gunzdisaalis

laupäeval käisime sõbrannaga gunzdisaalis. täpsemalt siis üritusel nimega Fotomess, mida korraldas punt EKA taustaga fotograafe. tasuta üritus, natuke juttu mõne tuttavaga ja mõned kummitama jäänud mõtted. peamiselt kunsti teemadel siis. või sellel, et kust läheb kunsti piir?
fotosid oli seal igasuguseid. ei kurda, enamik ei olnud vähemalt igavad – aga päris paljude juures tabas mind pigem see hämmeldus, et see siis ongi kõrge ja kallis kunst. jaaaa, kallis ka, seal oli hinnakiri väljas ja mõne asja puhul ma ikka pidin tõdema, et ma ei saa üldse kunstist aru. et põhimõtteliselt võiksin ma hulga oma pilte vabalt kunstiks kuulutada ja ilge kirvehinnaga müüki panna. ausalt noh. kuigi ma ise ei arva, et ma olen mingi hull gunzdfotograaf või see, mis ma teen, üldse on kunst.
ja tõesti, midagi üliväga vinget ma sealt ei leidnud, kuigi alati vist ei peagi. aga vahel tuleb ette. ja võib-olla üldse mitte nii über-hinnatud kunstniku-fotograafi tööde hulgas. ning miskipärast ma ei arva, et asi on ainult minu maitses. kaasasolnud sõbranna oli konkreetselt pettunud näiteks.

vot, aga siis on see asi, et kui ma ka võtan pähe, et tegelikult on mu fotod täitsa tasemel ja arvan, et ma olen peaaegu samal pulgal mõne ‘tsunfti’-fotograafiga, siis tegelikult nõuab see vist väga hullu tegevust. sest pole midagi parata – kui sa ei kuulu ‘õigesse’ punti, siis ei loeta su töid täisväärtuslikuks kunstiks. kunagi üks EKA-s fotot (tasulisel kohal) õppinud tuttav teatas täiesti otse, et ega ta foto suhtes sealt suurt juurde õpi, aga ta saab vajalikud tutvused, et teda kunstiringkondades tõsiselt võetaks. ning et ta õpiks, millist juttu tuleb ajada, et asi kunstina mõjuks. võimas sõna ‘kontseptsioon’!
ning tegelikult ongi sellega suur osa öeldud.

õnneks ma ikkagi ei pea end ise fotograafiks ja ei roni nende pärusmaale.
kuigi, tervelt kaks Kunstigümna lõpetanut on arvanud, et ma võiks sinna kooli fotoõpetajaks minna (kui tuli info, et neil on uut õppejõudu vaja).

samal teemal veidi teise nurga alt on kirjas siin.

reedene kohvilugu

sõbranna, kes on Soomest kodumaal käimas, tellis mult homme hommikuks kiluvõikud. muuhulgas tuli ka juttu, et kuidas mul kohviga lood on. minu meelest ta on mu juures kohvi joonud, või siis ei ole, kes ikka mäletab.
igatahes presenteerisin talle oma kohvimasina pilti siinsamas blogis, natuke allpool, mispeale ta oli rõõmus, et saab normaalset kohvi küll. et asi oleks veel parem, rabasin eile poest ühe paki espressot – mis on ju veidi teise maitsega, kui tavakohv ja paljude kohvijookide nö põhjaks parem.

täna hommikul avan rõõmsalt paki, et proovin järgi ja ohoo! pakis on hoopis kohvioad!
kusjuures ma poes pakke läbi ei katsunud ja mina, vana sildilugeja, ei lugenud silti kohvipakilt. hinnasildil ei olnud igatahes ubade kohta midagi. või siis rabasin paki kusagilt kõrvalt. no ei tea, igatahes jahvatatud kohvi asemel olid oad. mis teoreetiliselt peakski olema parem. juhul, kui on millegagi jahvatada.

haa! seekord kusjuures on juhtunud nii, et mu majapidamises on segastel asjaoludel vedelenud üks elektriline kohviveski juba paar nädalat. nii et mis elul viga – oad masinasse ja .. oot-oot, espresso jaoks on ju vaja peenikest jahvatust?
keerasin kenasti jahvatuse jämeduse kõige peenema peale ja masin tööle. jõurab ja jõurab, läheb aega mis läheb, lõpuks on jahvatatud. avan kambrikese ja tõden, et nii peenikest kohvi ei olegi ma vist näinud. või kui olen, siis ei mäleta. et seepärast nii kaua ragistaski. hm.
täidan käpa kohviga ära ja lükkan kohvimasina tööle ja mõtlen juba, et jälle mingi jama ei ei tööta. mispeale venib aaaaaaeeeeglaselt käpa ühe avast välja paks must tilk. ja siis teine. ja siis juba peaaegu ühtlase, väga aeglase joana.
pikapeale saab tassike täis. aeganõudva protsessi käigus (tavaliselt on see väga kiire protsess) mõtlen välja, et ju vist sai liiga peenike see puru ja tõmbas veidi umbe filtriaugud lihtsalt 😛

samamoodi mingitel segastel põhjustel on mul külmikus 35% koort, mille abil saab see kohvi joodud. õhhh!

hautatud kits pastinaagi-kartulipüreega

pilti ei saanud, sest jube hea oli ja liiga hilja tuli meelde, et võiks teha 😛 ja nüüd on kõht paksult liiga täis lihtsalt, nii et ei taha taldrikule rohkem plätserdada..
retsepti ka pole sellist täpset, sest lihtsalt tegin – peale seda, kui olin guugeldanud ja lugenud mitut (no nagu ikka).

