hooajakookide vahele – banoffe

mitte, et ma oleksin väga palju õunakooke teinud ise – aga praegusel ajal neid lihtsalt ON igal pool. no ja nii juhtuski, et tegin hoopis ühe küpsetamata banaanikoogi.
kuna see kook oli visuaalselt selline ebamäärane käkk, siis head pilti koogist ei saanudki. sain hoopis vahva pildi koogisöömisest.
koogivorm oli 24cm põhjaga, kogused on selle järgi.

1 purk suhkruga kondenspiima (mitte mingit asendusvärki, korralik vanaaegne asi peab olema, piim ja suhkur!)
10 digestive küpsist
75g pehmet võid
3 banaani
300ml 35% koort (selle koguse peale oli 200ml nagu vähe ja 400ml palju)
75g suhkrut
soovi korral veidi lahustuvat kohvi
riivitud šokolaadi

esimene asi on kondendspiim toffeks ehk iiriseks keeta. selleks võta mitte mõni liiga hea pott (etiketiliimi pärast potilt maha pesta on väga tüütu), aseta kondendspiimapurk sinna, vala peale vett nii, et purk on kaetud ja ülegi ning lase keema. keeda vaiksel tulel 2-3 tundi, vahepeal kontrolli, et purk oleks pidevalt vee all. mida kauem keedad, seda paksem ja tumedam iiris tuleb (võid ka 4 tundi keeta).

vahepeal purusta küpsised ja sega võiga. laota koogivormi põhja küpsetuspaber ning suru küpsisegu vormi põhja ning ka veidi külgi mööda üles. soovi korral võid ka paksema põhja teha, lihtsalt võta rohkem küpsiseid ja võid 🙂 pane vorm külmikusse.

tõsta purk välja jahtuma, aga ära lase päris ära jahtuda, ca paarikümnest minutist piisab. ava kuum purk ettevaatlikult. viiluta banaanid. vahusta koor suhkruga tugevaks vahuks.

nii, ja nüüd aseta koostisained kihti koogipõhjale. kõige lihtsam on alustuseks laduda sinna banaanid, siis valada peale iiris ja kõige peale vahukoor. soovi korral pane vahele lahustuva kohvi graanuleid.
võid ka panna kõige alla koorekihi, siis banaanid, siis uuesti koore ja valada iirise peale (kui on piisavalt vedel).
või koor, banaanid, iiris, koor.
või jäta banaanid kõige peale.
kaunista riivšokolaadiga ning aseta ca tunniks külma.
väga magus on!

kuidas ma õunamarmelaadi tegin

olen siin nüüd jälle mõned päevad viirusega võidelnud. mingi imelik teema – mõni päev on päris kehv, siis läheb juba paremaks ja siis uuesti kehvaks. ja ma hoian end ka ometi vahepeal. mõistmatu.

aga et ei unuks, kuidas ma seekord õunamarmelaadi tegin, panen kirja. sügisdessert on hea, aga seistes läheb jahuseks ja sel aastal plekiliseks ka üsna kiirelt. nii et nädalajagu toas olnud õunad tuli ära teha. kuna sellist klassikalist õunamoosi (õun + suhkur) teeb ema nagunii, siis ma püüan teha mingeid teistuguseid kooslusi. samas oli mul soov teha marmelaadi ehk sellist paksemat, mitte niiväga voolvata moosi.

