juba jälle on reede

ma otsisin praegu pilti, mida siia panna. no et ei oleks tühjus. ja ei ole võtta sellist neutraalset pildikest. kusagil on teised kettad, mis tuleb juhtmega siia taha panna, nendelt ehk leiaks ju. aga see tuletab meelde, et nendel ketastel on veel rohkem töötlemata pilte, kui olemasoleval – ja see ei ole kuigi innustav.

enne esimesse klassi minekut hankisin lapsele mõned viisakad särgid, millega koolis käia. ei sobinud, eelistas mingeid ülepea käivaid trikotaaže. nüüd olen vaadanud, et oleks ikka ka mõni üksik viisakam särk olemas, aga väga neid hankinud ei ole. mispeale ta on terve selle nädala kandnud selliseid natuke vabamas stiilis päevasärke ja teatas, et ta tahab sellistega koolis käia. täiesti ettearvamatu. lühikese varrukaga neid siiski on, eks siis mõtleb edasi.

eelmise nädavahetuse külaline maailma teiselt poolelt tegi ühel päeval skaibikõne naisele. kõne lõppedes ütles muuhulgas, et naine kaebas palju. ma seepeale arvasin, et eks naised ongi sellised, ma ise ka. aga et mingil määral olen hakanud ma mõistma, et vähem kaebamine teeb olemise kuidagi paremaks. keskendumise küsimus ilmselgelt: kui ma hädaldan, siis ma keskendun ju sellele probleemile. kui aga mitte, siis saan mõelda positiivsele.
aga muidugi ei toimi see alati ja igal pool. sest mingid kogemused ja mäletused ei lase seda.
kusagilt lugesin, et ühe negatiivse kogemuse kustutamiseks on vaja neli samatugevat positiivset.
segane sisemaailm ja emotsioonid.
‘andke mulle aega’, tahan ma öelda kogu maailmale. ‘küll siis loksub kõik paika. ja ruumi ka.’
aga tänapäeva maailmas teatavasti on aeg defitsiit.