Polegi ammu mingit pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Aga elu käib ringi ja siin ma nüüd olen.
Just eile oli ühe sõbraga juttu, et kas oli ka hea aasta ja kui ma ütlesin, et oli küll väga halbu hetki, oli ka häid, palus ta mul kolm tükki öelda. Viskasin talle seepeale ca 15 pilti erinevatest hetkedest, oskamata neid isegi järjestada. Ja see oli lihtsalt esmane ettejäänu valik.
Miks ma voodit ära teha ei saa
Ehk et kirju aasta oli.
Mis siis olid need halvemad asjad? Tiugu surm, muidugi. Üks väga sügav perekondlik kriis, mis siiski lahenema hakkas. Terviseprobleemid, mis sel aastal võtsid lihtsalt kohuvtavalt palju aega ja mõjusid kokkuvõttes päris halvasti, kuigi hakkasid otsast juba kevadel lahenema. Aga see kõik võtab aega. Natuke liiga palju üldist energiapuudust, mis mõjutas väga palju muudki. No ja vaadates ringi, siis süvenev polariseerumine – aga ma ei taha siin eriti maailmaprobleeme lahata.
Lappeenranta
Kuid jah, kui niimoodi mõelda, siis oli väga palju headki.
Kaks reisi Lapimaale (sel aastal mingit kauget reisi ei olnudki); ja üldse päris palju Soomes käimist ja avastamist, näiteks ka Karjala ja Turu piirkonnad. Läti reisid, kõik kolm töised ehk oma kulusid peaegu ei olnudki. Sellega seoses elu esimene päriselt uhke viietärni hotell.
Merel sai oldud omajagu, sealhulgas mitu korda ka Soomes. Vähem kiiret mootorpaati seekord.
Kevadised orhideeotsimised, ukrainlannade viimine sohu, virmalisi mitmel korral, Hiiumaa reis.
Positiivseid töiseid väljakuitseid oli ka. Hea meel, kui tunnen, et töökaaslased (olgu see milline iganes mu töödest) mind usaldavad ja mu arvamusega arvestavad.
Ligi 100 loetud raamatut. Majanduslikult olen tuntuvalt paremal positsioonil, kui ca 10a tagasi.
Endiselt head sõbrad ja hea meel, et vanemad on endiselt meiega, ja et RM-il läheb ka hästi.
Ehk üles-alla aasta. Aga nagu öeldakse: kui joon on sirge, oled surnud.
Täna seisime sadamas, aga ikkagi merel. Päris tugevaid puhanguid viskas sisse ja ka püsituul oli pikalt 10 m/s kandis, nii et see ei oleks olnud mingi kena õhtune seltkondlik väljasõit.
Ja ega merel ei oleks ka just jahedam olnud. Sest ega see tuul ju ei jahutanud ka. Mingil hetkel viskas värsket peale, aga kui ära tulles juba paarsada meetrit majade vahel jalutada, kadus ka mälestus sellest.
Vähemalt pole enam 30 ligi.
Aju oli täna päeval üsna sulanud. Nii, et tahad mõelda, aga see lihtsalt väga ei õnnestu. Mitte mingit teravust ei ole. Päris harjumatu. Kuigi viimasel ajal on seda üldse rohkem olnud, aga põhjused on teised.
Kusagil oli täna suurt tormi ja hirmsat rahet, aga mul on siiani mingi usk, et see meile ei jõua. Mitte lambi-usk, aga põhinevalt mitmel prognoosil. Eks vastu hommikut midagi vist tuleb.
Täna ka keerutasid tumedad pilved üle, aga midagi peale väikese temperatuuri kukkumise ikkagi ei juhtunud. Üldse, Eestis, et kukkus 23 peale! Rõhk sõnal “kukkus”.
Ja kella 23 kandis koju jalutades, kui öö juba hakkab peale tulema, on lühikeste varrukatega kleit piisav. Mitmes õhtu.
Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.
Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal.
Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Mingis mõttes olen see paar kuud olnud pooltardunud. Esimene nädal oli kõige rängem, siis ei suutnud väga midagi muud teha, kui ainult hädavajalikku, ka töiselt. Edasi aga võtsin pähe, et meil on ja on veelgi tulemas siia inimesi, kellel on reaalselt kohapeal vaja abi. Ja mitte lihtsalt raha ja asju kusagile, vaid ka inimest. Olengi suutnud otsekontakte tekitada. Nö ühekordseid kohtumisi on päris palju, aga on mõned pered, kellega suhtlen regulaarselt. Naised-lapsed, kes ei taha väga midagi küsida ja kes pika pinnimise peale poetavad ikka, mida neil võiks hetkel vaja olla. Üks asi on ju selline ellujäämiseks vajalik, mille ikka saab, aga teine asi on see, mis aitab ennast inimesena tunda. Ma ju tean, millest ma räägin, olles ise aastaid sisuliselt peost suhu elanud: moraalselt on ikkagi väga oluline, et oleksid ka väikesed rõõmud. Olgu selleks puuviljad või kohalikuga linna peal jalutamine või tunnike kohvikus.
Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi.
Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targem.
Tunnen, et ka töiselt olen kuidagi aeglasem, kuigi olen nüüd ikka järjele saanud.
Märtsi teises pooles olin paar päeva Vaasas. Üks üritus pluss paar vaba päeva. Aga just nädal tagasi avastasin, et ma pole Eestis käinudki kevadet vaatamas. See sai ka parandatud.
Ja ometi on mõni päev selline, nagu täna, mil valitsev emotsioon on raev ja tühjus segamini. Kuigi päike on õues ja eilne õhtupoolik oli ometi üsna kena. Aga midagi jäi torkima eilsest ja tänased hommikused jupikesed otsa ja tulemuseks ongi päev, mil tahaks kas kerida nurka kerra või lahustuda. Või lausa seda, et keegi hoiaks mind, ja see on juba tõsine näitaja.
Ma tean ka, mis aitab – segane energia tuleb suunata tegutsemisse. Pean lihtsalt otsast pihta hakkama.
Ja-jaa, vanusega läheb aeg kiiremini ja miskit, aga tegelikult on päris tihe suvi olnud. Läti jäi küll ära (nutan natuke), Rootsi oleks ka tahtnud seiklema minna (nutan natuke) – need jäid selle taha, et ma üksi ja ilma nö mõjuva põhjuseta sellist pikemat maad ikka sõita ei taha, nagu selgub. No et plaanis ei olnud Riia, vaid lõunapoolsemad alad, ja Rootsi on üldse hästi suur, kusagile suunas mõnisada kilti oleks olnud mõte.
Küll aga on kirjas: Vormsi, Soome jahiga, üsna mitu trippi väikesaarele, Soome autoga, Hiiumaa. Mitu võistlust ja kuidagi hullult sebimist. Kodu on koht, kus väga olla ei jõuagi.
Vormsil olime sõbrannaga juba umbes väga ammu. See hetk, kui tagasi tulles istusime jakki peale panemata praamil ja oigasime, et seda peab ära kasutama, sest selliseid ilmu ei ole palju. Autokülmik väga ei töötanud, kuid seepeale poeg võttis kätte ja tegid isaga selle paremaks. Nüüd päriselt jahutab ka. Vormsi äge hetk 1: kohalik, kes viitas kuldkingade asukohale ja seepeale me need üles leidsime ka. Vormsi äge hetk 2: kui selgus, et saarel on suvisel pühapäeval enamus toidukohti kinni, mingis olime juba veendunud, Krogis mingi ülbik signaalitas mu rohelise lehega auto peale (tal oli ruumi seal maa ja ilm) ja saatis naise kõrtsu ette, aga kui selgus, et kinni on, siis nad vist ei teadnud, mis valikud veel on, aga meie teadsime ja jõudsime avatud kohta suht kiirelt. Kui nemad tulid, öeldi ooteajaks neile mingi üüratus. Kahjurõõm on eestlaste suurim rõõm?
