jõulukaardi asemel
kõike head ja kaunist pühadeks 🙂
***
uhh, mingid mõttetud väikesed pisiasjad võivad esile kutsuda suuri asju minevikust. no ei saa kindel olla, et miski asi ei mõju. mõjub ikka.
õnneks juba suhteliselt vähe. aga ikkagi!
RM-i ujumisjutud
kuna auhinnad käisid vanuseklasside kaupa, siis RM midagi ei saanud. 2001 sündinud ja nooremad olid kõik koos – ja muidugi on seal neid, kes ujuvad teist aastat, võib-olla isegi kolmandat. eks ta väheke nukker oli, aga rääkisin ära, et tublisti trenni tehes võib temagi kunagi medali ja diplomi saada.
kringlit oli tänasel peol küll nõrkemiseni. vanemaid oli vähe ja kohvi pakuti seega väga palju.
eilsetel võistlustel vaatasin, et seebikatega klõpsiti natuke, võtsin täna siis kaamera kaasa. treeneritel oli muidugi hea meel ja nii ma siis pilti tegin. aga jah, jälle ruum üsna hämar, mul üks kaart kaasas ja seega väga palju ei klõpsinud. viskasin pilgu peale, siiski saab igast auhindamisest mingid enam-vähem pildid kätte.
piparkookima.
tegemised lastega
eile oli lasteaia jõulukas. ja nagu ikka, oli saal üsna hämar ning ka ruumi vähe. kui on kaks rühma koos, on alati kitsavõitu. sellest rääkimata, et pildistada on raske – nii hämaruse tõttu, kui et ruumi õieti pole liikuda. istusin ka meie rühma laste suhtes lollaka koha peal ja kui vahepeal veidi liikusin ning tahtsin minna ühte kõige paremasse kohta, kust oleks laste nägusid saanud, arvas juhataja, et nii ei saa, siis tulevad kõik sinna pildistama.
vot siis ma mõtlesin, et võiks olla nagu vanasti: üks pildistab, aga see-eest saab vabalt liikuda. ei, ma ei tahagi ise see olla. vähemalt saaks normaalsed pildid.
täna käisime RM-i rühmaga minu ässitusel Piparkoogimaaniat vaatamas. trammiga Balti jaama, sealt siis jala edasi. algul Raekoja platsi kuuske (ja lambaid) vaatama, siis Kullo galeriisse koolilaste näitusele ja siis Disaini- ja Arhitektuurigaleriisse suurte näitusele.
kaks õpetajat, mina ja 17 koolieelikut.
väga hull ei olnudki. kuigi jah, eks neid ikka oli, kelledel käte eemalhoidmine piparkookidest üsna raske oli.
aga tegelikult ma olen sellest hullult väsinud ja kõik muu, mis ma tahtsin kirjutada (kui tahtsin), jääb kirjutamata.
ahjaa, RM-il on homme esimene ujumisvõistlus 🙂
une näod
vastu hommikut oli jälle mingi segane uni.
ma pidin minema – ma ei teagi enam, kuhu, igatahes miskipärast sattusin ringiga minema. mingi teise bussi peale. ja siis sattusin sõbrannale külla. sõbranna muuseas kiitis, et ta wifi töötab paremini peale seda, kui ma olen seda sättinud (ma ei ole konkreetse inimese vwifit või arvutit mitte kunagi puutunud, vähe sellest, ma pole tal külaski käinud viimases elukohas).
novot, laps oli mul ka miskipärast kaasas.
kui laps hakkas tualetti minema, pidi ta saapad jalga panema ja tuli kohe varsti tagasi, et astus millegi sisse. vaatasin ka ja vannituba oli pinnasepõrandaga.
miskipärast jäime sinna magama ja siis ärkasime üldse telgis. vannitoa-telk oli kõrvalt kokku koristatud. kusagil kaugemal metsasihil tegi keegi autoga kiiruskatseid. astusin mõned sammud ja olin baltijaamas, mis tegelikult ei olnud nagu üldse baltijaam. hakkasin seal oma jalatseid otsima (tegelikult olid mingid suured kotid kaasa ka) ja leidsin kummastki paarist ühe jalanõu. mingi tuttav oli nagu jaama haldaja ja kurtsin talle ja ta lubas tegeleda. selle ajaga kadus veel üks king ära.
ja tegelikult olin ma tööle tund aega hiljaks jäänud.
räimefileest heeringas
hommikul kaubamajas lõunasööki valides otsustasin Amica heeringa ja kartuli kasuks. kui ikka pikk päev tööl olla, üksi, siis ei saa muidu lõunat, kui kaasa ei võta. eile varustasin end mingist Kopli kulinaariast (väga söödav toit muide), täna otsustasin linnast vaadata. kuigi mul on tõesti nii Kaubamaja kui Stockmanni kulinaariatest suhteliselt kopp.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 😛
soojendasin need vesised kartulid mikros ära ja seal kõrval oodates lugesin siis karpi kah. tillikartul ja koostisained oli okei. järgmine artikkel: heeringas, koostisained räimefilee, taimeõli, keedusool, säilitusaine E211. muidugi, jah, miks peab soolakala juures olema see E211 kui üsna paljude kõrvalmõjudega lisaaine, aga.. räimefilee???
