liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

Share

hoo ja hoobi vahel

nagu öeldud, oleksin ma meelsasti sinna lõuna poole jäänudki. eriti, kui keegi selle kinni oleks maksnud. põhimõtteliselt jäi kõik suurem osa nägemata. Klaipeda kesklinna natuke nägin ja Leedu naftapuurtorne ja suurel hulkal putukaid ja vett ja päikest ja surfareid. ja Kura säärt, ülevee. tahtsin sinna päriselt ka jõuda, aga läks nagu ikka.
kuigi ega vahet poleks olnud, kui ma oleksin päevaks ära sõitnud. noored said ise hakkama ju. ma olin pigem transpordiühik.
hästi mõnus oli see, et mingi õhtu oli ka juba hea soe, kella 8 ajal kannatas veel lühikeste varrukatega olla.

aga nüüd olen ikkagi tagasi ja selline tempo peal, et ..
igatahes on kast mitme kilo klaasiga laual, homme veel lihvida (õnneks saan seda kodus teha) ja ülehomme tuleb graveerimisse viia. sest mingi osa on ju vaja veel masinal poleerida. see, mida ei jõudnud ja mida saab peale graveerimist teha.

no ja kõik muud kenad tegemised. miks ma neid teen, kui keegi ju ei sunni – jõuan jälle sinna, et ju teevad need asjad hingele pai. isegi kogu rabelemise kiuste.

lihtsalt ma ei tea siiani, kas ma olen selle kuristiku servalt, kus maenamuse talve tammusin, nüüd kaugemale liikunud või mitte. ja et kas see tunne, et ma haldan asjad ära, on seega peatselt tagasi või pean ma veel mingi määramatu aja tegutsema nii, et pidevalt on tunne, et kohe jookseb kõik kokku..

P.S. teel ma ei kijutanud. isegi leedukate nn kiirteel, umbes nagu meie Narva mnt 2+2 osa, ainult et lubatud oli 130km/h, sõitsin ma napilt peale 90. sest esiteks oli aega ja teiseks kütusekulu.

Share

merehooaeg avatud

Eesti on ikka väike – kus sajab lund ja pannakse nalja pärast suusad alla, kus surfatakse mitu tundi merel. ehk siis hooaeg on nii nädalajagu täiesti avatud.

aga muidu läheb niimoodi, et ööpäevas võiks olla paar tundi rohkem või nädalas vähemalt üks päev lisaks. siis jääks leboaega ka. möödunud nädalavahetusel õnnestus suur hulk aega kodus veeta ja natuke isegi lebotada, aga millal järgmine selline nädalavahetus (või üldse paar päeva järjest) on, ei oska pakkudagi. sügisel? kui siiski. sest tööasjad muutuvad siis ilmselt taas.
vahel on tunne, et võib-olla oleks rikas mees ikka hea. et siis jaguks tegemist ka küll maa ja ilm, aga võiks tasustava tööga lõdvemalt võtta.
samas ma tean, et igal asjal on ka omad miinused, nii et ega ma seda rikast meest tõsiselt taga ei nutagi.

vahepeal lendas üks mail jälle sisse, sinna kulus oma kakssada sõna taas ära. mitte, et sõnad loetud oleks, aga no et ma lihtsalt kirjutan mujal nii palju, et siia ei jõua jälle õieti midagi.

kassid on endiselt need, kes siin majas järjepidevalt puhkavad.

Share

sardiinid, ja mitte ainult

ma olen nädala jooksul mõttes kirjutanud mitu positust, aga siia pole neist ükski jõudnud.

eelmisel laupäeval algama pidanud talgud muidugi siis ei alanud. meri ja värk mängus, no ei. isegi pühapäeva hommikul olid veel lumetupsud maas ja meri tundus natuke liiga külm-kuri. aga otsus sai tehtud ja päeva peale läks kõik paremaks. vistnagu. või kui mitte kõik, siis vähemalt ilm.
küsimärke, mitte talgutega seotud, on aga siiani õhus.

esmaspäeval sõin grillitud sardiine, Eestis. merevaatega ja puha. siuke fäänsi oli, mitte nagu Portugalis. st kala oli ikka kala, aga lisandid noh. hea oli, selles suhtes ei ole ka mingeid pretensioone.
lihtsalt korraga tundsin, et meie toidukohad on kas sööklad või siis sellised fusion-köögid. et kui tahta head, aga lihtsat, siis..
kuigi, teistpidi, Portugalis oli see lõpuks ikkagi natuke tüütu, et lisandiks oli alati friikartul JA riis ja kui tellisid salati, oli see roheline salat, sibul ja tomat. okei, lõpuks me juba taipasime küsida ainult ühte lisandit. ja mõnes üksikus (peenemas?) kohas olid roogadele erinevad lisandid ka. selles suhtes on meil huvitavam muidugi.
ja kokkuvõtteks juhtus see, mida karta oli – ma igatsen Portugali ikkagi natuke rohkem, kui arvanuks.
lohutus: sama poolsaar, ilma ookeanita, on selle aastanumbri sees plaanis.

nädala sees kolmel õhtul vähem või rohkem sadamas.
vahepeal mures, kui laps aknast ei paista ja tead, et veetemperatuur on mingi umbes kolm kraadi. lihtsam on kaugemal olla.

mingid asjad loksuvad siia, mingid sinna.

võrdluseks Portugalis.