Rumpö poolsaarel
Jahiga Soome sattusin kuidagi kaootiliselt. Mul oli jaanideks paar valikut, aga seekord otsustasin purjekaga Soome liikumise kasuks. Ise olin veidi närvis, et kuidas ma piiratud oludes seltskonnaga toime tulen, kaks inimest olid mulle ikka täitsa võõrad. Aga suhteliselt lühike aeg ei olnud probleem, ka oli piisavalt aega aeg-ajalt kusagile saarele-mandrile eralduda. Elamusi oli sellest retkest palju: pea tuuletu ülesõit, saabumine öösel, järgmise päeva riiulpilv, sadamake Viking Line terminali kõrval, Helsinki biennaal, allveelaev ja peaaegu-päästeoperatsioon sellel pikal tagasisõidul. Sellest peaks kirjutama mingi omaette jutu, aga juba on tunne, et ma olen sellega hiljaks jäänud, sest hulk uusi muljeid on peal. Aga mine tea..
Õhtuvaade Valkosaarilt
Teine Soome-reis tuli ärajäänud Läti reisi asemel. Läti oli ka suhteliselt üleöö planeeritud, aga ikkagi läks nii, et sõbrannal jooksid muud asjad kokku. Olin mingi päeva nagu peata kana, aga siis suutsin end kokku võtta. Käisin Espoos sõbranna juures, ajasin mõnda tööasja, jõudsin otsapidi Kotka-kanti ja lihtsalt tegutsesin suuresti planeerimatult. Lausa nii, et ujumisriided unustasin sõbranna juurde maha, kui päevaks eemale läksin, ja ostsin lihtsalt uued, sest ujuda oli ju vaja. Erilisi hetki märkida ei ole, kui, siis vast see, kui läksin peale esmakordset ülemuse maja külastamist ka teist korda nukrat tomatit kastma ja siis selgus, et kraan veidi jupsib ja ma ei olnud vett korralikult kinni saanud, nii et maja ees oli väike lõbus purskkaev.. Hea, et ikka läksin ja selle kinni sain!
Porvoo vanalinn
No ja siis kõik need võistlused, kus ma küll maal, küll merel toimetanud olen. Hiiumaale minek on samas kompotis: üsna viimasel hetkel selgus, et on vaja inimest, mul just jäi mingi teine asi ära ja nii ma sinna maandusin. Jõudsin Kärdla peal ka rattaga tiiru teha ja no see juuli lõpp oli täis just neid värve ja lõhnu, mida ma mäletan. Vaateid väga enam mitte, ajad muutuvad. Enamuse olin siiski Orjakul ja siiani on ikka imelik, et Kassari polegi enam omaette saar, vaid Hiiumaa.
Õhtu Kärdla sadamas
No ja siis kõik muud sebimised, siin ja seal. Lihtsalt korraga avastasin, et käes on suve sume teine pool ja kuigi on tunne, nagu ei oleks väga midagi teinud, siis tegelikult on see vaid emotsioon, mitte tegelikkus. Ning kõikide asjade vahele lõpetas minu “väike” poeg gümnaasiumi.
Täna ahjukana tehes tuli pähe, et ehk võiks ka mõned mälestused kirja panna. Isiklik minevik on selline asi, mis on minuga kaasas ja normaalne ja ma lihtsalt ei tule enamasti selle peale, et mingeid eluolu detaile kirjeldada, aga samas ma olen viimasel ajal hakanud tundma, et äkki peaks. Kirja pandud ajalugu, ükskõik kui tühiasjana see ei tundu, on see, millel on lootust siiski alles jääda.
Liigagi hästi olen hakanud aru saama, et lood, mida vanaema mulle rääkis, ei ole enam meeles ja muidugi ma ei pannud neid siis kirja, kui võimalus oli. Vanemate lugusid ma ka ei pane kirja, aga ehk peaks..
Tagasi kana juurde.
