoreerida.
turul ei jõudnud ikka ära imestada, värske kohalik kartul algas 15 sendist (või oli see 10st) ja lõppes nii umbes 60 juures. 25 sendised kartulid olid just sellise mõnusa suurusega. kas meie turgudel alla euro leiab üldse mingit kodumaist kartulit? ei ole Läti nii palju rohkem lõunas midagi. porgandi sain ka alla euro kätte. Rimis oli Läti tomat ca 1.50. no ausalt.
liha oli küll umbes samas hinnas, mis meil siin.
odavat alkoholi ei otsinud.

Liepaja on endiselt armas linnake. kontrast korda tehtud ja korda tegemata majade vahel on suur. ja Karosta ning nö päris linna vahel. rand ja rannapark teeb natuke kadedaks, sest rand on pikem ja pargis on kuidagi rohkem asju kui näiteks Stromkal. rannakohvikutest ei räägigi. aga kontserdiala ja suur rulapark ja staadion ja veel mitu kohvikut ja .. no ikka on seal parem, kus meid ei ole?
(ma hakkasin selle peale natuke Portugali igatsema ka)

sünnipäev möödus kaldal närvitsedes ja pilti tehes ja pakkimise ajal puhata püüdes ja siis oodates ja oodates ja oodates ja siis sõites. piiri ületasime veel mu sünnipäeva sees, esimene vihm tuli Tallinnast veidi lõunas, Tallinnasse jõudsime ikka väga öösel. ma ise ka ei tea, kuidas ma selle ära sõitsin ainult paari üksiku peatusega. liiga viimasel minutil ei hakanud tee peale öömaja ka otsima ju.
oligi väga teistmoodi sünnipäev.

edasi on olnud peamiselt töö. ja töö. ja töö. ja laupäev, mil kõrvetasin õlad ära, tegin 1000 fotot ja õhtul saime karmi vihma.

Share