niisiis, oma suure haudepotitäie kooritud-puhastatud õunatükkide kohta (ca 5l) võtsin tilgakese vett (et potipõhi oleks kaetud), ca 3cm jupi ingverijuurt selle jämedamast otsast (kooritud ja tükeldatud), 3 kaneelikoort ja igaks juhuks 1tl kaneeli veel, 4-5 tera nelki. kunagi tunde hiljem läks kilo suhkrut ka mängu.
no ja sellise paksu moosi saamiseks on vaja keeta, keeta ja keeta. ma ei tea, ma loen pidevalt mingeid marmelaadiretsepte, et keeda 45minti, lisa suhkur ja siis pidevalt segades keeda uuesti paksuks. igatahes, 45st minutist on asi kaugel. võibolla kui täisvõimsusel (põhja) keeb kogu selle aja.. ma ajan keema ja siis hautasin, aegajalt segades. algul kaane all nii tunnike, siis ilma kaaneta nii paar tunnikest või natuke kauem.
siis kallasin suhkru sisse ja veidi tihemini segades hautasin veel ligi paar tunnikest (sest suhkur teeb vedelamaks ju jälle). no ja siis oli siuke enamvähem sobiv konsistents 😛 suuremad tükid (enamasti ingver) lasin saumiksriga nats pisemaks ja toppisin purki. väikesed purgid olid, vbolla keskmiselt 400g, viis purki ja nats peale sain.

kellele ingver ei maitse, võib välja jätta. lisada aga võib ka veel näiteks kardemoni või muskaatpähklit (aga mitte kõike korraga).
pilti? ei ole, see näeb välja nagu õunamoos 😛

bulgurisalat kana ja rosinatega

niisiis, paar nädalat tagasi oli see, kui kirjutasin, et ostsin Sadama turult igasugu veidraid asju, sealhulgas ka bulgurit. ega ma ostes üldse ei mõelnud, mis sellega teha. aga peab ju ikka järgi proovima. nojah, google ette ja otsima. tüüpiliselt minu puhul ei otsi ma miskipärast väga eesti keeles. igatahes, lugesin retsepte, keerutasin mõtteid, tegin valmis ja täiustasin veel. eks natuke täpsustan retseptis ka.
ahjaa, ma ei osanud seda kuidagi väga normaalselt pildistada ka, siuke pudipilt on.

250ml bulgurit
500ml vett
0,5tl soola
1tl sidrunimahla
250-300g kirsstomateid
300g värsket kurki
1 pisike (punane) sibul
2 küpsetatud kanafileed (kui on toored, siis viska ahjust või pannilt läbi enne)
100g fetat (soovi korral)
ca 20 suurt (kalamata) oliivi
peotäis rosinaid
2spl hakitud lehtpeterselli
1spl hakitud basiilikut
3tl sidrunimahla
4spl head (oliiv)õli
maitse järgi soola, värskelt jahvatatud pipart

bulguri keetmiseks on mitu versiooni, osad ei eeldagi keetmist. ma siiski keetsin. ehk siis, pane potti bulgur, 0,5tl soola, 1tl sidrunimahla ja vesi ning lase keema, vahepeal segades. kui on keema tõusnud, sega veel, võta tulelt ja jäta seisma ca veerandtunniks või kuni vesi on sisse tõmbunud. seejärel lase jahtuda.
tomatid lõika sõltuvalt suurusest pooleks kuni kaheksaks, kurk tükelda kuubikuteks. sibul haki peeneks. loputa rosinad läbi ja nõruta. kana haki samuti mõnusateks salatitükkideks ja kui kasutad fetat ka (ma ise jätan järgmine kord ilmselt välja), siis see samuti. oliivid lõika seibideks. kuhja kõik ühte suurde kaussi.
kui bulgur on jahtunud, siis kalla see ülejäänud salatiainetele, lisa hakitud maitseroheline.
sidrunimahl, õli, sool ja pipar sega eraldi anumas ning vala kõige peale. sega ning lase ca pooltund maitsestuda.

üldiselt ma usun, et seda võib väga edukalt ka kuskusist teha.

sooja tahaks (ehk tšillipada)

enesetunne on täiesti sügisene – ehk siis mingi tõvesegune. selle kiuste oli ka tänase ilmaga õuetegemisi, natuke. aga külmavärinad ei kipu kaduma ka peale teejoomist.
täna teen selle tšillipaja, mis eile tegemata jäi. või mingi modifikatsiooni sellest. kuigi tahaks pikali olla ja mittemidagi teha.
kuna ma retsepti siit ei leidnud ja otsisin seda tükk aega, siis kopeerin ära. Toi & Trend ajakirja FB lehelt on see pärit.
ja ma olen teinud modifikatsioonidega, nt tšillikastet pole alati olnud. ja täna ei ole purgiube ka, keedan tavalisi. ja tsillikauna ei ole, on tšillihelbeid (mis on väga teravad). igatahes ma loodan, et see soojendab.