nojah, eks ma õppisin seda ise ka, et räim on heeringast kujunenud mingi Läänemere-variant ehk räim ja heeringas on lähemad suglased kui räim ja kilu.. aga ma tahaks siiski heeringa nime all süüa heeringat!
vot kohe maksab kätte, kui lööd käega ja poes ei loe, mida ostad.
aga noh, muidu ma oleksin ikka veel kauem seal valinud..
pea pulki täis
tööl ei ole peaaegu üldse pilte ja kaamera on endiselt küla peal, sest ma pole järgi jõudnud. seega ma pean loobuma oma soovist siia pilt panna.
selle asemel tuletasin meelde oma lapse nime ja käisin tõin ta jõulupaki ära. sest just selline mail tuli: tuletage meelde lapse nimi ja tulge järgi 😛 õnneks on vähemalt lapse nimi mul ikka meeles.
totter on ikka see, et laste pidu ei ole. kohe mitte mingil kujul. aga noh, kokkuhoid ja asjad.
muuseas, meeldetuletamisega: üks pakk on mu jaoks juba mõned head päevad cargos, meenutati mulle täna. et kui lapse nimi on meeles, siis hulk muid asju ei ole (või miks ma aina enam kalendrit kasutan?).
cargo muidugi on jõle ebamugav minu jaoks, mugav konkreetse saatja jaoks.
kuigi mis sellest postkontoristki kasu oleks, üks pakk (õnneks mitte mingi tasuline) on kaks nädalat saatmata. homme pean veel ühe posti panema, nii et sellega peaks ühele poole saama.
tundub, et ma saan täna vahepeal isegi veidi hinge tõmmata.
blogspotist, Hobujaama trammikast ja lapsest ka
ma ei saa blogspoto blogidele hetkel ligi. ütleb, et “… kuid teie päring sarnaneb arvutiviiruse või nuhkvara rakenduse automatiseeritud nõuetele.” põnev. ma ei tea, kas blogspot nüüd vihkab mind või on see üldine viga või piisaks restardist. muud googli rakendused töötavad küll kenasti jah.
hommikul trammist maha tulles mõtlesin taaskord selle Hobujaama trammipeatuse peale. või mis seal mõelda, seisma pidin, et lõpuks õiges suunas liikuma saada. tüüpiline hea idee, mille teostus kukub välja just nii, nagu kukub. kitsas on ju noh. rahvas peatusest koguneb trammi uste alla, sealt tuleb rahvas kes tahab liikuda mõlemas suunas ja siis ongi mingi ilge tropp seal ning liikuma ei saa õieti kusagile. ausalt öeldes päris totter.
ja siis suundub suur osa sellestsamast massist Viru keskuse poole, ignoreerides ka valgusfoore. vahel ei mahu rahvas kenasti seismagi fooride taha, kitsas on ikka.
ma kohe ei tea. meil kukuvad need lahendused kuidagi poolikud välja.
aga muidu on nii, et on.
pojal on laupäeval esimene ujumisvõistlus. ja minu tööl jõulupidu ei ole. paki siiski õnneks saab. ujumise pidu on ka, kinoga ja puha 🙂
tegelikult on kahju, et laste pidu ära jäetakse. jah, kokkuhoid ja kõik – aga äkki saaks kusagilt mujalt natuke kokku hoida ja mingi üritus lastele siiski teha?
einoh…
sellel mu nn põhitööl, kus varsti saab 10 aastat täis, hakkame me peatselt jälle kolima. ma parem ei loe kokku, palju me seda oleme teinud juba. kindlasti läheb mõni koht meelest ära lihtsalt. aga pakun, et kaheksas eri kohas oleme olnud. kahe maja piires küll, aga ikkagi. tüütu.
sellest ma ei räägigi, et kui oled küsinud hinnapakkumise aasta tagasi ja nüüd teostad projekti (vahepeal on ju vaja raha saada), siis üsna paljudel puhkudel pole selle pakkumisega enam midagi peale hakata.
veel põnevam on siis, kui pakkumisi ei olegi.
või kui on pakkumine, aga see on projektist välja kärbitud, samas see töö on juba tegemisel.
fotoka unustasin eile autosse. lahe ilm ja ma ei saagi möödaminnes paari klõpsu kusagilt teha.
suurt kaamerat ma ei vea ju kaasas.
ning ühe kingiga, mis oli plaanis täna soetada, läks nii, et seda enam lihtsalt ei olnud müügil seal. ma ei tea nüüd, mis saab. sest sel nädalal mul pole aega mööda linna supermarketeid kolada ja otsida, et kus on.
nojah.
koju minnes ostan suure kotitäie mandakaid siis jälle. pugin end täis 😛