talverõõmud

Posted on

ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.

igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.

oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..

autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.

laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.

päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle :)

õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.

150125_4820


unistan edasi..

Posted on

elu ise näitab, et kui ikka suurelt unistada ning enda “raamidest” välja mõelda, siis tekivad ka võimalused midagi nendest unistusest rohkemal või vähemal määral täide viia.
sellest võib lugeda kümneid raamatuid ja mitte uskuda. kui aga konkretiseerida ehk mittekahtlevalt unistada ja mõnest oma hirmust jagu saada.. on võimalik rohkem, kui arvata oskaks :)

linnaloojang_2289


postitus piltidest, mitte piltidega

Posted on

täitsa huvitav on, kui vanade piltide seast midagi otsides jään mingeid suvalisi katalooge sirvima. vähe sellest, et pildid toovad eredaid mälestusi (ja mitte ainult pildistatud hetkedest, reeglina meenub palju rohkem), vaid nii võib mingeid pilte nö avastada. et ehk mõnigi pilt, mis algul väga muljet ei jätnud, “töötab” hiljem väga kenasti. nii et avastamisrõõmu jagub.

kuigi siis ma mõtlen hoopis seda, et ilmselt olen mina muutunud ja lihtsalt “näen” teistsuguseid pilte kui nende tegemise ajal. tajun neid teistmoodi. mis on ka ometi täiesti normaalne, sest inimene ju muutub ja areneb. nii et päris veider oleks, kui ma hindaksin siiani 100% samu pilte, mis nt 3a tagasi, rääkimata siis veel pikemast ajast.
muidugi on hulk pilte, mis on läbi aastate head – ja ka neid, mis ei meeldinud minevikus ega meeldi ka nüüd. aga neid mittemeeldivaid on üldiselt vähe. iga pilt on ju nö oma laps ja kuigi kõik ei ole head, on tegelikult raske leida neid, mis no kohe üldse ei meeldi.

kuigi kogu see teema läheb sinna, et uut suurt kaamerat on vaja. ikka veel.
aga küll see tuleb ka :)

pilt on täitsa selleaastane.

lumitee_4699


väike mõttepaus

Posted on

eile jäi jutt nagu pisut poolikuks, sest tegemised tulid vahele. aga samas sai suur osa öeldud ka.

seda peab ka mainima, et selline tunne on, et aasta aastalt läheb elu paremaks. kusjuures paremaks mitte mingite mõõdikute-näidikute järgi, vaid enesetunde suhtes, üldise rahulolu suhtes. arusaamine sellest, mis mulle sobib ja mis mitte ning et ma ei pea asju tegema kellegi teise pärast või kellelegi teisele mulje jätmiseks. ning iseennast petan ma ära aina vähem.
kuigi see ei tähenda, et ikka ei oleks kõhklusi ja kahtlusi, kogu mu nö suhteliselt sinisilmse oleku juures. aga seda enam on selliseid loomulikke kaitsemehhanisme vaja – ma niigi olen oma elus selliseid mehhanisme liigagi palju ignoreerinud ja need korrad ongi lõppenud mingi jamaga.

veel üks tähelepanek: mind jätavad külmaks igasugused artiklid ja õpetused teemal, kuidas rohkem teenida või kuidas oma aega efektiivsemalt kasutada. pigem loen just aja aeglustamise teemalisi asju ning kummalisel kombel on mulje, et nende abil olen ma hoopiski efektiivsem. palju väikeseid vajalikke mõtteid.

tegelikult on see hetk, et otsused-otsused..
ja ilma nendeta ei saagi ükski unistus, suur või väike, teoks. kusjuures selle ühe suurema kõrval lendas eile üks väike peale ning pani mind taas juurdlema raha ja soovide seoste üle.. et kas ma riskin või mitte. kuigi, jänes šampust ei joo :)

taevasse vaatamine aitab unistada:
september_3279


justkui teel, jah

Posted on

no nagu ikka elus. et ehk kui tahad, et midagi muutuks, tuleb ise midagi muuta. ning leida positiivset selles, mis on. ka siis, kui on tunne, et väga ei ole (mis meenutab, et vahel võib loomulikult halada ka, tasakaalu mõttes :P).
just viimastel aastatel olen tabanud, et muutmise üks oluline moment ongi see, et mingitest asjadest tuleb loobuda. et ehk see, mida ma olen aastaid lugenud, ei olegi mingi jama. ainult et vahel ON raske loobuda ja ON tunne, et ei lähe paremaks.
igatahes, uuel aastal uue hooga..

lumesadu_4541


suusabaasis.. tegelikult laagris

Posted on

ma saan täitsa aru neist tuttavatest, kes olid imestunud, et mina ja lastega laagrisse. ega ma ise imestasin ka natuke, ma pole eriline lastelemb. teisalt, kui on piisavalt täiskasvanuid ja lapsed on kooliealised, pole ju hullu.. ega ei olnudki. noh, vähemalt mitte väga.

kuigi mõni ei saanud ise suusasaabaste paelu kinni ja mõni jäi poes arvestamisega hätta (et ehk pidin aitama oste valida, et rahast ikka jaguks, sest no.. korvis oli rohkem kui peos raha). vahepeal tuli natuke kurja häält ja nägu teha ka. valvata, et need väiksemad ikka midagi sööksid ja õhtul ikka magama ka lõpuks jääksid. ning, oh õudu, suusatasin ka koos nendega (korra lausa nö abitreerina).
reedene vihm, mis pea kogu loodusliku lume ära sulatas, oli muidugi ilge. mul oli hea meel, et viimasel hetkel oma HH vihmajope kaasa rabasin – kõik sportjoped olid lõpuks kuivatis, aga minul jäi ülemine ots kuivaks. vihmajopele piisas duširuumis nõrgumisest :)
lumiseks läks, teadagi, siis, kui hakkasime lahkuma :P

tegelikult oli hirmus lahe ja kuigi ma koju jõudes olin roppväsinud, oli see tegelikult puhkus selles mõttes, et ma tegin midagi ääretult rutiinivälist ja suure osa sellest värskes õhus. ning inimesed olid vahvad :)

pildil olevad mäesuusad on petlikud, enamasti olid neil ikka murdmaasuusad all. no neil väikestel, kes kogu aeg mäel ei olnud.

suusad