Ahjukana keedukartuli või -riisiga ning stoovitud (piima-jahukastmes) porganditega on roog, mis mul alati seostub lapsepõlve nädalavahetustega. Ma ei mäleta, kui tihti seda just oli, oli ka muid roogasid (eriti on meeles jahus-munas paneeritud seakarbonaadi viilud; aga oli ka lihtsalt seapraadi), kuid ma arvan, et paar korda kuus kindlasti.
Tavapärase köögis väikese laua taga söömise asemel sai laud kaetud suurde tuppa (see pikendatav laud on mul siiani alles), linad ja piltidega joogiklaasid ja serviisitaldrikud ja teised noad-kahvlid. Asjad, mis käisid koos sünnipäevade ja nädalavahetuselõunatega. Ei, ma ei mäleta ka seda, kas me igal nädalavahetusel sõime ühe lõuna niimoodi.
Kana kenasti serviisivaagnal ja muu toit ka sobivalt serveeritud. Klaaskannus kodune morss. Söömine noa ja kahvliga.
Ema sõi tiibu, isa kintsusid, vend eelistas alati rinnaliha, väiksemana mina ka. Aga siis liikusin samuti kintsude-tiibade juurde. Praegu, juba aastaid, eelistangi nn tumedamat kanaliha ehk fileed kasutan ainult nende roogade juures, kus on tõesti oluline, et oleks filee. Mugavus vist, sest fileed on kõige keerulisem valmistada.
Vahel olid lõunad vanavanemate juures ja rohkem mäletan just aega peale vanaisa surma. Vanaemal olid liikumisprobleemid ning varakevadel ja hilissügisel, kui me nädalavahetustel käisime suvilas esimesi ja viimaseid töid tegemas, tegi tema meile hilise lõuna oma juures valmis, nii et läksime peale mõnda töötundi otse tema juurde ja sõime. Ka seal oli tihti kana – aga alati samuti pidulikult kaetud laua taga. Suvisemal ajal ei teinud, sest siis ta elas suvilas ja sõime seal kõik koos nagunii.
Kana oli ilmselt üks liha, mid tol ajalgi üsna kättesaadav oli ja millest ema mitu rooga lõpuks tegi – ikka jäi ju midagi järgi. Kasutan samuti tihti osa ahjukana jääke mitte soojendamiseks, vaid mõne muu toidu sisse ära. Kana maitsestamisest: sool, pipar, vürts, loorber ja mugulsibul olid tavalised. 80ndatel aga saatsid sugulased välismaalt meile karrit ja nii oli karriga maitsestatud kana meil menüüs juba siis, kui keegi õieti ei teadnudki, mis see karri on. Mingil hetkel sai seda isegi kuidagi palju ja mõni aasta ma karrit ise üldse ei kasutanud, kui nö oma elu peale läksin ja seda saada hakkas olema.
Ja stoovitud porgandite kastmes on meil alati natuke muskaatpähklit.
Sellesse nädalavahetusse jäid ka lihavõtted, mille puhul sotsiaalmeedias visati nalja, et oo, vaba reede, saab kogu päeva kodus olla!
Mina ei olnud.
Kolmest päevast kahel külastasin vanemaid ja tegime pojaga õppesõitu. Ühe päeva mölutasin suures osas kodus maha, aga siis tegime sõbraga linna peal jalutustiiru ikkagi. Ühele teisele sõbrale viisin taas poest asju. Poeg viis jalgratta kodus mu vanemate juurde, kus ta hetkel elab – et oleks võimalusi värskes õhus olla ja natuke liikuda. Oma hoovis võib võimelda jms. Enamus fotovarustust on ka seal tema käes, katsetab ja möllab nendega.
