Jälle aasta vanem. Nagu juba aastaid, ei taju tegelikult üldse oma vanust õigesti. Aga nüüdseks olen ma vähemalt harjunud kuidagi. Mingi aeg, küllekond aastat tagasi oli selles mõttes raskem.
Pole olnud just parim aasta moraalselt. See käib mingite lainetena – vahepeal on perioodid, mil on tunne, et elu on enam-vähem paigas ja pole eriti neid asju, mis loksutaks, aga praegu on ikka kuidagi selline hell periood. Tegelikult ei ole midagi otseselt halvasti, aga närvid on mingite asjade pärast pingul. Erinevad elu tahud. On asju, millega ei taha väga tegeleda ja siis need, mille osas tahaks aja seisma panna ja noh, siis need, mille osas ei oska suhtuda, aga kogu aeg tiksuvad kuklas, et peaks suhtuma.
Näiteks ma nüüdseks täiega vihkan kõike, mis on seotud mingite remontidega; isegi kui leiab lahendusi, on kusagil nurga taga ikka mingi mittelahendus ka ootel. Lihtsalt kunagi ei tea, kas ja mis nüüd õnnestub või mitte; või mis detaul ees ootab; või millega ma jälle tegelema pean. Ma ei kurda konkreetsete töömeeste üle, aga ma vihkan seda projektijuhtimist ja kõikide lisatööde sättimist. Päriselt, ei ole palju asju, mille kohta ma ütleksin, et ma vihkan – pigem vastupidi, vihkamine on liiga energiarikas tegevus. Ja nüüd olen selles lõigus kirjutanud juba mitu korda.
Ning ei, siin ei aita ka mingi firma, sest mu viie aasta tagune kogemus firmaga ei olnud just väga palju parem. Veidi vähem sahmimist oli, aga teisalt oli selline projektijuht, kes minu kodust ja arvamustest ei hoolinud. Ja nüüd olen silmitsi olukorraga, kus tuleb kanalisatsioonitoru vahetus ja selle jaoks ei ole kergelt eemaldatavat karpi, sest nende meelest ei olnud lihtsalt vaja.
Ma ilmselt ei koli ka kunagi selle pärast, et tuleks remont teha ja – vihkan!
Teised on mingid elu kulgemised, millega tuleb tegelikult lihtsalt kaasa minna ja saada aru, et asjad muutuvad ja ei ole igavesed. Ei miski, ei keegi. Ja ka nende teemade jaoks ei jagu mul piisavalt energiat kuidagi. Ega ka nende jaoks, mis otseselt ei põle, aga mille osas võiks mingi seisukoha võtta ja eluga edasi minna, ühel või teisel viisil.
Aga ma olen selle aasta jooksul napsanud ka mitmeid energiahetki. Purjede all, taeva all, linnades ja maastikel. Oma kodus. Sõbrad, kes on olemas ja toetavad – aja jooksul on ka kujunenud nii, et neid ei ole kümnetes, aga nad on olemas. Kellega teeme toredaid asju. Kellele võin vahel lihtsalt kurta. Kellega avastame, kes mind tunnustavad, kes mind aitavad. Ning mu tubli poeg, kes läheb hingega sellesse, mida ta parajasti teeb – ja teeb seda siis hästi. Keda ma võib-olla ei oska liiga hästi alati toetada, aga kes leidis oma ülikiires päevas aega, et mulle oma õnnesoovid edastada.
Võtame järgmise aasta ette.