Share

väsimus

mul on üleeilsest saadik olnud tahtmine kirjutada väsimusest.

sellisest kõikehõlmavast väsimusest. sellisest, et hommikul ikkagi tõused ja teed midagi, aga päeva jooksul aina kuhjub see tunne, et midagi ära tehtud ei jõua. või et midagi jõuad, aga mitte kõike. või et ajad midagi põhjalikult sassi. või et ikkagi lükkad mingeid mitteolulisi asju edasi.
ja et siis on omal lisaks väsimusele sellepärast ka halb, et mingid asjad ei edene nii hästi, nagu võiks, või oled tekitanud mingi ebameeldiva olukorra mingite asjade sassiajamisele.. ja siis oled väsinud sellest, et asjad ei suju.

no ja ma tean, et see ei ole hirmus sügavalt sisemusest. et on hunnik väliseid tegureid, mis seda väsimust külvavad. et see väsimus on lihtsalt mu peas, mitte kusagil mujal. aga et kui neid tegureid on nii mitmeid, siis ei aita isegi tedamine, mida ma peaksin tegema, et see väsimus eemale peletada.
sest ma ei jaksa neid asju teha. ega sellest väsimusest kirjutada.

Share

ma pean rääkima söögist

sest no ei saa teisiti.

eriti, kui on selline päev, et vaatad Stockmannis (mis ei ole mingi nii kallis pood, et seal käia ei võiks) lambakarree tükke, 20 eurot kilo; ja muidugi ei osta, sest selle poole kilo sees on silmnähtavalt liiga vähe liha. ja siis lähed oma koduturule ja oh õnne, seal on täitsa värske lambakarbonaad müügil. muidugi pole see peenelt puhastatud nagu karree olema peaks, et kondiotsad puhtad ja värk, aga selle kilo maksab alla 10 euro. lambaliha on siin turul üsna pidevalt, aga karbonaadi kas pole või on kuivama jäänud.
no ja siis lõigatakse sulle kenasti just see neli viilu, mis soovid, ilma lisatasuta. et ei pea mõtlema, et kas jagub või mitte või kuidas seda kodus tükeldada või midagi.

tuled koju ja oled natuke mõttelaisk, kasutad valmis maitseainesegu, kus domineerivad tsilli ja vürtspipar ja kardemon. ja mille sees ei ole soola. kaks tundi piisab isegi lambale.
siis mõtled välja, et kartulipüree pole vist päris sobiv lisand sellise maitsestusega lamba kõrvale. vist?
vaatad, et sul ei ole bulgurit ja kuskus oli alles eile. siis vaatad veel korra ja leiad, et on ikka küll bulgurit.
ja siis mõtled, et ehk teeks ikka kartulit .. ja et aega otsustada veel on.
sel hetkel helistab laps, kes teatab, et ta tuleb umbes tunnike varem, kui plaanitud, ja aega mõelda korraga enam polegi. vaatad veel korra riiulisse ja avastad ühe quinoa-läätse-tont-teab-mille-segu. valad hoopis selle potti. hiljem, peale söömist, avastad, et see oli supisegu. mis see supp ikka on muud kui vedel hautis.
mõtled korra soustile ja otsustad keeta veinisousti, aga ilma veinita. punasesõstramahlast. tead küll juba ette, et see ei ole päris see, aga ei hooli.

laps tuleb uksest sisse, nuusutab ja ütleb, et on hea lõhn, vist tuleb hea söök. viskad lamba grillpannile ning köök on peatselt lendavat rasva ja lihapraadimise lõhna täis. mngi vine hõljub tubadesse. ei peagi olema avatud köök, et toidulõhnad tuppa saada..
segad lambast lõikelauale jäänud maitseainesegu quinoa potti. vaatad, et soustimaterjal on juba üsna kokku keenud. keerad quinoal tule alt ära ja jätad hauduma. klopid või sousti sisse. pöörad lambal külge.
veidi hiljem lööd noa lambasse ja veendud, et lapse jaoks on veidi liiga roosa. paned kaane grillpannile, et liha veidi hauduks. õiget kaant ei ole, sest see pann ei ole mõeldud ju kaanega kasutamiseks. nii et mingi suvaline kõrgema servaga potikaas peab asja ära ajama. ajab ka.

paned salatimaterjali taldrikule, ootad veel mõne hetke ja otsustad serveerida.
laps tuleb kööki, vaatab ja ütleb, et nii peen toit. järgmiseks ütleb, et äkki oleks võinud ikka mingi muu liha olla. aga lammast ei saa ju muust lihast teha? tead, et see ei ole ta lemmik, samas ära on söödud.
poole söögi pealt küsib, et millal sa oma restorani avad. sa ei arva sellest midagi, sest tegelikult sa ei viitsi iga päev niimoodi jahmerdada. enamasti ei viitsi üldse. aga poolfabrikaadid ja kulinaarialetid on parajad õnnetusehunnikud, ei istu nende maitse sulle väga ja siis teedki ise süüa. ei mingit restorani.

lõpuks limpsid näpudki puhtaks, laps sööb oma jao kenasti ära.
lambarasvane pann ja pliidiümbrus kannatavad tunnikese või midagi. sest kohe küll ei taha koristada.

Share