suvine mõttelaiskus. või siis elavad mõtted oma elu. igatahes tänase tuulega oleks pidanud paneam voolujoonelisema riietuseseme kui laia lendleva seeliku. ei, see ei lendle üle pea õnneks. lihtsalt tahab õhku tõsta 😉
juuli keskel oli vanade eestlaste põllutöökalendris kesksuvi. peaks olema enamvähem praeguseni. mhh – kalendrinihe ka juurde. kuhu poole see muutus, 2 nädalat kadus ära? siis on praegugi veel kesksuvi tegelikult. ‘Eesti Looduskultuur’ on igati hariv lugemine. suhteliselt sümboolse raha eest saab osta ka.
Rubriik: päevakaja
stockmanni parkla, A tasand
stockmanni parklas hiilis Lexus, kaks venekeelset tibi sees, aken lahti. libises mööda umbes 3st parkimispaigast esimesel tasandil. tibid muudkui arutasid, et kas mahub sinna parkima või mitte. sellised täitsa tavalise laiusega kohad olid. siis sõitsid järgmisele tasandile ära. tegelikult hea, et nii läks – oleksid nad oma võimeid üle hinnanud, oleks mõnigi auto võinud kriime saada.
hetk hiljem nägin ma juba teist tibiroosa särgiga noormeest viimaste päevade jooksul. mähh?
stocka parkla meeldib mulle muidu ka. kõik tahavd parkida esimesse auku, kuigi üleval on ruumi üsna kenasti. mingi aeg tagasi üks tuttav küll põhjendas seda mulle sellega, et tema arvas ka ikka väga kaua, et maksta saab ainult esimesel korrusel ja sellepärast. aga tema elab ka peaaegu lõuna-eestis ja sattub stockmanni harva ja seega on see vabandatav.
laupäevaõhtu romansita ;)
paar tundi tagasi Põhja Rimis astub mulle ligi meesterahvas ja küsib: ’izvinite, mozhno bas priglashit?’. jään hämmastunult seisma: ‘kuda?’. seletab mees siis, et noh, neil on barbakju ja.. viitab korvile, kus sellised kenad piknikuasjad reas jah. kaine pealegi. vastasin talle siis ausalt, et ma perega poes, mispeale kenasti vabandas tülitamast. täitsa naljakalt viisakas oli. pärast silmasin, et tal sõber oma sõbrannaga ka kambas. ju siis ei tahtnud üksi olla ja paremat ideed ei tulnud.
tegelikult polegi keegi ammu mind tänaval üritand ära sebida. paar aastat juba 😀
laupäevahommik vihmaga
laman voodis ja kuulan vihma. aken on lahti ja vihmapiiskade hääl vastu aknaplekki mõjub rahustavalt. üksikud laupäevahommikused autod surisevad mööda. mul on silmad kinni, ma ei tea, mis kell on, mul pole kusagile kiiret. kuulan vihma ja nii ongi hea.
neljap..
jätkuv suvetõbine olek. umbes pea. kohe raban lapse ja lahkun sümboolset linnast välja murule ja peenarde vahele. tont teab kas sellest abi on. ei pea vähemalt kuumas korteris olema.
tõbine tunne
mul on kurk haige ja nina on tatine, pea valutab ja mul ei ole ühtegi pilti siia panna. ma tean küll, et sellise palavaga on angiinilaadsed asjad jube kerged tulema. konditsioneerid ja tuuletõmbus. aga see ei meeldi mulle ikkagi.
arbuus sai ka eile otsa. kas linnas poodides on ka häid?
saartest, teistmoodi
mhh.. mulle meeldib ka “The Island”. aga ma pole kindel, kas just seetõttu, miks Andrusele. aga vähe on filme, mida ma olen vaadanud nii lühida aja jooksul nii mitu korda ja mille puhul mull piisas nii veerandtunnisest lõigust, et teada, et ma tahan seda näha algusest lõpuni. ma nüüd ilmselt juurdlen selle üle natuke.
muide, mingi saare-motiiv on läbiv mingites filmides ja enamasti tähendab see saar mingit pettust. võtame kasvõi nõukogude lastekirjandusest tuttava Totu Kuul (multikas on ka) ja lollide saare. ja näe, Islandis seesama motiiv, noh, teisel kujul. ma ei iroonitse siin. mõtlen, et elus on mingi saar pigem mingi unistuse poole püüdlemine, aga näe, mis sellest tihti välja tuleb..
arvuti toimib jälle. teistsuguses konfis ja softi poolelt pole ka kõik veel taastatud. suurem osa siiski. raua suhtes tuleb ka veel vähemalt üks väike muutus. eile hommikul juurde tekkinud kast seisab küll just nii nagu tuli, sest asjad ei klappind omavahel. igatahes tänan kõiki, kes jõu, nõu, materiaalse ja füüsisega abiks olid 🙂
üritan järgmisel nädalal pilte ka panna.
konstruktor
arvutiehitus käib. lootust on, et 3st kastist saab ühe suhteliselt korraliku kokku ja ilmselt üks natuke aeglane asi jääb ka veel üle ja siis üks üsna mittetoimiv kast. loogiliselt võtes umbes nii võiks olla.
80GB vindiga ei oskagi midagi teha. ma pole harjund nii suurega. ja üleüldse pole koduarvutisse pea kunagi suurt midagi investeerinud. päris naljakas, et saabki mingeid uusi osi.
kärss kärnas..
et siis koduarvuti otsustas eile mingi hetk, et tema ei suhtle minuga ja lõpetab sinise ekraaniga. täna keeldus windowsi plaadi pealt ka sisse lugemast. niuc! mul pole halli aimugi, kas viga võiks olla kettas või kusagil mujal. õnneks selle ketta peal ei tohiks midagi tapvalt olulist olla. ma arvan siiski, et katki on pigem opsüsteem kui ketas. kuigi, mida mina sellest tean?
kõht on tühju ja tuju pole suurem asi. raamatust oli ka üks leht puudu.
neljapäevaseid tegemisi
minu poolest oleks võinud poiss täna koju jääda, aga teatas eile õhtul ise, et tahab aeda. nojah, minul muretum: laps söödetud, õues olnud ja lõunauni kah olnud. õhtuks kutsuti ühele sünnale ka. üks teine poiss saab kolmeseks. ja sõbranna arvutit lubasin natuke vaadata. lõunauni oli ka täna plaanis, kuigi tundub, et vist ei jõua.
kassette sorteerisin ka – seal polnud midagi õieti, nagunii on pooled karbid kadunud ja pooled kassetid valedes karpides. suur hulk minevikku tuli meelde. võinoh, lihtsalt. ei midagi romantilist ega kurba ega midagi. lihtsalt see aeg kui selline. eksole, kui ma noor olin 😉
huvitav, kas ma nüüd plaatide kallale tihkan ka asuda? ee.. vist mitte 🙂
kas täna oli kaduneljapäev või? siis ju peaks lausa!