1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
1 punane paprika
1 tšillikaun
500g kodust hakkliha
1 supilusikatäis õli
1 tl tšillipulbrit
1 tl soola
1/2-1 dl magusat tšillikastet (nt Santa Maria oma)
1 dl vett
1 purk maisi (ca 350 g)
1 purk punaseid ube (kidney beans) ca 400 g
1 purk valgeid ube ca 400 g
1 dl hakitud peterselli

1. Koor ja tükelda sibul, küüslauk, paprika ning tšillipiprakaun.
2. Kuumuta pannil õli ja pruunista seejärel sibul, küüslauk, paprika ja hakkliha. Lisa tšillipiprapulber, sool, tšilli ning sega. Lisa vesi, keera pisut kuumust maha ning lase segul podiseda ca 5 minutit.
3. Loputa ja nõruta mais ning oad ja lisa nad seejärel pannile. Kuumuta mõned minutid.
4. Raputa peale peterselli ja serveeri koos riisiga või tortilla sisse keeratuna. Tortillad võid enne serveerimist kergelt pannil soojaks lasta.

kell 20.02: leidsin ikkagi selle retsepti oma blogist, on varem ka siin olnud, küll kommentaarina. pilt on ka olemas.

september

september köögis on see aeg, mil annid ei mahu kuidagi kuhugi ära. siis tunnen sahvrist sügavalt puudust.
peeti unustasin nagunii tuua. eks teinekord.

poolest päevast hakkas mul ka sügis pihta. olemine kiskus uimaseks ja kurk natuke umbe. nii ongi. tee ja tee.

õunu on ka palju, ma neid ei üritanudki kusagile mahutada. ja mais, muidugi mais, mida praegu isegi poodides vabalt saada on – aga see pole oma omaaiatoodang muidugi.

laupäev, mu arm

nojah, seda pealkirja võib vabalt ka irooniaga võtta.
mitte, et mul laupäevade vastu midagi oleks – nädalavahetused kipuvad lihtsalt väsitavad olema, muud midagi.

tänane ‘programm’ algas küll oluliselt hiljem, kui arvasin. ropp peavalu ei ole hea baas, et varakult liikuma saada. no ja teisalt, enamvähem senikaua tuli vihmahoogusid ka, kuni me ükskord õue saime. muidugi panin ma jalga oma pruunid (hah, selle sügise moevärv!) Nokiad ja võtsime suuuuure vihmavarju kaasa. ma arvan, et sellel on oma osa vihma peletamises, nagu ikka.
igatahes leidsin, et kolm tundi peale avamist ei ole mõtet minna rattalaadele ja ka Nõmme tänavaturg jäi ära (‘aga siin on tihe padukas’, ütles tuttav internetis, ‘nii et sihi tänavast on saanud jõgi, ma pakun.’). ning selle, et Ökomässu raames oli töötuba, mille käigus õpetati kõigest kättejuhtuvast midagi ilusat tegema, nojah, selle lugesin ka linnas plakatilt veerand tundi peale töökoja algust. ei jõua kõigega kursis olla, kui ühel laupäeval toimub NII palju asju.
ja autotuna tuleb neid plaane nagunii sättida.

