Türil on üks koht, kust saab normaalset kohvi ja see on täna reserveeritud.
aga muidu pole vigagi. tundub.
Rubriik: päevakaja
varahommikul ei ole ilus halada..
..aga ma siiski..
seekordne kooliminek algab kuidagi eriti kehvasti. kogu mu sebimise kiuste peame me täna minema 8.40 rongile ja meil jääb selles väikeses unises linnakeses pea 3 tundi parajaks teha. sest lihtsalt keegi ei lähe täna Tallinnast autoga. algaks tunnid siis kell 11, aga sel ajal on veel saksa keel neil, kes arvasid, et nad inglise keeles toime ei tule.
see keeltevärk on veel tätisa omaette teema nagunii. esimeses inglise keele tunnis arvas umbes pool klassi, et nemad on õppind saksa keelt ja nemad küll inglise keeles ei osale. lubati siis neile saksa keel orgunnida. tulemus on see, et nad õpivad luuletusi pähe, teevad koduülesandeid ja tunnid venivad alati pikemaks, tundub, et neid on rohkem ka kui meil oli. ega nad pole nüüd väga rõõmsad, et nad jalgu trampides saksa keelt nõudsid ja sügisel mõnikord varem ära said, kui meil inglise keel oli. (aga olgem ausad, neil on sellest õppest ehk mingit kasu ka, erinevalt meie inglise keelest).
et asi poleks veel ainult transpordi taga, on laps juba pea tunni üleval olnud, õues on sompus ilma ja ma loodan, et mul õnnestub rongis magada, sest hoolimata kogu mu väsimusest oli öö rahutu. isegi voodisse sain ma eile enda kohta kohutavalt vara.
ja ma ei suuda end praegu veenda, et tegelikult on kõik tore ja ilus ja mul ei ole väga kiire hetkel ja ma võin ju peale kooli magada kenasti. oeh, sinna on 12h aega ka nagunii. põhimõtteliselt loodetavalt olen ma elus selleks ajaks (peale 2,5h sisustamist saame me .. umbes 6h matemaatikat, kõrgemat).
ja ma tean, et külalised eile ei olnud tapvalt hea mõte, siiski oli see ju meeldiv võimalus õhtu sisustamiseks. poiss tundus ka rahul olevat, sai oma Legodega uhkustada ja suutis enamasti oma toredat poolt näidata. praegu rõõmustas ta mind sellega, et leidis, et ta paneb täna ise riidesse. huvitav, kust selline mõte, kui mina ometi kodus olen?
rattahooaeg
jalgrattahooaeg on siis avatud. ilmselt jääb napiks, nagu ikka. no selles mõttes, et sõidan vähe.
leidsingi, et mulle meeldib sõita kiiresti ja segamatult, tõesti. vähemalt kui ma üksi sõidan. linnas aga nii ei saa ju. sõiduteel ei julge, jalgrattateed on koos kõnniteedega ja nii sõitjaid kui käijaid täis, lisaks veel kõksugu pidevad ristumised vähemate ja suuremate autoteedega. mu juurest kusagile maanteele jõudmine on aga päris pikk tee.
niiet, ma ei tea, mis saab minu plaanist vahetada ratas korraliku ja kena naiste turvalise linnaratta vastu, millega tööl käia oleks mõistlikum kui praeguse asjandusega. tollega ei oleks ju võimalust maanteel eriti mõnusalt sõita ilmselt. a samas .. ma nagunii ei sõida väga palju.. ähh.
kõhuviirus
minu üleeilesest esinev kõhutõbi jõudis lapseni. vastu ööd. paljuõnne :S
20 minti hiljem:
teine vahetus voodipesu. hea, et polnud eelmist jõudnud veel masinasse toppida…
veel 10 minti hiljem:
kolmas vahetus. tv ja lennukidokumentaal mingi. ma ei julge teda voodisse saata. oeh..
P.S. söetablett peale esimest hoogu oli viga. kõik järgnev on nüüd veel ilgem 🙁
väss
miskipärast on alati tunne, et väsinum ei saa olla.
täna olen ma hulka väsinum kui viimaste nädalate jooksul. aga arvestades eilset ja tänast sebimist ja pildistamist ei ole ma imestunud ka. peaaegu 12h ja 90 inimest (pulm) ning järgmine päev paar tundi lastesünnat (jube lärm ja sebimine) otsa on loomulikult väsitav.
õnneks sai hommikul vähemalt pikalt voodis vedeletud 🙂
järgmised 48h pole igavust küll ette nähtud.
tere päev
ringutan ja vaaatan köögiaknast välja. ilmselt kaob päike varsti nonde pilvede taha, aga praegu igatahes veel paistab ja paneb mind ootama sooja ilma, mil saaks aknad lõpuks ometi ära pesta. panen kohvivee üles ja annan poisile krõbuskid ette.