Kui mõni ütleb, et kodu on juba mitu korda üle lakutud, siis minul seda ei ole. Ma olen ju läbi aastate saanud suhteliselt palju kodus olla ja seega mul ilmselgelt ei ole probleemi aja sisustamisega. Kui ma ütlen, et “mölutan”, siis ma ilmselt loen midagi kerget, mis ei nõua väga süvenemist, või (uue asjana) jookseb Netflixist või Huubist mingi suvaline seriaal, mille taustal kas püüan värviraamatus midagi ära teha või on mingi labane mäng lahti vm. Vahel tuleb muidugi ette ka neid lugemisi ja vaatamisi, mis tähelepanu nõuavad.
Õues meeldib mulle käia pigem siis, kui on mingi eesmärk. Tavalisel ajal on vabalt see, et leib on otsas, siis jalutan poodi (tihti mitte kõige lähemasse) ja teen selle juures väikese ringi. Praegu iga pisiasja pärast poodi ei lähe ja seega püüan leida muid põhjuseid välja minemiseks. Ega neid väga palju ei olegi, nii et mõne korra olen ka läinud lihtsalt jalutama. Mis on mõnevõrra nüri, minu arvates. St, kui minna kellegagi koos, ei olegi hullu. Linnatänavad ei ole praegu kuigi rahvastatud, kõige rahulikum jalutuskäik oli ühe toopäeva õhtul kalmistul.
Viiruse kohta loen pigem muukeelset materjali kui kodumaist. Pigem väldin liigset infot ja ei kaevu sellesse eriti. Paanikat ei ole, hirmu ei ole. Kui, siis muretsen vanemate pärast. Või ka lapse. Iseenda pärast küll mitte.
Kokkuvõte infost on, et konkreetseid teadmisi on päris palju. Nii selle osas, kuidas see viirus levib (kui keegi näkku köhib, siis kindlasti, aga nt pindade osas ei ole üksmeelt) kui ka ravi osas (on väiteid arstide poolt, et tegu on pigem mäestikuhaiguse-tüüpi asjaga, mille ravi peaks olema erinev pneumoonia omast). Näiteid on veel. Kuna mina ei ole arst ega üldse mingi teadlane, siis ma lihtsalt võtan need asjad teadmiseks, mingi võimalusena.
Millised on mõjud rahvatervisele (mis nõme sõna!) pikemas perspektiivis, võttes aluseks kiire ja suure majanduslanguse, ei oska ka üldse ette kujutadagi. Need Ühendriikide paari viimase nädala töötuse kasvu numbrid (graafik on eriti ilmekas) on küll päris kohutavad. Ameerika kontekstis võiks see tähendada veel rohkem odava rämpstoidu tarbimist ja sellest tulenevaid tervisehädasid, aga miks mitte ka otsest nälga. Need numbrid ei kajasta veel illegaalseid töötajaid, keda seal riigis on ka ju väga palju.
Lisaks selline artikkel UK-st, kus väljaöeldud numbri allikas jääb segaseks (ja ma ei hakanud otsima edasi ka), kuid tuuakse välja, et praegu isolatsiooniolukord kasvatab enesetappude, koduvägivalla ja loomulikult depressiooni hulka.
Siit tuleb ka see, miks ma käin väljas – ma tean, et kui ma ei käi, siis on stress kergem tulema.
Selles lõiku sobib ka öelda, et see valitsuse meediakampaania mustal taustal, mille sõnumites kajastub see, et kui õue lähed või kellegagi kokku puutud, siis kohe sured. on ääretult vastutustundetu ja paanikat tekitav ning ei lähtu faktidest.
Poes käies mõtlen ikka, et kuidas siis on hea: kui ühes käes on kinnas ja teises mitte (no et ühe käega ei puuduta poes midagi, korv on käevangus lihtsalt), siis hiljemalt maksmise juures jõuan selleni, et ma pean rahakotist saama kätte pangakaardi ja selleks on vaja kahte kätt. Mõni juba kirjutab, et ei kannagi rahakotti kaasas, vaid kaarti lahtiselt, aga eks see on igaühe oma asi. Mina siiski eelistan rahakotti. Lisaks maksan ma vahel sularahas üldse.
