tööarvutist olen enamiku oma pilte ära koristand ja nii pole siia jälle pilti panna. jääb jutt.
see külm ilm on näonahale kohutav. ega ma eriti ei hoolda ka, kuigi minu vanuses peaks juba. aga see nõuab aega! mõtled küll, et mis see korra siuh üle näo tõmmata pole kreemi, aga see meenub alati siis, kui oled juba voodis või toast väljas.
või siis praegu. tore, et tööl sahtlis on ka purgike pädeva kreemiga.
asjad vonklevad ja sujuvad tasapisi. mitte kõik ja mitte korraga, aga nüüd on iga päev midagi kasulikku ära tehtud. nagu ennegi räägitud – kui aeg peale surub, siis saab tehtud mis vaja.
kuigi ikkagi tõusevad juuksed vahepeal peas püsti ja tahaks natuke karjuda.
sest näiteks koolitöö ei suju kuidagi. ühistöö. ma olen juba paar korda pushind teisi ja saanud peaaegu et null tagasisidet. ürita veel demokraatlik olla, kohe jagan lihtsalt ülesanded laiali ja nii ongi. ei jää, et igaüks teeb omale meeldivama osa. sest noh, nii pole ju võimalik.
rahalaeva ootan ka. mingid rahad peaksid tulema ja mul on neid hädasti vaja. mingid oleksid pidanud juba natuke aega tagasi tulema – aga kuna need on projektirahad ja rahastajalt pole neid saadud, siis pole mina ka saanud. bäh.
põhjus, miks on paha töötada ainult projektide peal ja miks mul on need ülejäänud töökohad.
prügisorteerimisest on ka eile-täna igal pool jube palju juttu olnud. erinevatest aspektidest. ma enam ei kipu seda kommenteerima. küll kujuneb.
Rubriik: päevakaja
ikka vana hooga
tegin natuke aega ja lükkasin loengud edasi, nii poolteist kuud. annab veidi hingamisruumi.
ning sain teada, et mul on eelmise aasta puhkust hulgim sees. et võtaks jupi kohe välja õige? sest aeg on nii kaugel, et ma kasutaksin selle projekti jaoks kohe ära. enam pole midagi kusagile edasi lükata. õhtul pean veel portsu asjalikke maile teele panema.
võtsin omale veel läbi töötada kaks raamatut, mõlemas osaline Epp Petrone: ‘Paljaks kooritud‘ ning ‘Roheliseks kasvamine‘. lubasin Epule veel, et kirjutan viimase kohta arvamuse. eks siis panen siia ka üles midagi.
nagu näha, mässin end aina rohkem roheliste tegemistega. omal ajal läksin õppima lihtsalt isiklikust huvist, aga nagu näha, läheb see liin edasi.
oleks ainult aega rohkem!
kas mu jalg võib öösiti valutada närvidest? või väsimusest? aga näonahk kipitada?
kiire vahel
kell on 11 ja kella 16ks peab mul olema tehtud kohutav hulk asju. näiteks võiks alustada peapesust, siis peaks lasteaiaõpetajate kingid korda seadma, siis võiks oma kingid ära pakkida. fotoasjad ette valmistada õhtuks ja kotti valmis panna (ma olen taiplik, et ostsin ühe välgutäie akusid juurde; laenuks saadud välk oli patareidega. ma tegin vea, et ma ei ostnud ühte kaarti juurde, laenatud kaameral on vaid 512ne kaart. ja lõpuks on mul ka 50nene fixobje olemas, nende ‘meeriklastega ärist ei tule nagunii midagi). veidi iluprotseduure iseendaga (ma murdsin 2 küünt ära, sest kass koperdas mul jalus, kui ma wc-st tulin. klammerdusin ukse külge, küünte hinnaga).
pealtnäha pole hirmutav nimekiri. reaalsus on see, et alati jääb aega puudu.
tavaliselt on mu hommikune pood virukeskus, sest see jääb tee peale. täna tegin asja kristiinesse ja istusin seal pool tundi, enne kui poed lahti tehti. sest seal ei avata kella 10st.
pärast selgus, et kõik vajaliku oleksin ma tegelikult virust kah saanud. seal ma olin juba ju 9 ajal ka. tore.
mul on põhjendamatu tähelepanupuudus viimasel ajal. ma olen jälle kusagile rattasse kinni jäänud ja rabelen vahel kuidagi vales suunas. ma ju tean, et see on väsitav. aga ma takerdun enda mustritesse. ning ma poen pigem peitu kui lunin enda märkamist.
nõrkus võib olla tugevus ja tugevus võib olla nõrkus.
mul on stabiilselt külm, päeval ei aita mitte midagi. öösel saan veidigi sooja.
pildistaja argipäev
kui ma siis mõtlesin, et RM vaatab Tommit ja Annit ja ma saan hetke voodi peal puhata, arenes mingi teema, et ma peaksin hoopis vanalinna pildistama minema õhtul. et on lihtsalt ei ole kedagi võtta ja hädasti on vaja.
novot. ja siis muidugi saavad jahedas välguakud jõle tühjaks kohe ja siis muidugi pole ma oma paigast ära sätitud kaamerat paika pannud ja noh.
igal juhul said vajalikud pildid tehtud.
järgmine, plaanitult suur pildistamine on neljapäeval. üldse peab neljapäevase logistika läbi mõtlema. sest ma pean umbes lapse jõulupeo lõpus olema juba kuskil mujal papi eest pilti tegemas. see viimane oli ammu enne lapse jõuluka teadasaamist ära lubatud. oeh.