igatahes, Sadama turg oli kuulutanud, et nad on oma asju ümber paigutanud ja et on sügiskaupa ja et Vana-Torokse on oma letti laiendanud. nagunii on sink otsa saamas, nii et sobis minna küll.
oligi asi kompaktsemaks tehtud. algul oli ka kompaktne, aga see asukoht, onju, see jääb ikka inimeste teest kuidagi kõrvale ja tallinlasel pole tegelikult põhjust sinna sadama poole minna. mul on ikka see hirm, et kui isegi Rotermanni turgu ei saadud toimuma (kuigi sealkandis nüüd ikka liigub juba rahvast ka), siis Sadama turu asukoht on kohati veel hullem. olgu, autoga pole probleemi minna muidugi – aga jälle, sinna peab ikkagi spetsiaalselt minema. aga ma võtan selle tee ikka ja jälle ette, sest esiteks saab sealt tõesti head kaupa (oh, nii häid salateid, kui proua Aino käest, ei oska mina küll linnasm ujalt leida; või seesama Vana-Torokse sink, mis on suitsuahju mitte ainult kaugelt näinud, vaid seal sees ka käinud; Pekero suured vutimunad jnejne) ja teiseks, kui see mulle meeldib, siis ma ilmselgelt peangi seal käima, et ühel kenal päeva ei peaks leidma, et asi kinni on. nagunii nende lahtiolekuajad lühenevad pidevalt.
nojah, niisis oli seal nüüd natuke laiendusi ja ümberpaigutusi. vaatasime taas üle käsitöö, ostsin jupi sinki, talukana täna mitte – suured olid väga ja mul on paar kanatükki kodus. aga küll ma seda kana ka ostan, me saame sealt päris mitu sööki siis. papa Joe juurest ostsin elus esimest korda bulgurit ja kikerherneid, poiss sai ühe trügi maiustusejupi. käsitööšokolaadi pipraga ja kohvišokolaadi sai ostetud – aga maitsenud ma veel ei ole; UUs-Kongo proua Ainolt läks seekord kaubaks värske hapukapsas, kuigi ausalt, see rooma salat nägi seal ka ropult hea välja (mh, ikkagi kana ja rooma salat ja üks caesar? juustu saab ju ka kohapealt). roogitud koha jäi täna ostmata, sest kala peaks ikka üsna samal päeval võimalusel ära tegema. ma väga seda võimalust (targu), ette ei näinud. Gruusia köögi jaoks ei olnud kõht veel piisavalt tühi, küll aga ostsime limpsi: üks virsiku ja teine punase viimanarja oma. saperavi, muide. ehk siis mari, mis on üks Gruusia tuntumaid veiniviimarjasorte, millest tehakse mitmeid erinevaid veine.
kuna Türgi maitse pood oli reklaaminud, et nende juures saab täna kohvi maitsta – ja mitte ainult türgi kohvi, siis astusime sinnagi sisse. teatasin rõõmsalt, et täna pidi mingi maitsemine olema ja müüjanna naeris selle peale, et ta oli just mõelnud, et kes seda facebooki teadet ikka loeb, aga näe.. no ja uuris, et mis kohvi ma muidu teen-joon. selgus, et neil on türgi kohvi tegemise masin ja presskann, käpaga vms varianti hetkel ei ole. nii et maitsta saime küll, türgi kohvina tehtud (aga saime ohtralt piima lisada), kuid anti kotikesega ube kaasa ka, et ikka oma masinaga järgi proovida. jälle, mõnus väikepoe suhtumine. ning nagu nimigi ütleb, ei koosne nende sortiment ainult kohvist.

nii et, nagu aru saada, lahkusime turult kahe täis kotiga. täiesti plaanimatult. ja suundusime Solarisse, sest seal oli mingi mängude päev. mina istusin maha ja laps lippas ringi natuke. peamise aja küll We Play poes. hankis sealt omale uue Lego-kataloogi ja ostsis, heh, oma elu esimesed Mighty Beanzid (no vaadake linki, mina ei oska ka seletada, mis need on) – sest need olid StarWarsi omad, muidugi!

