laupäev, mu arm

nojah, seda pealkirja võib vabalt ka irooniaga võtta.
mitte, et mul laupäevade vastu midagi oleks – nädalavahetused kipuvad lihtsalt väsitavad olema, muud midagi.

tänane ‘programm’ algas küll oluliselt hiljem, kui arvasin. ropp peavalu ei ole hea baas, et varakult liikuma saada. no ja teisalt, enamvähem senikaua tuli vihmahoogusid ka, kuni me ükskord õue saime. muidugi panin ma jalga oma pruunid (hah, selle sügise moevärv!) Nokiad ja võtsime suuuuure vihmavarju kaasa. ma arvan, et sellel on oma osa vihma peletamises, nagu ikka.
igatahes leidsin, et kolm tundi peale avamist ei ole mõtet minna rattalaadele ja ka Nõmme tänavaturg jäi ära (‘aga siin on tihe padukas’, ütles tuttav internetis, ‘nii et sihi tänavast on saanud jõgi, ma pakun.’). ning selle, et Ökomässu raames oli töötuba, mille käigus õpetati kõigest kättejuhtuvast midagi ilusat tegema, nojah, selle lugesin ka linnas plakatilt veerand tundi peale töökoja algust. ei jõua kõigega kursis olla, kui ühel laupäeval toimub NII palju asju.
ja autotuna tuleb neid plaane nagunii sättida.

igatahes, Sadama turg oli kuulutanud, et nad on oma asju ümber paigutanud ja et on sügiskaupa ja et Vana-Torokse on oma letti laiendanud. nagunii on sink otsa saamas, nii et sobis minna küll.
oligi asi kompaktsemaks tehtud. algul oli ka kompaktne, aga see asukoht, onju, see jääb ikka inimeste teest kuidagi kõrvale ja tallinlasel pole tegelikult põhjust sinna sadama poole minna. mul on ikka see hirm, et kui isegi Rotermanni turgu ei saadud toimuma (kuigi sealkandis nüüd ikka liigub juba rahvast ka), siis Sadama turu asukoht on kohati veel hullem. olgu, autoga pole probleemi minna muidugi – aga jälle, sinna peab ikkagi spetsiaalselt minema. aga ma võtan selle tee ikka ja jälle ette, sest esiteks saab sealt tõesti head kaupa (oh, nii häid salateid, kui proua Aino käest, ei oska mina küll linnasm ujalt leida; või seesama Vana-Torokse sink, mis on suitsuahju mitte ainult kaugelt näinud, vaid seal sees ka käinud; Pekero suured vutimunad jnejne) ja teiseks, kui see mulle meeldib, siis ma ilmselgelt peangi seal käima, et ühel kenal päeva ei peaks leidma, et asi kinni on. nagunii nende lahtiolekuajad lühenevad pidevalt.
nojah, niisis oli seal nüüd natuke laiendusi ja ümberpaigutusi. vaatasime taas üle käsitöö, ostsin jupi sinki, talukana täna mitte – suured olid väga ja mul on paar kanatükki kodus. aga küll ma seda kana ka ostan, me saame sealt päris mitu sööki siis. papa Joe juurest ostsin elus esimest korda bulgurit ja kikerherneid, poiss sai ühe trügi maiustusejupi. käsitööšokolaadi pipraga ja kohvišokolaadi sai ostetud – aga maitsenud ma veel ei ole; UUs-Kongo proua Ainolt läks seekord kaubaks värske hapukapsas, kuigi ausalt, see rooma salat nägi seal ka ropult hea välja (mh, ikkagi kana ja rooma salat ja üks caesar? juustu saab ju ka kohapealt). roogitud koha jäi täna ostmata, sest kala peaks ikka üsna samal päeval võimalusel ära tegema. ma väga seda võimalust (targu), ette ei näinud. Gruusia köögi jaoks ei olnud kõht veel piisavalt tühi, küll aga ostsime limpsi: üks virsiku ja teine punase viimanarja oma. saperavi, muide. ehk siis mari, mis on üks Gruusia tuntumaid veiniviimarjasorte, millest tehakse mitmeid erinevaid veine.
kuna Türgi maitse pood oli reklaaminud, et nende juures saab täna kohvi maitsta – ja mitte ainult türgi kohvi, siis astusime sinnagi sisse. teatasin rõõmsalt, et täna pidi mingi maitsemine olema ja müüjanna naeris selle peale, et ta oli just mõelnud, et kes seda facebooki teadet ikka loeb, aga näe.. no ja uuris, et mis kohvi ma muidu teen-joon. selgus, et neil on türgi kohvi tegemise masin ja presskann, käpaga vms varianti hetkel ei ole. nii et maitsta saime küll, türgi kohvina tehtud (aga saime ohtralt piima lisada), kuid anti kotikesega ube kaasa ka, et ikka oma masinaga järgi proovida. jälle, mõnus väikepoe suhtumine. ning nagu nimigi ütleb, ei koosne nende sortiment ainult kohvist.

