sain tutvusringkonnast paar tooli ja olen nüüd vaikselt tegutsenud. pildilolev on selline lihtsamat tüüpi, oli enne praktiliselt polsterduseta. kiskusin kõik vana sodi pealt ära ning tegin porolooni ning vatiiniga pehmemaks.
hakkasin järgmist tooli ka toimetama, aga seal on kasutatud palju naelu (ka väga ebaloogiliste kohtade peal) ning mul puudub naelte-eemaldamise tööriist. aga küll seegi laheneb 🙂
päev tuleb, on ja liigub vaikselt õhtusse. läbi päikese, jää, koristamise, toolinokkimise, hea kohvi, meeldiva vestluse. jah, võib-olla see vestlus oli veidi suunatud, aga mitte häirivalt. hea enesetunne, vaadates laineid merel ja otsides täpseid väljendeid.
pudipadipoest saan oma väikese ostu peale kommi. täiesti ootamatu, palju meil sellist asja kohtab?
Stockmannis müüdi veriapelsine, üsna hea hinnaga ka. mõnusad ja head. hooaeg hakkab küll läbi olema, aga seega jõuavadki meile kenasti küpsed mammud.
päeva taustaks Gunnar Graps, kelle vanem muusika meeldib mulle rohkem kui see nn ärkamisaja hevirokk. võib-olla väheke nukravõitu, aga samas mitte kurb.
ma tean, mis laulu ma väga tahaksin siia panna, aga panen hoopis teise. ühe bluesi, mis on tal kõik väga head.
vaikne kulgemine.
fikseering: nädalavahetus oli taas Rakveres, seekord spaas. sügisel varakult juba bronnitud. kaks ööd ja peotäis hoolitsusi. käed, mis tegid rohkem, kui vaid massaaži. kohutavalt palju head süüa. laupäevane ringisõit.
aga pilt on varasem. sellest eelmisest korrast, milles ma olen siiani arvustuse võlgu.
mu energia on mujal, kui kirjutamisel.
hea meel, et märts 🙂 kerge ärkamistunne.
– Andeksandmises, vastas Sinine Daam. – Saladus peitubki andeksandmises. Andestus ei ole mingi tundeasi, see on väga mõistuspärane. Selleni jõuad, kui näed, et teine inimene ei oleks saanud toimida teisiti, kui toimis. Ja sina ise samuti mitte. Väga vähestel meist on keerulistes olukordades reaalne valikuvõimalus.
Peter Hoeg “Vaikne tüdruk”
päikeseline. räästad tilguvad.
võtsin kätte ja tegin mitu asja ära, mis olid ripakile jäänud. hetkes paras eneseületus. õnneks-õnneks on sõbrad. kes annab väikese tõuke, kes võtab mõne asja enda peale, kes on lihtsalt nö ‘asenduskontakt’ (sõbranna oma sõna).
ja kusagil tiksub teadmine, et tasakaal on peatselt tagasi. kui ma ainult lõpetaksin selle iseendaga sõdimise. ma ju tean, et see ongi kõige hävitavam. aga hea, et ma põhjuseni jõudsin. edasi on lihtsam.
millegagi pead sa endasse söövitama selle teadmise. ennast mitte unustada.
krt, sa oled oluline ju ometigi
kristliku ideoloogia järgi oled sa loodud Jumala enda näo järgi!
suhtu endasse siis vastavalt
ma saan aru, et see pole nii lihtne
aga sa pead teadma, et sul tuleb sellega arvestada kogu aeg
aitäh, U. ja E. ja L. ja H. ja M. ja V. ja kõik teised 🙂
laps on DJ ja pakub mulle head muusikat taustale.
ajutiselt ühekassiline, Volli jäi kliinikusse :S kuna talle ei meeldi end kätte anda, siis ma ei arva, et ma suudan talle kaks korda päevas tabletti anda. lisaks on ühte proovi ka vaja.
sisuliselt oli see minu otsus ja koos toetajatega pean ise suurema osa vajalikust rahast tekitama. sest arusaadav, et sellisel varjupaigal ei ole seda raha. aga küll tuleme toime. või kui keegi lugejatest tahab väga toetada, siis palun väga. kes kontonumbrit ei tea, saab mingit teed kaudu ikka küsida. nagunii on see kahe kassi pidamine üpris kulukas, aga ma lihtsalt ei suuda veel otsustada.. ja üldse..
Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled
Antoine de Saint-Exupéry
(ning jah, Tiuks on ja väga mõnusasti on, aga Volliga ma tegelen ja nö taltsutan ja ta on mul ikkagi rohkem hinges.. kuigi see on nii ebaaus Tiuksu suhtes ju.. )
üks kena valss koos sobiva pildiga ka õhtusse:
ja vahel on nad täiesti kenasti üksteisega lähestikku.. unusta või ära, et veel varem hommikul oli üks suur vastuseis.
kuidagi peab Volli täna transpordipuuri saama ja arstil ära käima.
sest no tõesti, keegi ei ütle, et mul ikkagi nt homme on rohkem aega seda teha..
ega ma plaanisin kena vaikset nädalavahetust ju ometi, aga no välja kukkus nagu ikka. täiesti mainimata on ju, et reede õhtul oli töö, üks sünnipäev ja siis töökaaslastega istumine. kõigest hoolimata õnnestus mul trammiga koju ära liikuda. et ehk siis ühega viimastest, mitte esimestest.
novot, ja eile oli suur osa päevast kokkamist, nagu teada. ega siis ainult kanapirukast ei piisanud, miskipärast tundus hea mõttena tänaseks kook ka ette valmistada. kokata on tore, aga samas ikkagi väsitab ka. nii et vahepeal lösutasin küll paar tundi (selmet midagi väga asjalikku teha) ja siis nõustusin segastel asjaoludel kinno minema, 00:30 vaatama.
