..aga ma siiski..
seekordne kooliminek algab kuidagi eriti kehvasti. kogu mu sebimise kiuste peame me täna minema 8.40 rongile ja meil jääb selles väikeses unises linnakeses pea 3 tundi parajaks teha. sest lihtsalt keegi ei lähe täna Tallinnast autoga. algaks tunnid siis kell 11, aga sel ajal on veel saksa keel neil, kes arvasid, et nad inglise keeles toime ei tule.
see keeltevärk on veel tätisa omaette teema nagunii. esimeses inglise keele tunnis arvas umbes pool klassi, et nemad on õppind saksa keelt ja nemad küll inglise keeles ei osale. lubati siis neile saksa keel orgunnida. tulemus on see, et nad õpivad luuletusi pähe, teevad koduülesandeid ja tunnid venivad alati pikemaks, tundub, et neid on rohkem ka kui meil oli. ega nad pole nüüd väga rõõmsad, et nad jalgu trampides saksa keelt nõudsid ja sügisel mõnikord varem ära said, kui meil inglise keel oli. (aga olgem ausad, neil on sellest õppest ehk mingit kasu ka, erinevalt meie inglise keelest).
et asi poleks veel ainult transpordi taga, on laps juba pea tunni üleval olnud, õues on sompus ilma ja ma loodan, et mul õnnestub rongis magada, sest hoolimata kogu mu väsimusest oli öö rahutu. isegi voodisse sain ma eile enda kohta kohutavalt vara.
ja ma ei suuda end praegu veenda, et tegelikult on kõik tore ja ilus ja mul ei ole väga kiire hetkel ja ma võin ju peale kooli magada kenasti. oeh, sinna on 12h aega ka nagunii. põhimõtteliselt loodetavalt olen ma elus selleks ajaks (peale 2,5h sisustamist saame me .. umbes 6h matemaatikat, kõrgemat).
ja ma tean, et külalised eile ei olnud tapvalt hea mõte, siiski oli see ju meeldiv võimalus õhtu sisustamiseks. poiss tundus ka rahul olevat, sai oma Legodega uhkustada ja suutis enamasti oma toredat poolt näidata. praegu rõõmustas ta mind sellega, et leidis, et ta paneb täna ise riidesse. huvitav, kust selline mõte, kui mina ometi kodus olen?