noh, ja mingil hetkel oli ma avastanud, et olen oma telefoni koju jätnud. aga Soomest Eestis viibiv sõbranna pidi just täna minuga kokku saama. nii et mingil hetkel võtsin lapse telefoni, logisin oma google kontaktidesse ja sain sõbrannaga ühendust. oh kui hea, et sellised asjad ikka niimoodi ligipääsetavalt kusagil olemas on, tänapäeva võimalused – sest ma ei ole, hoolimata mitmekordsest katsetamisest, mingi märkmikuinimene olnud. aga kalender-kontaktid netis ja telefonis sünkros töötab mu puhul imehästi.

trammile minnes jäi veel ette üks riidepood, kust poiss sai omale kaks särki, ühe sellise kooliskäimise oma (‘ema, ma tahan selliseid korralike eest nööpida särke, soovitatavalt ruudulisi,’ teatas mu poeg mulle hiljuti. seesama, kellele ma esimesse klassi minnes hankisin mõned sellised, aga kes otsustas mingite üle pea käivate asjade kasuks siis) ja teise sellise igapäevase t-särgi.

ja siis otsustasime, et sööme väljas. mingi kord üsna hiljuti tuli poisiga teemaks, et tema meelest on väljassöömine see, et istumegi õues. tegin talle siis selgeks, et tegelikult on see kodust väljas söömine. ja üks üheksa-aastane peab seda ka ju oskama.
Kalamajja-Pelgulinna on ikka vaikselt tekkinud mingeid söögikohti, ülerahvastatud Boheemi ja F-hoone asemel läksime hoopis vaiksemasse Gustosse Balti Jaama juures. toit on seal täiesti hea ja hinnad sõbralikud. ja lisaks oli eripakkumises spagetid bolognese kastmega (lapsele) ning tallehakklihakotlett (mulle). see on jälle üks koht, kus ma vahel käin, et see ikka olemas oleks. vahel mööda sõites on seal ikka rahvast sees näha isegi mitme laua ümber, aga kui ma sees olen käinud, siis olulist massi ei ole. tore, kui peale meie veel ühes lauas kedagi on..
toiduga läks natuke kaua aega ja laps sõi isukalt ürdivõiga leiva ära. mõne hetke pärast tuli teenindaja taldrikuga, millel kaks kanapirukat ja ütles, et need on maja poolt, et me peame nii kaua ootama (a la carte kohta ei olnud nagu kaua veel küll). kui laps oli oma pirukaga ühele poole saanud, tulidki praed.
ja ausalt, nende kartulipuder oli küll hea (oli kartulipudru isu just ja neil oli see õnneks lisandivalikus), või maitse oli mõnusalt tunda. nojah, eksole, mõni leiaks selle peale, et jõle, nii palju võid – aga see ju hea maitse annabki!
kogu selle võiku ja piruka peale jäi laps oma pastaga muidu hätta, aga päris järgi jätta ka ei tahtnud, nii lasime kaasa pakkida. nähes, et üks pirukas on järgi, uuris teenindaja, kas soovime seda ka kaasa. eksole, maja poolt pirukas pakiti ka kenasti kaasa!

õhtul enne kuute olimegi kodus tagasi, siis tuli sõbranna. muuhulgas sain tunnustust oma viimase aja pidevalt asjade sorteerimisele – ta ütles, et mu korter tundubki suurem, kui ta kunagi arvanud on. ma ise tunnen, et siin on veel palju teha, kuid selline tunnustus vahele annab jõudu edagi tegutseda 🙂

ja nüüd istun siin väsinult.
ei jaksanud ma täna enam last utsitada ka (no nt sõbranna kõrvalt), et ta täna mõne kooliasja ära teeks. jaa, pühapäev on ees – aga kui ma mõtlen, mida kõike homme peab (või kas kõikejust peab, tahan äkki? või ikka pean? ma ei teagi..) ära tegema (ja et muidugi laps tahab õhtul Simpsonite pikka filmi vaadata), siis ei ole hommegi üleliia aega. ilmselgelt lapse toa suurkoristuseni jälle ei jõua..

