minu aastapäevategu

.. on tegelikult see, mis on eelmises sissekandes.
loomulikult on võimalik igale asjale vastu vaielda ja väita mida iganes, neil soovitan lugeda nt Rehepappi nendes kommentaarides. ma ei hakka siin kindlasti vaidlema, miks peaks või ei peaks või mismoodi oleks õigem (et kas kellegi vastu või poolt – sest ma arvan, et kõik, mis pole k poolt, on k vastu, aga seda ainult siis, kui valida!).
e-hääletada saab juba ülehomme.

valimisbänner

ühesõnaga, minus ärkas kodanik ja .. ircus kuninganna aitas tekstiga, mina teostasin (sry, ei ole vinge graafik) ja tulemus on siin lehe ülalosas.
kasutatagu soovi korral 🙂
ja, tuletades levinud spämmist:
kui sa valima EI lähe, siis tuleb kindlasti 4 aastat jamasid ja viletsusi!
(kui viitsin või kui avaldatakse nõudlust, siis ehk teen mingi pisema versiooni ka)
update, laupäeva hommikul:
valima.jpg
update, laupäeva lõunal:
valima.jpg
ma saan aru, et neid niimoodi siin koos vaadata on väsitav.. võibolla peaks ainult lingid panema..

parkimiskultuur

Maakri tänav on üks vahva tänav. liikluse mõttes. siin kohtab ikka väga ogaraid situatsioone. peamiselt sellega, et pargitakse kas seal kus ei tohi või nii nagu ei tohi.
näiteks täna. keegi oli oma Honda parkinud miskipärast viltu, diagonaalis. no ja Maakrit pidi sõidab pidevalt suuri autosid. kaksiktorni ehituse ajal oli neid eriti palju, aga nt Stockmanni minevaid kaubaautosid sõidab ka. ja nüüd ongi lumevall tee ühes servas ja diagonaalis Honda teises, mingi kaubaauto üritab mööda nihverdada (liikudes 2cm, juht välja, vaatab, kas mahub), Maakri on algusest saati umbes ja see niigi nõme koht, kus on Radissoni eest ja tagant tulevad teed ja alt Europargist tulev-minev ka, seal käib siis veel ümberpööramine ja hull manööverdamine. kõik üheainsa autojuhi pärast, kes miskipärast pole suutnud oma autot paralleelselt teega parkida.
kui ehitus käis, oli veel toredam. siin on ju see keemiline puhastus ja no hommikul siis tulevad kõik oma asju puhastusse tooma ja õhtul järgi. eksole, ega siis kusagile paarisaja meetri kaugusele parkida on ju võimatu, ikka autoga ukse ette. ja kui kõik kohad on täis, siis päris nurga peale. või ka teisele poole teed, kus keelumärgid üleval. aga mis see 5 minti ikka teeb eksole?
ja siis need suured ehituseautod manööverdasid seal nende vahelt mööda ja minu meelest panid vahel mõnuga tänava kinni. ja ma saan neist aru. muidugi see segab teisi, korralikke liiklejaid ka, aga no ausõna. kuigi ega selline tüüp on lõpuks suure auto juhi peale kuri, kui kriimustus vms küljes.
ja mul ei ole kunagi fotokat kaasas ka et pilti teha. siit saaks ikka selliseid kaadreid..
seega nüüd pakun hoopis niisugust 🙂

lamp443.jpg

plaastrihala

kuulge, miks ma ei suutnud kesklinna 3st apteegist leida sellist kitsast leukoplaastrit? Antoniol on näpuots katki ja panin talle mitu päeva üle näpuotsa siukse alla sentimeetri laia ja ca 3cm pika plaastri, mul oli neid kodus mingi varu. no ja tahtsin nüüd juurde osta ja ei ole lihtsalt selliseid. isegi lasteplaastrid on pea 2cm laiad. no kuulge?

et siis nagu valimised..

ma mina ei tea küll, keda valida.
k-d ei vali, selge see.
esimene loogiline mõte oleks rohelised. aga vot ei kisu sinnapoole ka. heaküll, ökomöko ja loodus jnejne.. aga neil on paras hulk suhteliselt utoopilisi mõtteid (nii palju kui ma kursis olen) ja lisaks arvan ma, et nendega juhtub sama, mis RP-ga omal ajal. ühelt poolt uus jõud ja rahvas veel usub, teisalt saavad protestihääled ka.. ja siis saavad oma kohad kätte ja edasi juhtub nendega sama mis ikka Toompeale jõudnutega.
niiet ma olen täitsa nõutu. võiks ju küll olla see kastike ka, et ‘osalen, aga ei vali kedagi’. või oleks siis, et hääled saab inimene, mitte erakond. bhh!
sest et ma valin ju nagunii!

kuidas mõjutada..

kuidas ma saan, et laps paneks end hommikul normaalselt riidesse? mitte et mu korduvate ütluste peale hakkab ikka panema alles siis, kui ma kurjaks saan. siis on nördind pealegi.
seletatud on talle seda nii üht kui teist pidi.
no täitsa läbikukkund tunne on vahel. nagu mulle meeldiks ta peale häält tõsta.

kohv (sigarettideta)

me istume, joome oma kohvi ja ma tunnen, et me oleme võõrad.
tegelikult ei olegi rohkem öelda. sellegipoolest me ütleme ja naeratamegi selle juures. ma ei tea ju, mida sina tunned ja mõtled. see polegi oluline. isegi kui midagi mu sees veel üritab seda oluliseks pidada, ei kao kusagile teadmine, et see on enesepettus.
ma jälgin hoolega oma liigutus, et sinuga juhuslikult mitte kokku puutuda. ei ole vaja.
lahkudes lubame, et peatselt jälle. ma tean, et ma ei istu sinuga enam kunagi.
elu keerab asju kummaliselt.

3 koolipäeva lõppemas

slaidiesitlusest on ikka vist kasu ka. ma ei lugenud otse konspektist maha ja suutsin nõrgematest kohtadest sujuvalt üle libiseda selle toel.
aga jube raske on teha eksamit laialivalguvas aines, mille kohta puudub isegi ainekava ja mida on andnud ca 5 erinevat inimest. seesama aine jah. ausalt öelda see vihastas veidi. sest me lihtsalt ei teadnud, mida õieti õppida. ülevalolnud materjalid katsid ainult osa küsimusi, suur osa teistest olid sellised, mida nägime-kuulsime esimest korda. nojah.