Rubriik: päevakaja

et kui fotokala külalised on kutsutud kella kuueks, siis alati on esimene KaRahh, sõltumata sellest, millal ta jõuab 😛
praeguseks pole veel keegi jõudnud.
mina see-eest jõudsin hädavajaliku ära koristada ja 2kg pelmeene on ka külmas ootel. vot.
keegi võiks juba tulla!

kohutav on teha tööd, kui mul on puudulikud algandmed ja informatsioon. palju on selliseid asju, mida ei oskagi uurida ja milledest peaks uusi töötajaid informeerima.
lõpuks ongi minu vastutusalades olevate projektide juures mingid asjad ripakil ning ei toimu nii, nagu peaks.
sest puudub alginfo või on see poolik ja ma isegi ei oska küsida. sest kusagilt on ikka mulje, et kõik toimib ja kõik teised teavad asjadest. tühjagi.
ning siis see vastutuse jagamine. kui mingi asi on minu vastutusalas, siis mulle ei meeldi, kui toimetatakse omasoodu ja mind sellest informeerimata. aru pean pärast mina andma – aga mind isegi ei informeerita osadest üsna olulistest asjadest selle juures.
mõne asja kuulen hoopis teise asjaosalise poole käest.
brr.
organisatsioonikultuur on üsna oluline meeldiva töökeskkonna loomisel. lisaks sellele, et kaastöötajad jm kellega kokku puutun, on lihtsalt toredad ja meeldivad inimesed.

mul oli kuri plaan olla täna hästi asjalik ja teha nii mõndagi, aga hommikune projekti reaaltöö võttis füüsiliselt üsna läbi. kuigi sellega sai suurem osa päeva plaanidest tehtud ka. no mõtlesin jah, et siis lähen istun sellel ‘päris’tööl ka, aga kuna aega läks nii palju, siis jäi ära. õnneks polnud mul ka siduvaid kohustusi sinna minna.
selle asemel käisime Bazaris lõunal ja nüüd võtan ja puhkan veidi. siis saab õhtupoole jälle asjalik olla.
võeh, vanainime, väsin lõunaks ära!
kuigi muidugi, viieks lähen lasteaeda ja siis vaatame RM-iga selle tantsutrenni üle, mis neil seal nüüd olema hakkab.
mul on täitsa kahju, et eelmise aasta treener nendega tegeleda ei saa. see oli selline lahe poistetrenn ja mind üllatas, kuidas seal ikkagi mingi distsipliin ka saavutati.
aga veidi aega tantsu pole ka paha. rütm ja koordinatsioon kulub ikka ära.
tantsust. homme on jälle trenn ja no mu ajakava ei luba jätkata. niuc!
üleüldse on viimasel ajal tunne, et jazztants kisub rohkem. samas Tanja on jälle nii lahe treener. no ma kohe ei tea. ja aeg ka. õhtuti ma ei saa ju, RM. päeval nagu saaks, aga mul on liiga palju kohustusi. samas on liikumine jube hea.
nojah. vaatab.

kui ma siis mõtlesin, et RM vaatab Tommit ja Annit ja ma saan hetke voodi peal puhata, arenes mingi teema, et ma peaksin hoopis vanalinna pildistama minema õhtul. et on lihtsalt ei ole kedagi võtta ja hädasti on vaja.
novot. ja siis muidugi saavad jahedas välguakud jõle tühjaks kohe ja siis muidugi pole ma oma paigast ära sätitud kaamerat paika pannud ja noh.
igal juhul said vajalikud pildid tehtud.
järgmine, plaanitult suur pildistamine on neljapäeval. üldse peab neljapäevase logistika läbi mõtlema. sest ma pean umbes lapse jõulupeo lõpus olema juba kuskil mujal papi eest pilti tegemas. see viimane oli ammu enne lapse jõuluka teadasaamist ära lubatud. oeh.

päris tore on olla mingil jõulupeol, kus enamik mind ei tunne (kuna mu pisike töö nende heaks ei eelda kontoris käimist) saada diilile koosseisulise fotograafiga (kes mind tunneb) ning võtta ta kaamera ja teha pilte. just for fun.
ja teada, et pärast pool seltskonda uurib, et kes kurat see õieti oli nüüd 😉
(mu smena8m keeldus filmi edasi kerimast peale 4ndat kaadrit noh)

nagu ikka – kui enam valikut ei ole, siis asjad sujuvad. või saavad tehtud, oleks õigem öelda.
ennast kätte võttes saab päris palju tehtud. mitte ainult töiseid asju, ka koduseid.
kuigi paljud asjad ei seisa ka ainult minu taga kinni. või ei sõltu ainult minust. projektitöös tunnen pidevalt, et on selline sisseelamisperiood. kui nüüd jääks neid asju järjepidevalt tegema, siis järgmine kord sujuks mõnigi asi paremini.
RM on teist päeva kodune, turtsub ja köhib kuigipalju. järgmisel nädalal on kõiksugu jõuluüritused, turgutan selleks ajaks üles.
eile sain trennist ka kirja. muidugi tahetakse, et hakkaksin uuest aastast jälle käima. ma ise tahaksin ka käia. aga ma peaksin siis jälle leidma kompromissi kõikide oma tegemistega seal kõrval. nn. põhitöö ju kaa – koht, mida pean eelkõige sotsiaalsete tagatiste jaoks, nagu olen aru saanud.
ideaalis tahaksin ma ikkagi kaisus talveund magada.. ja mittemidagi mõelda ning kohustusi mitte omada. vahel tunnen end väljaspool reaalset aega lihtsalt seismas.

Paide Kultuurikeskuse Jõulukrooni laadal ei olnudki Türgi vms turunänni :O oligi enamasti käsitöö ja natuke siit-sealt juurde. tupperwaret ja mis need kosmeetika igasugu võrkturustusfirmad on, ka ei olnud. täiesti korralik (käsitöö)laat seega.
ja muidugi ei saanud siis ostmata jätta. mesilasvaha küünlaid, kitsepiimaseepi (miks ma ei küsind selle tädi kontaktandmeid) eri lõhnadega ja – Läti leiba. siuke lisanditega must leib. loen pealt välja aprikoosid ja virsikud ja rosinad ja seemnesegu. päris kallis oli küll, aga võtsin terve pätsi. võrdlen siis kohalike analoogsetega.
muide, mulle hakkab tunduma, et püütaksegi hakata käima seda rada laatadega, et seal oleks ikka selline, laadakraam. ise tehtud-kasvatatud asjad.
näiteks Lohusuu kalalaat oli täielik ämber selle koha pealt. laadakorraldaja tahab küll ka oma raha kätte saada ja tal savi, mis seal müüakse – aga laadale see kasuks ei tule. Lüübnitsa sibulalaat oli juba märksa parem.