nii et, nagu aru saada, lahkusime turult kahe täis kotiga. täiesti plaanimatult. ja suundusime Solarisse, sest seal oli mingi mängude päev. mina istusin maha ja laps lippas ringi natuke. peamise aja küll We Play poes. hankis sealt omale uue Lego-kataloogi ja ostsis, heh, oma elu esimesed Mighty Beanzid (no vaadake linki, mina ei oska ka seletada, mis need on) – sest need olid StarWarsi omad, muidugi!

noh, ja mingil hetkel oli ma avastanud, et olen oma telefoni koju jätnud. aga Soomest Eestis viibiv sõbranna pidi just täna minuga kokku saama. nii et mingil hetkel võtsin lapse telefoni, logisin oma google kontaktidesse ja sain sõbrannaga ühendust. oh kui hea, et sellised asjad ikka niimoodi ligipääsetavalt kusagil olemas on, tänapäeva võimalused – sest ma ei ole, hoolimata mitmekordsest katsetamisest, mingi märkmikuinimene olnud. aga kalender-kontaktid netis ja telefonis sünkros töötab mu puhul imehästi.

trammile minnes jäi veel ette üks riidepood, kust poiss sai omale kaks särki, ühe sellise kooliskäimise oma (‘ema, ma tahan selliseid korralike eest nööpida särke, soovitatavalt ruudulisi,’ teatas mu poeg mulle hiljuti. seesama, kellele ma esimesse klassi minnes hankisin mõned sellised, aga kes otsustas mingite üle pea käivate asjade kasuks siis) ja teise sellise igapäevase t-särgi.

ja siis otsustasime, et sööme väljas. mingi kord üsna hiljuti tuli poisiga teemaks, et tema meelest on väljassöömine see, et istumegi õues. tegin talle siis selgeks, et tegelikult on see kodust väljas söömine. ja üks üheksa-aastane peab seda ka ju oskama.
Kalamajja-Pelgulinna on ikka vaikselt tekkinud mingeid söögikohti, ülerahvastatud Boheemi ja F-hoone asemel läksime hoopis vaiksemasse Gustosse Balti Jaama juures. toit on seal täiesti hea ja hinnad sõbralikud. ja lisaks oli eripakkumises spagetid bolognese kastmega (lapsele) ning tallehakklihakotlett (mulle). see on jälle üks koht, kus ma vahel käin, et see ikka olemas oleks. vahel mööda sõites on seal ikka rahvast sees näha isegi mitme laua ümber, aga kui ma sees olen käinud, siis olulist massi ei ole. tore, kui peale meie veel ühes lauas kedagi on..
toiduga läks natuke kaua aega ja laps sõi isukalt ürdivõiga leiva ära. mõne hetke pärast tuli teenindaja taldrikuga, millel kaks kanapirukat ja ütles, et need on maja poolt, et me peame nii kaua ootama (a la carte kohta ei olnud nagu kaua veel küll). kui laps oli oma pirukaga ühele poole saanud, tulidki praed.
ja ausalt, nende kartulipuder oli küll hea (oli kartulipudru isu just ja neil oli see õnneks lisandivalikus), või maitse oli mõnusalt tunda. nojah, eksole, mõni leiaks selle peale, et jõle, nii palju võid – aga see ju hea maitse annabki!
kogu selle võiku ja piruka peale jäi laps oma pastaga muidu hätta, aga päris järgi jätta ka ei tahtnud, nii lasime kaasa pakkida. nähes, et üks pirukas on järgi, uuris teenindaja, kas soovime seda ka kaasa. eksole, maja poolt pirukas pakiti ka kenasti kaasa!

õhtul enne kuute olimegi kodus tagasi, siis tuli sõbranna. muuhulgas sain tunnustust oma viimase aja pidevalt asjade sorteerimisele – ta ütles, et mu korter tundubki suurem, kui ta kunagi arvanud on. ma ise tunnen, et siin on veel palju teha, kuid selline tunnustus vahele annab jõudu edagi tegutseda 🙂

ja nüüd istun siin väsinult.
ei jaksanud ma täna enam last utsitada ka (no nt sõbranna kõrvalt), et ta täna mõne kooliasja ära teeks. jaa, pühapäev on ees – aga kui ma mõtlen, mida kõike homme peab (või kas kõikejust peab, tahan äkki? või ikka pean? ma ei teagi..) ära tegema (ja et muidugi laps tahab õhtul Simpsonite pikka filmi vaadata), siis ei ole hommegi üleliia aega. ilmselgelt lapse toa suurkoristuseni jälle ei jõua..

aga nädalvahetused on ju toredad? küll nädala sees jõuab puhata 🙂