tänane koolitus jooksis ajaliselt veidi umbe, aga muidu oli ka hea. vahest ehk Läti Statistikaameti-onu esitlus oli veidi nõrk või ehk siis ikkagi kogenud statistiku seisukoht. peamiseks Eurostati kasutamise probleemiks pidas ta seda, et inimesed ei ole kursis sellega, mida nad otsima peavad. hea küll, ilmselt see on osade probleemise põhjus, aga tegelikult on see ikkagi mittekogenud kasutaja jaoks üsna keeruline süsteem algul. jah, meile klõpsiti seda seal ka täieliku iseenesestmõistetavusega, aga ei olnud jälgidagi lihtne 🙂 kuigi jah, eks see tuleb kogemusega. samas püüdis see onu sellest kogu aeg üle libiseda ja jäi enda juurde, et inimesed ei tea, mida nad otsivad.
grupitööd olid väga head ja kasulikud. juba selleski mõttes, et siis olid sunnitud teiste inimestega rohkem suhtlema. st, mitte-eestlastega ka. sai kuulda teiste mõtteid ja kogemusi ja ehk mõne sellise kontaktigi, mida hiljem töös vaja läheb.
hästi naljakas oli muidugi see, kui tagasi Eestisse sõites ja juba üsna Pärnu lähistel, kus ülejäänud seltskond peale minu maha läks, selgus, et üks osaleja oli mu füüsikapraksi õppejõud 😛 seda ma jõllitasime mingi hetk, et nagu oleks kuidagi tuttav nägu, aga nimi küll kohe ühendust ei tekitanud.
igal juhul hakkasime arutama, et äkki ma saaksin oma lõputöö tema juhendamisel teha. ka vajalik asi ju.
ma ei saa üle ega ümber söögist. kursuse tagasisidet kirjutades ei olnud ma ainus, kes ütles, et liiga palju süüa. me sõime täna lõunal Il Patios (jajaa, meil on see Tallinnas ka), nii kella 2-3 vahel ja noh, ma loodan, et homne hommikusöök läheb mulle sisse.
suupisted olid koolitusel ka kogu aeg laual. eile saime kolm korda päevas süüa, täna kaks (no õhtuks kodus ju). mingid suured portsjonid kogu aeg.. oeh. ma ei kurda oma isu üle üldiselt, aga no see oli ikka üsna liig. kuigi jah, näljas oleks ka olnud kole olla.
no ja muidugi ei saanud ma mainimata jätta sedagi, et see koht pole ei itaallaste oma (nagu nad mõtlesid), vaid suur raha läheb hoopis ameeriklastele. ning muidugi soovitus, et BEF kui keskkonnaorganisatsioon püüdku valida ikka kohalikke söögikohti. pärast olin mures, et äkki läksin liiale?
ja üldse oli mul tunne, et meile sattus hea töögrupp kokku ja meie grupitööd olid kõige paremad ja eriti täpselt kirjeldusele vastavad 😛 okei, ilmselt on see väga subjektiivne. lisaks oli meie töö täpselt ‘minu’ teemasse ka ehk tarbimisest. ja see paistis siin-seal silma ka, väidetavalt.
aga olgu, homme kooli.
Rubriik: päevakaja
Riia III
koolitus on hea. absoluutselt rahul olen. meid ei ole väga palju ja teeme grupitöid ka, reaalselt. lausa veidi kahju on, et nii lühidalt ja kontsentreeritult.
muidugi ei ole kogu see asi Malmöga võrreldav ja ma ei võrdle ka, et kui palju ma kummastki saan. eks mõlemast ikka midagi.
söödetakse meid siin hästi, isegi väga hästi. lõunale minnes polnud kõht kaugeltki mitte tühi, nii et tootsin Fazerile kasumit – toidutalong oli mingile summale, ma kasutasin sellest vast poole ära.
kohapeal on ka mingit näksi + joogid kogu aeg. ja õhtusöök oli mingis vanalinna restos. udubeen, ma ütlen.
alla nii küll ei võta 😛
Riia on ikka suurlinnam kui Tallinn. naljakas. või tundub mujal alati parem? ei, tegelikult mitte, sest Riia on suurem ju.
