mul on ikka imelikud nõudmised. selliseid susse ja sellist pidžaamat, nagu ma tahan, ilmselt ei olegi olemas. või kui on, siis kusagil mujal või väga kalli raha eest. kusjuures oma meelest ei soovi ma mitte midagi erilist. aga ilmselgelt ikkagi nii on.

käisin täna ühel vestlusel ja sain kokkuleppele ühe pikemaajalisema projekti osas. alguses peab raha üldse taotlema hakkama, nii et sissetulekuid sealt mõnda aega veel ei tule, aga eks see tuleb hilisema töötasu sisse arvestada. vähemalt on teada, et midagi hakkab vaikselt liikuma.

ja muidu olen ma sellest vabast päevast juba väsinud. nagu ikka.

vaatasin just, et nii ammu pole pilti olnud siin. aga ei saa ka praegu. kolisin asju arvutite vahel ja enamik pilte on seega välise ketta peal, siin, uues arvutis, on vaid need, mis on vaja kiiremas korras ära teha – ehk tööasjad.
ja mida ma ei saa normaalselt teha.
sest terve nädalavahetus oli lihtsalt väga hull olla. täna on küll veidi parem – aga ainult seni, kui ma liigun ja midagi teen. kui ma siia istun, siis 10 minutit on enamvähem viimane piir, kaua suudab olla. tööl ajasin ka iga natukese aja tagant end püsti ja koperdasin toas ringi. osa tööd tegin ka püstijalu ära. no mis parata, eksole?

mult on küsitud, et kas ma oppi kardan ka.
no muidugi kardan, ei saa ju nii, et üldse ei karda.
aga teisalt kaalub selle hirmu üles teadmine, et peale oppi on parem. kogu valu ei kao korraga ja haavavalu jääb on kohe kindlasti, aga nii laias laastus ei topi keegi mulle enam siili jalgade juurde voodisse ega okastraati jala sisse. ning see on märksa olulisem, kui see hirm, et midagi võib juhtuda. ilmselt pole tänava ületamine ka ohutum kui selline operatsioon.

no ja see uus arvuti, kuhu ma siin asju tõstnud olen: ma võin olla hädas resoga ja ühe-teise asjaga, täiesti oma viga noh. aga samas win7, mida ma natuke pelgasin, meeldib mulle küll. okei, natuke peaks kujundama ja konffima, aga üldine loogika (muidugi mitte MS-i oma poolt välja nuputatud) meeldib. võib-olla küll seepärast, et mu XP oli ka natuke ära häkitud ja juba seal oli mul näiteks natuke sarnane kiirkäivitusriba jms. kuigi jah, mitte päris nii nagu nüüd.
ja kuna ma sain selle arvuti juba pealeinstallitud programmidega (väga mõistlik valik, arvestades, et mina ei tellinud midagi ja ilmselt pandi see meie firmas peale, mitte müüja poolt; tavaliselt mulle ei meeldi, kui mu arvutisse on mingeid asju niimoodi topitud), siis olen saanud kümneminutiliste juppide kaupa ka Adobe Lightroomiga lähemalt tutvuda. kui mu esimene põgus kokkupuude sellega oli segane ja arusaamatu, siis nüüd mulle juba täitsa meeldib ja ilmselgelt teebki see mu töö lihtsamaks. kuigi mitte veel kiiremaks 🙂

mul on õnnestunud oma elu veeta nii, et ma ei ole sattunud tavahaigla erakorralisse osakonda. naisteasjadega on paar korda olnud põhjust vastuvõttu lipata, aga muidu mitte. kunagi hallil ajal käisin isaga traumapunktis ja lapsega olen ka käinud, aga see vist ei ole päris see.. või on? ma ei tea.

igatahes eile õhtul võttis mu eks-parameedikust sõbranna natist ja tiris mind erakorralise meditsiini osakonda ehk emosse. ma ei ole ise väga aktiivne sellistes asjades. küllap mõni oleks minu asemel juba ammu mingil öösel kiirabi omale kohale kamandanud jms, aga mulle tundub alati, et no ei ole ju NII hull ometi.
siiski olin eile ise ka mõnevõrra aktiivne, vähemalt ma tundsin, et ma pean ju enne tööpäeva ometi magada saama ja muid lahendusi ei ole.
sõbranna veel helistas dispetšerile ja küsis, meie asukohast lähtuvalt, et kuhu sellise murega minna võiks. saadeti Merimetsa (st endine meremeeste haigla, ma olen aru saanud, et paljude jaoks võrdub Merimetsa endiselt nakkusekeskusega; praegu on ametlikult siis tegu Lääne-Tallinna Keskhaiglaga, polikliinik on küll endiselt meremeeste, hm).
kui siis vastuvõtuõde mu mure ära kuulas ja kuulis, et opp ei tule neil, oli kohe esimene küsimus, et miks ma siis mujale emosse ei läinud, st sinna, kus opp on. no tõesti. teatasin siis, et neuroloog oli LTKHst ja MRT tehti ka nende majas ja üleüldse see oli lähim koht ja tegelikult ma tahan umbes ainult süsti, mitte täismahus oppi ja kohe. tädi käis siis taga ära ja tuli tagasi, et olgu siis pealegi, nad siis tegelevad ikka minuga. no tõesti, kui ta pabereid täitis, oli näha, et eelmine klient oli neil tulnud ca 3h tagasi, selline tihe õhtu muidugi.
osakonnas siis suruti mind kohe ühele voodile ja esimese liigutusena kraadiklaas alla. ma ei tea, see on oluline mingi statistika jaoks või? vererõhu mõõtmisest saan ma kuidagi paremini aru kui sellest kraadiklaasivärgist. aga noh, olgu.
siis tuli arstionu, rääkisin talle uuesti ja ka temal oli põhjust kommenteerida, et miks ma ikka neile tulin. tõesti, väga piinlik, paar patsienti norskasid seal kardinate taga, hea rahulik õhtu ja nüüd ma tulen neid segama. no tõesti selline tunne. rääkisin siis ka arstile sama, mida juba ees ja arst küsis minult, et millega nad siis mind aidata saavad. et diclofenaci ma olen juba võtnud ja neil on üks tablett veel. kui ma selle peale teatasin, et kõik peale tramadoli (mis mind viimati hullult öökima ja uimaseks ajas) sobib, tõdes ta, et ega neil muud polegi: ikka diclofenac ja tramadol. eks ma siis teatasin, et süst oleks abiks. no sellega ta jäi kenasti nõusse ja määras mulle mingi diclofenaci-baasil lahuse otse veeni.
õde oli küll kena ja hoolas ning tegi oma tööd korralikult. käis mitu korda uurimas, kas kõik on ikka korras ja kas läheb paremaks.
natuke läks ka.
lamasin seal ja mõtlesin sõbrannale, kes mind eesruumis ootab. sest no see tilgub ju sinna veeni päris kaua. telefon oli ka eemal kotis ja pealegi sõbrannal nagunii oli telefon tühi. aga kuna midagi teha ei saanud nagunii, siis ei teinudki.
nagu öeldud, läks olemine veidi paremaks küll. nii et kui vedelik otsas, sain ka kohaleimbunud arstile teatada, et mõjus küll. kuigi no päris ära ei võtnud.