1 kodukitse kints
6-7 porgandit
1 suur sibul
aed-liivateed (värske on parem, aga võib ka kuivatatud, kümme-viisteist vart võib vabalt panna)
ca liiter veisepuljongit (võib ka kontsentraadist; kogus sõltub ka poti suurusest)
300-400ml tomatipastat
ca pool pudelit punast veini
soola, purustatud pipart

puhasta ja haki sibulad, koori ja viiluta porgandid.
pane köögiviljad haudepotti, lisa tomatipasta, puljong, vein, ürdid, maitseained. sega ära. pane kints potti nii, et oleks enamvähem kaetud vedelikuga (vajadusel lükka aedvilju alt kõrvale).
aseta 160-kraadisesse ahju, kaane alla, ning lase seal haududa nii 4-5 tundi.

umbes pool kilo pastinaaki
umbes pool kilo kartuleid
100ml piima
100ml 35% rõõska koort
3spl maitsestamata toorjuustu (Farmi)
50g võid

koori ja puhasta kartul ja pastinaak, keeda pehmeks. kurna vesi. pane omavahel segatud piim ja koor soojenema (ära lase üle keeda!). püreeri kartulid-pastinaak pudrunuia vms abivahendiga. lisa või ning kalla peale kuum piima-koore segu. klopi puulusikaga, kuni või sulab. siis lisa toorjuust ja klopi püree mõnusalt vahtu.

serveerimisel lisa lihtsat toorsalatit (jääsalat, tomat, kurk, balsamico-kaste).

ajaabsurd

täiesti nonsens. mu vabad päevad kaovad niimoodi käest ära, et kohutav. tööl siis nagu puhkaksin. ja ma ei suuda aru saada, mismoodi on võimalik elada, töötades viis päeva nädalas, 8 tundi päevas. siis pole ju üldse mingit aega. ja ma mõtlengi, et kohe üldse pole.
või olen ma lihtsalt nii kehv ajaplaneerija? sest ma ei planeerigi seda väga.

asi on maitses

tahtsin kirjutada millestki muust, näiteks oma seljast, aga just tuli Selveri köögi reklaam telekast. no et kui palju salateid ja asju neil ikka valikus ja iga päev poes saada on. ning kohe tuli pähe mõte, et mis mõte on suurest valikust, kui sealt süüa kõlbab umbes heal juhul kümnendik. kui sedagi.
samas ma mõtlen, et ilmselt on probleem ikka minu maitses, sest nii paljud ju ostavad sealt midagi. söövad ja kiidavad ja toidavad terveid pidu nendega. neil ju peab klientuur olema. ja kõikidel teistel poekulinaariatel ka.
kuigi tõesti, kas keskmine maitse ongi nii alla käinud?

ahjaa, selga sai ka täna keeratud-venitatud veidi. ehk saab paremaks.

laupäev, koogi ja kinoga

tegelikult olin ma eilse laupäeva pärastlõunaks täitsa tüdinud. ikka need naistetööd, eksole, mis ei jäta mingit püsivat jälge. pood-turg-kokkamine-koristamine-nõudepesu. ja päev libiseb käest ära lihtsalt. vahepeal on vaja ju lapse kallal ka naaksuda, et ta on kirjutuslaua ära koristaks. nii et RM juba küsis mult, et kas ma kuidagi ilma karjumata ei saaks. piinlik.
aga siis sai kook valmis. kohupiimakook mitte-väga-kerkinud pärmitaignal (vedelik oli ilmselt liiga soe, millest ma liiga hilja aru sain). rosinate asemel panin sisse jõhvikaid 🙂

ja peale koogi valmimist võtsin poja näppu ning käisime vaatasime supervarga-filmi. see oli isegi üllatavalt hea. enne näidati seal mingeid reklaame ja siis vaatasin, et on teatud tüpaažid, näoilmed ja ilmselt mingi odav värvimistehnika, mida hullult palju on kasutatud. no et sa näed mingit ilmet ja see on olnud juba x+n multikas, tegelased on peaaegu äravahetamiseni sarnased mingi teise filmi omaga ja lisaks on kogu värvimistöö natuke liiga digitaalne kuidagi. aga vaadatud filmis oli selliseid äratabamisi päris vähe ja laps igatahes enamuse ajast kas itsitas või rõkkas kõrva häälega naerda. lisaks on see tõesti selline film, mis sobib ka pisematele, st mingeid väga koledaid asju seal ei ole.
pärast arutasime RM-ga natuke kosmoselaevade teemal ja õhus edasiliikumise teemadel. kusjuures kui m nüüd mõtlen, siis selle teise, noore päti lennumasina puhul on mul tunne, et sellel oli mingi reaktiiv ainult masina all – ehk kuidas siis sai ta edasi liikuda? aga võib-olla mäletan ma valesti.
muidugi pani see ka kergelt irvitama, et noore päti elamine oli kõik väga moderne, voolujooneline ja – valge! olgu, oranži oli ka, aga nii põhimõtteliselt meenutas see mulle ühte ümberpoppi (mitte-ainult-)it-brändi.

ja kook on tänaseks peaaegu et otsas.

klassikaline pärmitaigna-kohupiimakook jõhvikatega

vahelduseks testike

pildi kirjumaks löömiseks ja need testid on päris lõbusad ka.