film, noh, väidetavalt põhineb faktidel, ega seda hinnata ei oska. omamoodi oli täitsa põnev, samas eks neid kohti oli ka, mis kummaliselt mõjusid. ja kohati venis, aga see võis olla tingitud ka minu suhtelisest väsimusest.
ning oeh, võid ju arvestada, et jõuad viimasele trammile, aga erinevalt reedest läks eile nihu. film lõppes napilt umbes samal ajal, kui viimane tramm läks. ebameeldiv. valida oli kas jalutuskäigu või rahakulutamise (takso) vahel. ausalt, rahakotti vaadates oleks pidanud esimese valima, aga kõik muu veenis siiski teise kasuks. njah.
täna, eksole, lõunaks kenasti paraadile lapsega. muidugi just see buss oli lühike ja hullult täis, aga no kuna me tulime üsna alguses peale, siis ei olnd probleemi. Harjumäelt oli isegi midagi näha, kuigi jah, lapsele mitte väga. tal ei ole ju trügimisgeeni ka mitte.
mina olin kenasti sinimustvalges (sinine seelik ja mustvalgeruuduline mantel), lapsel lipuke rinnas. mis meenutab, et esimene inimene, keda täna tänaval nägime, oli vana mees kepiga, tuli poest. vaatas meid ja hõikas üle tänava “head Vabariigi aastapäeva teile!”. tänasin ja soovisin talle vastu.
tegelikult hakkas veidi külm ka seal mäenõlval peamiselt seistes. ja laps arvas, et telekast näeb ikka paremini. nojaa. kena oli see, et meie selja taga oli muuseas ka punt noormehi, kes olid ilmselgelt mingid sõjaväelased ja üsna asjakohaselt kommenteerisid.
ja muidugi, mu fotoka akud hakkavad üles ütlema, nii et kui lennukid üle lendasid, siis muidugi oli aku tühi. vahetasin ära ja peale ühte pilti jälle tühi. samas laadija kodus näitab, et ikka täis. ebameeldiv.
tänase ilmaga sai telefoniga ka miskit siiski jäädvustatud, hea seegi.
ja esimene aku oli kella 13ks, Eesti minuti pildistamise ajaks, end veidi kosunud ka.
vahepeal saime Kõlakohja kohvikusse sooj. järjekord liikus seal küll olematu kiirusega, aga noh – oligi hea.
ja siis selgus, et sõjatehnika korjab end umbes kell kaks kokku. oot, mismõttes, olin ma täiesti hämmingus. miks ei ole normaalselt aega, vaid peab minema ja trügima seal 🙁 mu lapsel jäigi käimata masinate peal, ajaliselt oleks veel jõudnudki, kui oleks rüselenud, aga ei ole temas seda geeni..
turg-kodu. algselt arvatud abipakkumine sõbrannale jäi ära ja ise küllaminek ka. küll aga läks sedapidi, et mulle tulid külalised.
ega meil siin midagi erilist olnud, pirukad külalistelt (singi-juustu) ja lahtised pirukad minult (peekoni-kukeseene), natuke salatit (appi, ma ei ole kunagi pannud hapet sinna sisse ja ei mäleta, et ema ka oleks, aga vot selline on originaalretsept. muidugi ma panen neid koostiaineid üsna juhuslikus vahekorras), Peterburi kommid ja kaks torti. morsi segasin kokku mitmest mahlast ja veinipudel jäi poolikuks.
ja kaunistused, kenasti sinimustvalged, on noore külalise käsitöö 🙂
aga ma luban, et järgmisel nädalal mingitel hetkedel ma igatahes puhkan ja mängin ka!
votjah, ma olen neid pot-pie’de retsepte ikka vaadanud, aga pole kunagi olnud kättevõtmist mõni ka ära teha. ning eksole, kui juba, siis juba, mitte mingi lihtsame versioon netist, vaid ikka James Ramsdeni raamatust, kus on ikka vaja puljong keeta ja siis kontsentreerimiseks seda veel edasi keeta. et ehk ei mingit sellist tunni-poolteisega valmivast asja, vaid oma kolm tundi läks ära. nojaa, suur osa sellest oli küll ka nn mitteakvtiivne aeg. ja tulemus oli muidugi seda tööd väärt. ilmselgelt läheb plusspoolele see, et üksi vist polekski viitsinud jännata (ja kes selle kõik siis ära oleks söönud? :O), aga kahe peale oli paras toimetada.
õllega oli meil kehvasti, kuigi seal raamatus on kenasti soovitused olemas. mis parata, kui mõnele ei maitse õlu ja mõni ei saanud tarbida, erinevatel põhjustel. nii et loosi läks vaid üks suvaline alkoholivaba versioon.
tähelepanekud: minu vormi jaoks oli paras umbes 3/4 kogust, ligikaudu. nt porrut panime hulga vähem (muidu oleks see asi võinud olla porrupirukas lausa), samas peekonit ja seeni oli veidi rohkem. taigent oli ka rohkem ja algselt oli tunne, et ei jagugi. lõpuks siiski jagus ja nagu näha, õnnestus isegi kaunistus peale tekitada. ja kooreks oli kena rammus 35%, sest no kui retseptis oli 18%, siis teeme ju ikka rammusama?
lahtilõigatud pilt ei tee üldse au ega edasta selle roa headust. igatahes, hõkk, nämm!
kusjuures, ma ei tea, raamatus oli see asi lihtsalt pirukas, inglise keeles pie, aga tegelikult on seda tüüpi asjad ikka pot-pie’d ja mina ei teagi, kas sellele sõnale on mingi hea eestikeelne vaste. tekitasin ‘pajapiruka’ seega.