aga nädalvahetused on ju toredad? küll nädala sees jõuab puhata 🙂

haug (või koha) porru ja tomatiga

teatavasti on kalasöömine igati kasulik. aga isegi ilma selleta maitseb kala mulle päris hästi. ja viimasel ajal on värske kala valik veidi suurem ning ka ostukohti on rohkem, kui mõned aastad tagasi.
igatahes. koha on muidugi imeline ja Sadama turult oleks seda ka saanud, lausa roogituna; aga ma ostsin täiesti rookimata haugi hoopis Jaama turult. selline kena pisike kala. ammu pole olnud ja üleeile vist sõbranna tegi ja ajas isu peale. lisaks, haug on maru lihtne rookida – või siis on see üks kala, mille rookimine on mul kuidagi käpas. miinuseks on muidugi väikesed luud.
ja muidugi, korralik rasv, mida ei pea olema palju, annab toidule hea maitse.

1 valge kala (ca 800g; haug on hea, koha ka; külmutatud ookeanikala ajab ilmselgelt samuti asja ära, kui see aeglaselt sulatada) – kui on rohkem sööjaid, siis olgu kala rohkem
1 pisem porrulauk
2 tomatit
50-70g võid
50ml 35% koort
soola, jahvatatud valget pipart, 8-9 tera vürtsi, loorberileht, tilgake vett

puhasta kala. võid selle panna ahjuvormi nii, et pea ja saba on küljes (sisikond kindlalt välja); võid ära lõigata (mul laps ütles, et tema ei taha peaga kala :P). fileesid võib ka kasutada, siis on küpsemisaeg muidugi lühem.
kui vormil kaant ei ole, siis vooderda vorm enne kala sinnapanekut nii, et fooliumi otsad saab pärast kala peale keerata.
pane ahi sooja 200 kraadi juurde.
maitsesta kala seest ja kõhuõõnest soola ja valge pipraga.
lõika porru heledast osast diagonaalsed lõigud. tomat lõika veeranditeks ja viiluta. aseta porru ja tomat vormi kala juurde, topi osa kala kõhtu. poeta vürtsiterad ja loorberileht samuti kõige juurde.
vala vormipõhja tilgake vett, pane kala peale võitükid.
küpseta ahjus umbes 20-25 minutit, siis võta välja ja lisa rõõsk koor. küpseta veel maksimaalselt 10 minti. küpsetusaeg sõltub kala suurusest muidugi ka.

kui söömisel haugile õigesti läheneda, saab ka peenikestest luudest lahti; kohaga seda muret ei ole.

sadama turust inspireeritud salat

tegelikult sirvisin eile õhtul miskipärast hunnikut (ingliskeelseid) toidublogisid. ega seal ei olnudki salatid just ülekaalus, aga aastaaeg on selline, et torkavad silma. sest kui on kodused köögiviljad käes, on salati maitse ka teine kui talvisel.
nii et üldiselt võiks öelda, et tegu on salatitest inspireeritud salatiga. aga kuna siin sees on hulk häid asju, mis on pärit Sadama turult; ning ülejäänuid saab sealt ka, siis olgu seekord nii 🙂 panen kirja ka, kelle käest seal midagi saab.
kogus on seekord ühele, selline päris korralik kõhutäis. aga võib teha ka rohkem ja kaussi ja siis tõsta.

mõni leht jääsalatit (Uus-Kongo)
värske lühike kurk (Pekero)
suurem tomat või peotäis kirsstomateid (Pekero)
väiksem sibul (Pekero; punane sibul on muidugi parem, aga kõlbab ka tavaline)
viil arbuusi
keedetud kanamuna või 2-3 keedetud vutimuna (Pekero; vutimuna on loomulikult parem, aga seda mul lihtsalt ei olnud hetkel)
2 viilu sinki (Vana-Torokse)
mõned lehed värsket basiilikut (Uus-Kongo)
värskelt jahvatatud pipart