ja suurlinnades on midagi, mis mulle meeldib. mingi teistmoodi elu.
kolmveerand kümne paiku tuli mulle tänaval vastu pruutpaar väikese saatjaskonnaga: lühike ümarik tumedajuukseline mees ja pikk blond pruut. kusagil veidi eemal istusid kaks kutti, suitsud suus ja põristasid trumme, mingeid konkreetseid rütme (ei, nad olid täiesti eraldi, mitte pruutpaariga seotud). selline veidi sürreaalne hetk, mil mul oli kahju, et pole kaasas korralikku fotokat (no ma olen nii palju Riias käinud, et võtsin aint seebika kaasa), kuigi selles hetkes oleks video isegi veidi parem olnud, vist. või ma ei tea.
paremalt tuleb kuskilt söögikohast vaikselt pehmemat klubimusa, vahetult ees on kamp purjus inglise noormehi, kes talutavad oma kõige jalutumat (loe: täis) sõpra, siis korraga õnnelik noorpaar ja nende tagant trummipõrin. keset Riia vanalinna.
seda ei saa lihtsalt kirjeldada.
kusagilt läbi muude tänavahäälte kostub see trummipõrin vaikselt mu aknast ka sisse.
hotellil on kolm tärni ja mu tuba on suur. mul on oran˛ santehnika 🙂 ja ma ostsin omale oran˛i allahinnatud kaelakee.
mul on kahju, et ma ei saa siia jääda kauemaks.
P.S. jalad. tegin väljamineku. enamik allahinnatud punaseid tänavakingi (Clarks, Marco Tozzi jms normaalsed firmad) olid nubmer 40. ma ei hakanud siiski minema selle peale, et olgu suurem ja ärin pärasst maha. täna sain Origost siis 38,5 Capriced omale, punased, kvaliteetsed, nunnud. eks nõuavad ka natuke sissekandmist muidugi, aga vähemalt ei pea ühtedega kogu aeg olema.
see on see väsinult pakkimine :S
Riia II: mu vaesed jalad
plaastririba võtsin kaasa, kääre mitte. geniaalne.
siit lahkudes kõnnin nädal aega ilmselt kätel.
väsinud peast kotti pakkida ei ole väga fun. vahtisin hommikul koti täiesti ebaloogilist sisu. see kaks päeva saab hakkama küll, oleks vaid teised jalanõud ka.
ja ma ei oska sellel arvutil wifit lihtsalt välja lülitada.
Riia I
Riia on lausa inimlik.
korralik hotell kesklinnas, suur tuba ja vann ja lisaks olen ma üksinda ka veel 🙂 üle tee on mingi õlletuba, mis pakub täiesti head meeleolumuusikat, mis aknast mulle ära kostub.
varusin natuke süüa linna pealt ja nüüd kinnitan keha. varsti voodisse ja hommikul siis asjalikuks.
tahaks sellest koledast üleväsimusest juba lahti saada.
autovaba päev
millal küll meil oleks Balti jaama (või mõne teise raudtejaama või bussipeatuse) juures analoogne pilt.. ?
kiire visand kodusest vahepeatusest
päris hull, kui kahe reisi vahel on umbes poolteist päeva aega Tallinnas olla. reaalselt küll veidi rohkem, aga ma ei loe eilset õhtut sisse.
suure osa tänasest ja homsest teen tööd ka.
eelmise reisi asjad said hommikul lahti pakitud, et täna õhtul jälle kott ära pakkida ja homme tööle kaasa võtta ning sealt otse järgmisele sõidule põrutada.
Riias vähemalt ööbime mingis korralikus hotellis vanalinnas ja koolitus toimub ka seal lähedal. süüa antakse ka. nii et mingit hullu ringijooksmist ei toimu vähemalt. hea seegi.
RM on mu vanemate juures ja ema on haige, nagu selgus. nii et mul nende pärast ka mure. jah, nad toimetavad ja teevad, aga ma tean ju, et lapse kõrvalt haige olla ei ole väga lihtne. muidugi on hea see, et poiss on nii suur, et tuleb toime ilma suurema kantseldamiseta. aga siiski, lapsega on mingi vastutus ja kõik.
igal juhul jään ma selle pooleteise nädala eest vanematele suure tänu võlgu..