‘elu on ilus’, mõtlen, ’isegi siis, kui hetkel elus kõik ei olegi ilus’. juhhuu!
Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.
eileõhtune teatrielamus oli Võimas. ma keeldun seda panemast selle arvele, et ma pole ammu nö Päris Teatrisse sattunud (tjah, lapse-aastate kirja läheb ainult paar vabaõhuetendust. kuigi ‘Südamete murdumise maja’ siiski vist klassifitseerub pigem Päris Teatrina.. või?).
igal juhul ma natuke kartsin seda Tõde ja Õigust, kunagi ammu sai loetud ja mälestused on tuhmid ja tumedad. peale tükki tekkis tunne, et nüüd oleks ehk siiski paras aeg seda taaskord lugeda, kui omal juba piisavalt elukogemust selja taga.
ma tundsin, et ma suudan Mõista. või kui mitte alati päriselt Mõista, siis küllaltki palju Aru Saada. rohkem, kui oleksin suutnud aastat 10 tagasi. ja kuigi seal oli hetki, mil ma oleksin tahtnud karjuda mõnele tegelasele, et ‘kuidas sa niimoodi saad!?!’, oli tegelikult ka nende taga see Mõistmine, et nagunii ei suuda alati aru saada, miks inimesed teevad ja on. nagu nad on (ja taga kumamas ikkagi see, et Elu rajad on kummalised ja olen minagi teinud asju, mida ma .. Enam ei Mõista, ning küllap teen veel nii mõndagi, mida ma Veel ei Mõista).
rütm, selles etenduses oli ka mõjuv rütm. esimese vaatuse teatav kergus muutumas samm-sammult rusuvamaks, tõsised hetked lahendataud võtmes, mis mingi hetk nagu ajaks naerma, et samas tunda, et see oli vale koht..
ilmselt on selle etenduse puhul tavaline, et lõpus ei taha aplaus kuidagi ära lõppeda, rahvas seisab püsti ja Nüganengi lavale kutsutakse.
aitäh BC-le, kes sisuliselt mind sinna etendusele vedas 🙂
P.S. mul tekkis vajadus minna täna vanaema hauale. eile, etenduse mingil hetkel.
istun tööl ja..
linna tagasi saabumine on alati kuidagi väsitav, kuigi keskeltläbi magan ma koolis olles ilmselt rohkem kui kodus.
igal juhul alati, kui lõpuks koju jõuan (türi-tallinn-pood-laps), siis on laip olla. vahel kukun juba kell 9 ära.
unenägusid ei mäleta, kuigi nad olid. mingid muud kummalised asjad olid ka. poiss ägises vahepeal ja otsis oma jänkut taga, lõpuks kamandasin ta potile ja peale seda oli rahulikum.
hommikul lasteaeda sõites meenus, et mu id-pilet on läbi. ostsin putkast üksikpileti ja nüüd uue kvartalikaardi. hea muretu jälle tükk aega.
hoolimata kahest tassist kohvist on tunne, et lõunaund oleks vaja. täna ei saa jalgu ka lauale visata, seelikuga oleks see veidi kummaline. pole viga, õhtuseks uneajaks on uni läinud. nagu alati.
tee pool, aga..
kodustest füüsikaülesannetest tegin ise ära umbes pooled, üks nendest polnud kohe päris kindlasti õigesti lahendatud ka.
eile õhtul – täna hommikul kirjutati töid umbes paari tudengi tehtud tööde pealt ümber. võtsin ka ette, koos konspektiga, kirjutasin ära oma ülesanded, paar tükki veel, millest aru sai ja.. mingi hulk jäi tegemata. sest ma ei suutnud tuimalt maha kirjutada, mõtlemata, kust midagi tuleb. ning mingist hulgast lahendustest ma ei saanud lihtsalt aru. seal puudusid seosed nii meie konspektiga kui nende käsiraamatutega, mis mul olemas on. sest need, mis ma ikkagi võtsin tehtud töö pealt, ei kirjutanud ma ju ka lihtsalt maha, vaid tegin muutuseid sisse (no seal oli mõni asi kuidagi seosetu või igatahes ma suutsin teistmoodi seostada).
täitsa totter, onju? see peab ikka mingi kiiks olema, mis ei lase lihtsalt niimoodi teha. teeb elu keerulisemaks ju?
/ma ei nori kiitust, ausõna. ma juurdlen, et mis pagan see ikkagi on, et ma ei pannud tuimalt kõike lihtsalt kirja/
eksole..
kui laps mingi põhjusel öösel hästi ei maga – siis on see enne mu kooli. nagu täna öösel läks tal millalgi poole 6 paiku uni lihtsalt ära.
eelmine kord oli see täpselt 3 nädalat tagasi, kui ta öösel ärkas ja kõrvavalu kurtis. siis läksin ma ka kooli.
tegelikult ma ikka loodan, et need vähese unega ööd on tal selja taga ja õnneks on asi aina paremuse suunas läinud.