You Are Eloquent



You are a warm, open, and talkative person. You express yourself well.
You say whatever is on your mind, but you say it with class and grace.

You are passionate and persuasive. You have a lot of opinions, and you tend to convince other people you’re right.
You enjoy spirited debate, and you believe in the power of works. You are a lucid thinker and a vivid speaker.

The Argyle Test
Work is Hard. Time for Blogthings!

avalikkuse kaasamine

käisin täna Põhja-Tallinna üldplaneeringu avalikul arutelul Kalamaja Põhikoolis. selline eskiisitutvustus siis pigem, mingid materjalid on ka Tallinna kodukal väljas. aga infot selle ürituse kohta sain üsna juhuslikult Facebookist. püüdsin praegu linna kodulehelt infot leida selle toimumise kohta, asjatult. ilmselt ma ei oska seal piisavalt navigeeruda.
põhimõtteliselt on joonised arusaadavad ja inimlikult suhtudes on ka üsna mõistlikud lahendused. et mida selle üldpnaeeringuga ikka nii väga peenelt teha saab. ja selge see, et see on koht, kus mõningaid põhimõttelisi muutusi saab sisse mina. nii et minu jaoks kiskus arutelu kohati liigselt detailidesse, aga olgu, seda on ka vaja.

pigem oli minu jaoks küsimus selles, et 75% juttu keerles kalamaja ümber, 25% pelgulinna ümber.. ja minu poolt kandist vist ei olnudki kedagi? sain aru, et oli hulk inimesi Telliskivi seltsist, natuke Pelgulinna seltsi inimesi ja siis vist mõni eraisik ka, nagu mina. igal juhul see omavahel vestlev seltskond tundis kõik üksteist.
ja selle taustal jäingi mõtlema, et jah, kus on seltsid, on lihtne, seal on ikka aktiviste. aga et Põhja-Tallinn on ka Pelgurand ja Kopli ja Karjamaa jms, et suur osa oli esindamata ju üldse. jah, ma mõtlen ka tükk aega Kopli seltsile, kunagi oli selline asi, aga praeguseks pole ma jälile saanud. et tekitaks siinpool ka mingi pundi.
kuid – kuidas jagada vajalik info ka neile, kes ei ole kusagil seltsides. ning näiteks ka sellele elanikkonna osale, kellel pole eesti keel emakeeleks? et ka neid inimesi tuleks ja nende hääl kõlaks? sest ausalt, praegu jäi mulje, et teemaks on mingi Kalamaja areng ainult. aga ei ole ju.

igal juhul annan teada, kui järgmise avalikustamise või mingi arutelu toimumas on.

vähese saagi aasta

no tõesti. absoluutselt iga saaduse kohta öeldakse, et halb saak oli. paar nädalat tagasi lugesin, et halb maasikasaak oli, isegi. küll on halb õunasaak sel aastal ja küll halb kartulisaaks ja mis kõik veel. hea veel, et ei karjuta, et seeni oli ka sel aastal vähe.
huvitav, et minu tutvusringkonnas on aiapidajatel ja igasugu kasvatajatel täiesti normaalsed saagid. ei ole ekstreemselt vähe midagi ega ekstreemselt palju. jah, ilm oli muidugi soojem ja kuivem ja kindlasti see natuke mõjutas – aga no ma ei usu, et kõike nii hullult vähe on.
samas on see väga hea põhjus hindu tõsta ja hoida. nii kalleid kurke-tomateid ma ei mäleta, kui sel aastal olid.
ja tatra hind mind ka ei kõiguta. kilo ostan aastas ja ei ole mul aimugi, mis selle hind enne oli.

ahjaa, vastuseks otsingutele ka. ilmselt seoses Hullude päevadega on mitu Stockmanni otsingut. Stockmanni parkla on praegu ilmselt väga täis, aga reklaami järgi on Tornimäe maa-aluses parklas praegu mingi soodukas, kui Hullude päevade kilekotiga sinna tagasi lähed ja maksma hakkad.
Stockmanni caesari salat (jah, see on õigem kirjapilt kui cesari salat) mulle isiklikult ei maitse väga. minu mälu järgi on seal juba vale roheline salat põhjaks ja lisaks sellised seisnud vettinud rohelised salatid ei ole head kunagi. sõida Kadriorgu, maksa natuke rohkem ja võta see NOPist parem.