enne, kui ma väljusin, tuli sisse üks uus patsient, meesterahvas südameprobleemidega.
sõbranna oli selle ca tunni kuidagi seal eesruumis parajaks saanud. muuhulgas oli ta suhelnud joogiautomaadiga, mis küll neelas raha, aga jooke ei andnud. ja siis ta rääkis, kuidas vastuvõtuõde oli selle südamehaigega suhelnud. mees oli rääkinud ainult vene keelest, tädi demonstratiivselt eesti keeles. ja kui siis mees oli vene keeles öelnud, et ‘ja ne panimaju’, siis tädi oli eesti keeles vastu käratanud ‘mis mõttes ei saa aru?!’. no igatahes arstini (kellel ilmselgelt vene keel oli emakeel) see mees siiski jõudis.

vähese valuga und jagus umbes kella viieni, siis läks asi jälle käest ära. ahjaa, mul on nüüd paar päeva nõrk seljavalu ka taustal olnud, seda vahepeal ei olnudki.
igatahes leidsin, et kui magan valutava jala vastasküljel, see jalg risti üle teise, nii et üritan sääremarja käega triikima-mudima, siis on võimalik ikkagi magada. et kuni ma triigin, ei ole see valu nii tuntav ja selle käigus jään magama 😛

mul on uus läpakas käes. üldiselt on okei ja win7 ei ole üldse jube, küll aga on jube see, et vanal, pisema ekraaniga läpakal oli suurem reso, kui sellel siin panna saab. nii et ma näen vähem kui vanaga ja kõik kirjad on ilgelt suured. väga ebameeldiv.

veel ebameeldivam on aga see, et ilmselgelt on mu seljas jälle mingid muutused toimunud, sest viimased, umm.. 30 tundi või kauem, on jalg kogu aeg valutanud, no absoluutselt kogu aeg. selg annab ka nõrgalt tunda. kaks ööd olen maganud nii, et kui ikka peotäis valuvaigisteid ei aita, siis võtan palderjani otsa. see tõmbab vähemalt sellisesse seisu, et natuke magan, kuigi valu on ikka.
kui õhtuks üle ei lähe, peab vist erakorralisse marssima süsti saama. ja homme üritama perekalt veel mingi valuvaigisti välja sebida. nii vähe on nüüd jäänud lahenduseni ja ta, pagan, prab mind nüüd kiusama. selg siis.

kohtumine kirurgiga läks väga kenasti. umbes minuvanune või isegi tiba noorem meesterahvas, väga sõbralik. näitas MRT pilte ja seletas väga põhjalikult ära, mis nimelt minu seljas toimub. mitte selline üldine jutt – kuigi sisu oli sama, mis sellel paar päeva tagasi poetatud lingil. ehk siis üks kõhreketas on väga paigast ära ja välja sopistunud ja närvide jaoks ei ole seal õieti ruumi – kõhr surub neid ja no nii mul siis valutabki. paljudel juhtudel pidi see olukord ka ise tagasi tõmbuma, aga selle aja peale, mis mul nüüd olnud on, peaks see juba siiski olema toimunud. nädal tagasi tehtud MRT pilt aga on selline, et kirurg arvas, et kui veel kaua nii püsib (aja jooksul laheneb asi ära looduslikult ka, aga kui see ei toimu paari-kolme kuuga, siis läheb aastaid), on oht, et närvid saavad püsikahjustusi. ehk siis peab ikkagi lõikama lähitulevikus. reaalselt saime kuupäeva lähemasse tulevikku, kui ma arvanud oleksin.
positiivne on see, et väidetavalt kui asi juba nii hull on (ja eriti just selles kohas, neljanda ja viienda lüli vahel, nagu minul), siis on tavaliselt kahjustusi ka teistel, nö. kõrvalketastel, aga mul seda ei ole. ehk lõigata on vähe ja ilmselt niipea sarnased hädad mind uuesti kummitama ei hakka.
ja peale jaani reisile saan ka vabalt. selles mõttes klappis ka kõik kenasti.

muidu tänaöine ‘uudis’ oli äkiline torkimine talla all, nagu oleks siilile peale astunud. bfff.
ahjaa, mingi kaheosalise pidžaama peaks vist hankima haigla jaoks.