Ehk siis ma püüan käsi desinfitseerida peale kassat ning olen üllatunud, et see variant ei ole igal pool võimalik. Poodi sisse minnes on, nad ei saa muidu lahtigi olla ju, aga kui see on peale väravatest läbi minekut, siis ma ei hakka seal ju tiirutama veel.
Ei, mul ei ole sellega mingit paanikat ega hirmu ega midagi. Tulen koju ja pesen käed, vahepeal nägu käppimata.
Ja lõpetuseks toidujuttu ka. Ma üldiselt ei ole nende kevadiste poemaasikate fänn (õige maasikas on üldse enam-vähem otse peenralt), aga täna sattusin üsna osavate ja üsna hästi lõhnavate otsa; ning kuna ma teadsin, et kodus on beseeküpsiseid, tegin ma midagi ebatavalist ning ostsin natuke neid maasikaid. 35% koort ka ning kokku tuli Eton mess. Ma küll ei tea, kes selle kõik ära jõuab süüa.
Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.
Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.
Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.
Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.
Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.
“Ei ole ju võimalik, et laupäeva hommikul kohvi juues alles leppisite kokku, et teete selle ürituse?” öeldi mulle laupäeva õhtul, kui vähem kui 24-tunnise etteteatamisega pühapäeval ühe kodumaise talispordivõistluse korraldasime. “Laupäeva hommikul kohvi juues ei olnud mul õrna aimugi, et midagi tulemas on,” vastasin mina. Sest just nii see oligi. Laupäeva pärastlõunal olime oludega tutvumas ja potentsiaalne võistlusjuht otsustas, et teeme ära.
Laupäeva õhtu läbi sadanud lörts tegi mind murelikuks, aga mis seal ikka, eks kohapeal selgub, mis olud täpselt on.
Olud olid. Inimesi oli ka, kohe suhteliselt palju ala kohta. Ainus võimalus sel talvel midagi kodumaal teha ajas pea kõik kohale ja mitte asjata – päev sai kenasti kirja.
Tegelikult jäin, taaskord, juurdlema hoopis inimeste ja suhete üle. Mitte romantiliste suhete, vaid tavaliste inimsuhete: kes kellega läbi saab või koos toimetada suudab või mitte.
Seesama võistlusjuht on selline, kelle kohta mõnigi ütleb, et temaga on keeruline koos toimetada. Ma isegi saan sellest aru, sest ta on kohati natuke jäik ja üsna reeglites-raamides kinni. Teda ei ole võimalik nö ära rääkida, mõni ütleb lausa, et teda ei ole üldse võimalik milleski ümber veenda. Aga samas ma saan ka sellest aru, et teistmoodi on temal raske toimetada. Sa ei saa olla võistlustel selline, kes sülitab reeglitele ja on heitlik nagu tuulelipp. Üldise ümberveenmise mõttes ma ei ole nõus – see on täiesti võimalik ja ei tähenda tingimata mingit pikka “moosimist”. Ehk meie koostöö sujub kenasti ja ma näen veel hulka inimesi, kellel ei ole sellega probleeme. Tundub, et küsimus ongi olnud pigem nendel, kes tahavad temast “üle sõita” ja kellel see ei õnnestu. Võimuvõitlus. Vist.
Minule on temaga koostöötamised aga õpetanud päris palju, nii võistluste kui iseenda suhtes.
Ja tegelikult on tore üleöö midagi korraldada, teades, et meie kahe-inimese-meeskond on piisavalt hea ja koostööaldis selle jaoks.
Peale aktiivset perioodi saabunud vaikus tõi kaasa mingi tühjuse. Nädala sees oli veel piisavalt järeltegevust ja -mõtlemist, aga ka tööd. Eile õhtuks olin üksi koos kassidega, kuulasin vihma akna taga ja tundsin korraga totaalset tühjust.