salagraaf
päris tore on olla mingil jõulupeol, kus enamik mind ei tunne (kuna mu pisike töö nende heaks ei eelda kontoris käimist) saada diilile koosseisulise fotograafiga (kes mind tunneb) ning võtta ta kaamera ja teha pilte. just for fun.
ja teada, et pärast pool seltskonda uurib, et kes kurat see õieti oli nüüd 😉
(mu smena8m keeldus filmi edasi kerimast peale 4ndat kaadrit noh)
vaikne kulgemine
nagu ikka – kui enam valikut ei ole, siis asjad sujuvad. või saavad tehtud, oleks õigem öelda.
ennast kätte võttes saab päris palju tehtud. mitte ainult töiseid asju, ka koduseid.
kuigi paljud asjad ei seisa ka ainult minu taga kinni. või ei sõltu ainult minust. projektitöös tunnen pidevalt, et on selline sisseelamisperiood. kui nüüd jääks neid asju järjepidevalt tegema, siis järgmine kord sujuks mõnigi asi paremini.
RM on teist päeva kodune, turtsub ja köhib kuigipalju. järgmisel nädalal on kõiksugu jõuluüritused, turgutan selleks ajaks üles.
eile sain trennist ka kirja. muidugi tahetakse, et hakkaksin uuest aastast jälle käima. ma ise tahaksin ka käia. aga ma peaksin siis jälle leidma kompromissi kõikide oma tegemistega seal kõrval. nn. põhitöö ju kaa – koht, mida pean eelkõige sotsiaalsete tagatiste jaoks, nagu olen aru saanud.
ideaalis tahaksin ma ikkagi kaisus talveund magada.. ja mittemidagi mõelda ning kohustusi mitte omada. vahel tunnen end väljaspool reaalset aega lihtsalt seismas.
Paide jõulueelne laat
Paide Kultuurikeskuse Jõulukrooni laadal ei olnudki Türgi vms turunänni :O oligi enamasti käsitöö ja natuke siit-sealt juurde. tupperwaret ja mis need kosmeetika igasugu võrkturustusfirmad on, ka ei olnud. täiesti korralik (käsitöö)laat seega.
ja muidugi ei saanud siis ostmata jätta. mesilasvaha küünlaid, kitsepiimaseepi (miks ma ei küsind selle tädi kontaktandmeid) eri lõhnadega ja – Läti leiba. siuke lisanditega must leib. loen pealt välja aprikoosid ja virsikud ja rosinad ja seemnesegu. päris kallis oli küll, aga võtsin terve pätsi. võrdlen siis kohalike analoogsetega.
muide, mulle hakkab tunduma, et püütaksegi hakata käima seda rada laatadega, et seal oleks ikka selline, laadakraam. ise tehtud-kasvatatud asjad.
näiteks Lohusuu kalalaat oli täielik ämber selle koha pealt. laadakorraldaja tahab küll ka oma raha kätte saada ja tal savi, mis seal müüakse – aga laadale see kasuks ei tule. Lüübnitsa sibulalaat oli juba märksa parem.
lõvi, nõid ja riidekapp
käisime täna RM-iga Tartus teatris siis. *Lõvi, nõid ja riidekapp’, lõunane nö eel-esietendus.
aga ma ei ole eriline teatriarvustaja. stoori oli olemas, mu oma vahtis ikka enamvähem kogu aeg piisava pingega. muidugi mingi hetk küsis, et millal Lõvi tuleb ja ma seletasin, et see mustas kostüümis suure kraega mees ongi Lõvi. ja lahingustseenide juures seletasin sümbolismist teatris. noh, et kõik ei ole alati nagu päris ja seekord oli tants see, mis lahingut väljendas.
ja üldise saalise valitseva meeleolu järgi tundus, et esimene vaatus oli natuke liiga pikk.
ning kui ma olin enne kusagilt lehest lugenud, et etendus kestab umbes tunni, siis ma ei tea, millest seal juttu oli. koos vaheajaga umbes kaks ja pool tundi 🙂
aga RM oli igatahes rahul küll.
mina sain oma rahulolu Apollost. Hitchicker Guide viiene kogumik + boonuslugu (‘tellis’) oli mingi 165 raha ainult. selle peale sai kohe paar raamatut veel ostetud. ingliskeelsed on odavamad kui eestikeelsed.
ja vastu kõiki reegleid tegin teatris täpselt ühe moblapildi ka:
jõulukuu
tööle tuli esimene jõulukaart ära.
ega muud polegi öelda.
töö, lasteaia jõulukohvik homme, teater Tartus neljapäeval, üks ülihull eksam reedel. ma ei usu, et ma viimase esimese korraga sooritan. järele teha on ka nadi. aga arvestades materjali mahtu ja keerukust ja järgijäänud aega, on mul mõistlikum olle realist.
talveunne tahaks.
päikeseenergia (ei ole ökojutt)
päikeselised ilmad on kohe ilusamad.
eile ühel projektialasel kohtumisel arutasime ka, et hea, et lumi tuli. sest see hall porine aeg ongi kõige masendavam. lumi teeb ka valgemaks. ja muidugi päike.
isegi siis, kui pea on ikka paks ja ninaalune nuuskamisest hell ja ma pean tööl istuma.
to-do:
paar tundi tagasi oleks see list märksa pikem olnud. haa, ma olen tubli!
—
kell 15.47 on kõik peale raamatukogu tehtud. sinna ei jaksa täna.