vinegrett-kastmeks:
1tl sidrunimahla
ca 1,5spl head õli (otsi nt papa Joe juurest)
0,5tl suhkrut
maitse järgi soola
0,5tl kanget sinepit
veidi jahvatatud valget pipart

singiviilud lõika ribadeks ja prae keskmisel kuumusel pannil mõlemalt poolt. hädapärast kõlbab ka poe toorsuitsupeekon ilmselt, aga sellele maasuitsuomale ei saa vastu. soovitan võtta kas kaelakarbonaadi või suitsuribi; seljakarbonaad on natuke kuiv praadimiseks.
kuni sink pannil on, rebi salat tükkideks taldriku põhja. lõika kurk pikuti veeranditeks ja seejärel viiluta (mitte liiga õhukeselt!). suur tomat lõika samuti ühtepidi veeranditeks ja siis viiluta, kirsstomatid poolita või lõika veeranditeks. arbuusiviil haki kuubikuteks, eemalda seemned. sibul samuti: sõltuvalt suurusest pikuti veeranditeks või pooleks ning seejärel lõika kenad viilud.
(vaikselt ütlen siikohal ära ka, et kurgid-tomatid-sibulad on mul emme käest, aga Sadama turul on täiesti hea kraam ikkagi olemas)
aseta koostisained salatipadjale (võid kasutada ka muid salateid sinna sisse muidugi; tammelehte, rooma salatit jms).

vinegretiained vala mõnda pisikesse korralikult suletavasse purki ning loksuta tugevalt, kuni ained on seganunenud. vala salatile. lisa purustatud pipart.

vutimunad poolita, kanamunad viiluta ning pane salati peale. lisa kuhjana nüüdeks kenasti praetud sink.
kaunista-maitsesta basiilikulehtedega.

neljapäev, endiselt suvi

lugesin ajakirjast, kuidas Margit Hakomaa kirjutas midagi, et tema ei ole raha ori, raha on tema ori. ja et ta teeb asju, mida ta tahab, neid on hea teha.
kes seda viimast ei teaks? ainult mõnigi meeldiv asi eeldab rohkem materiaalseid võimalusi, kui on. kõik ei saa lahutusega miljoneid, et seejärel viia ellu südameläehdasi projekte.
ah, muidugi saab ka odavamalt. aga ma ei taha ka laenule üles ehitada asju.
leidsin selle taustal, et isegi oma väheste võimalustega ei ole ma siiski raha ori, vaid tegelen ka päris palju lihtsalt meeldivate asjadega, või laisklen niisama. mis on, muide, tänapäeva läänemaailmas ka täiesti omaette oskus.
projektid jäävad mingisse teise maailma.

samast ajakirjast lugesin, et eestis on lapsi üksi kasvatavaid emasid kõige rohkem, 7% rahvastikust. nii vähe?

täna käisin pediküüris, maniküüris, OKOs ja juuksuris.

olen juba harjunud sellega, et sinu valikud söögikohtade osas on alati head ja huvitavad.

vaba päev ei ole puhkamiseks

igasuguste vanakraamiäride juures meeldib mulle just see, et iial ei tea, mida leida võib.
samas on see ka ilmselt põhjus, miks paljudele need ei meeldi. sest otsitakse midagi konkreetset. ma kunagi otsisin ka, aga siis sain aru, et niimoodi see asi ei tööta. tuleb olla lihtsalt avatud võimalusele, et leiad midagi. või kui ei leiagi, pole ju ka hullu. alati ei peagi ju – jäin just mõtlema, et väga kohutav, kui absoluutselt iga kord sellisest kohast midagi koju tooks.

ma võtsin seekord selle kirsihoidise retsepti, kus oli ausalt kirjas, et autor üle kolme naela kirsse korraga puhastada ei viitsi (mul on umbes topelt) ning et puhastamise ajaks peaks midagi punast selga panema 🙂
kooki tahaks ka teha, aga ma ei oska nii väikest teha, et ma üksi ära süüa suudaksin.
ja nagunii sisustub aeg kuidagi sujuvalt ära.