Võib-olla andis oma osa varem vaadatud film. The Million Dollar Hotel on minu meelest hea film, kuigi omal ajal ‘meerikas ei läinud kaubaks. Veidi unenäoline ja hõljuv, täis detaile, ja muidugi see muusika. Aga ilmselgelt mitte parim vaatamine, kui on selline periood, nagu hetkel siin. Võib-olla oleks veidi parem olnud, kui ma poleks peale vaatamist üksi jäänud. Või kui ma oleksin algusest peale üksi vaadanud.
Kinoõhtu kahekesi, ühe inimesega minevikust, kellega nüüd aastaid on aeg-ajalt mingeid kaootilisi kokkupuutepunkte. Need kohtumised on samuti kuidagi filmilikud ja veidi unenäolised. Nagu et ma tean ja tunned inimest ja saan aru, mida ta ütleb ja samal ajal ütlemata jätab ja oskan kõigele reageerida kuidagi väga täpselt – aga see kõik toimuks nagu väljaspool päris-maailma. Minevik toob mingi ajanihke sisse. Ja piinlikult detailselt väldime teineteise füüsiliselt puudutamast. Sest selles oleks mingi oht ja haavatavus samal ajal ja me kumbki ei tea, kuidas see lõppeks. Ning kas see oleks see, mida me tahaksime (ükskõik, mis siis juhtuks või mitte).
Ma tean, et nii, nagu on, ongi hea. See, mis kunagi oli, peabki jääma minevikku.
Tegin õhtul aruka otsuse ja läksin lihtsalt varakult magama. Polegi ammu 10 tundi juttis maganud.
Sirvisin täna, olude sunnil, vanu ja päris vanu postitusi ja jõudsin selleni, et kusagile ma peaksin ikkagi kirjutama edasi. Kasvõi mitteavalike positustena iseendale. Sest, selgub, ikkagi on huvitav lugeda neid vanu asju, vähemalt minul omal küll.
Viimased nädalad on olnud hullumaja. Rahvusvaheline üritus oli vaja kiirelt viia teise riiki ja kogu see asi üleviimisest ürituse lõpuni võttis aega ca 3 nädalat ja ma olen sellest umbes 4-5 päeva ennast tervena tundnud. Kas ka terve tegelikult olin, ei tea. Alustuseks, peale tutvumist oludega, oli nagu lihtsalt külmetus. Aga ei läinud ega läinud paremaks, hommikuti ärgates ei saanudki aru, kas olen ärkvel või näen veel und. Nina õnnestus täpselt nii palju lahti hoida, et läbi suu hingama ei pidanud.
Kui ikka kuues päev jooksis, ei jäänud üle muud kui minna arstile. Tasulisele, sest oli nädalavahetus. EMOsse sellise asjaga nagu ei hakka trügima. Nutsin ja maksin. Aga põletikunäitaja oli laes ja sain antibiotsid peale.
Mis tähendas, et ajaks, kui Eestist lahkuma pidin, sai kuur täpselt läbi ja üsna inimese tunne oli. Ega muidugi väga palju ravimeid kaasa ei võtnud ka, sest kui äsja oled terveks saanud, siis uus asi ei tule ju peale kohe? Ega ma muidugi nüüd ei teagi, kas see, mis mõni päev hiljem taas ründas, oli uus või vana. Igal juhul on jube täpselt meeles, et sellel päeval oli nagu kogu aeg külm, kuigi temperatuur oli täiesti normaalne ja ma olin korralikult riides. Aga ma külmetasin kogu aeg ja öösel oli nohu platsis taas.
Tagasi sõites oli osa teed täpselt see teadmine, et ma ei tohiks sellisena roolis olla. Õnneks oli liiklus suhteliselt ja apteegipeatus aitas ka natuke. Ja muidugi see, et ma tee ära jupitasin ehk vahepeal ööbimispeatuse tegin. Järeltulija muidugi ütles, et oleks võinud juttis sõita, kui selle peatuse hinda kuulis; aga selle teine hind oli täpselt minu enesetunne ja võimekus pooltõbisena sõita ning seda ei saa rahasse panna.
Oluline on, et ilmselt ürituse raames keegi ei saanudki aru, kui läbi ma tegelikult olin.