Malmöst on ka veel kirjutada küll ja küll, aga kui ma seda lähiaegadel ei tee, siis tulevad uued muljed peale. ma ei tea, kuidas selleks aega leida.
osa sellest, mis ma tahan kirjutada, ei olegi ehk otsesed kogemused, vaid pigem süntees sellest, mis ma sealt sain.
aga võib-olla ongi hea, et natuke settib see asi.
kõige selle vahele õnnestus mul hankida omale uus mobiilikotinuga 😛 üldiselt samasugune mudel, nagu olemasolev, aga ühe lühikese noa asemel on küüneviil. väga tore, hirmus rahul olen. väike brändireklaam ka juurde, Victorinoxiga tegu, et ikka kaua vastu peaks.
et milleks selline asi? mina ka ei tea. igal juhul olen ma seda päris palju kasutanud seda selle aasta jooksul, mil mul üks analoogne on moblakoti küljes rippunud.
vähem kui 24h pärast olen jälle teel..
Malmö, I
pole see välismaal tasuta wifi leidmine nii lihtne midagi. isegi siin kusagil kaubanduskeskuses ei saanud ma sisse sellesse ametlikku wifisse, vaid mingisse suvalisse turvamata võrku :O
Malmö on siis see koht, kus juba 24 tundi olen olnud. endiselt pooltõbine, aga sinna pole midagi parata.
selline kohati päris tüüpiline skandinaavia linnake. tulles siia Euroopa Sotisaalfoorumile, on muidugi üllatuseks, et üldises linnapildis ei kajastu see küll mitte kuidagi. arvaks ju, et piisavalt suur sündmus ja linn bännereid-reklaame täis. ei midagi. seal linnaosades, kus üritus toimub, küll veidike leiab infot.
eile käisin paaril toiduteemalisel seminaril. keskkond ja toit siis. toiduhinnad, valikud, miks asjad on nii nagu on ja toidusõltumatuse teemad. päris huvitav, kuni tõlkeprobleemideni ja seeläbi mõistatamiseni, et mida küll türgi keeles kõneleja rääkis.
täna plaanin minna sotsiaalse disaini üritusele. see on ka selline põnev teema, millest meil pole eriti räägitud. ja siis vaatab edasi.
mis veel: tuulegeneraatoreid on siin päris tihedalt. eriti siinapoole lennates oli seda hästi näha. mahetoitu saab suvalisest Konsumi (siin siis Koop) poest pea kogu toidulaua ulatuses. Kopenhaageni vahet käib rong tihedamini kui meil mõni linnaliini buss. linna peal ringi vaadata ei ole eriti jõudnud, tahaks selleks ka mingi aja haarata. elame ühes väikeses kommuunitüüpi elamises Lundist veel põhja poole edasi, seal on üks mõis, kus üüritakse vanu töölismaaja ruume välja ning seal on üks lahe eesti pere (aitäh Marile, kes meid kokku viis), kes siis jagab seda elamist veel mingi hulga rootslastega. aga meile leiti kohad elutoa põrandal.
kokkuvõtteks oleks rahul. kui foorum võib-olla ei ole päris see, mis ma lootsin, siis mingi kogemuse saan ikka.
ahjaa, vahepeal tunnen ikka, et seebikarp ei ole päris pädev minu pildistamisvajaduste rahuldamisel.
üleväsinult kirjud mõtted
mõtlesin, et näpistan kolmveerand tundi ja magan. aga ei, just siis tuleb telefonikõne, ma pean ühe faili uuesti kusagile saatma, tulen arvuti juurde ja siin on muidugi jälle mitu töist asja ripakil. nüüd on siis vähem kui pool tundi ajani, mil pean välja minema ja pole mõtet enam voodisse minna.
tagasi koju on lootust jõuda kella seitsme ajal. vahepeal linn – tagasi siiakanti, lasteaeda – linn – linn – linn – kodu.
õhtul on jälle poolöine töökene teha, läheb ka kaua. ehk siis vahepeal, selle paari tunni jooksul õnnestub leida veidi puhkeaega ka. kuigi ma ei tea ikka.
sest mul on tegemata umbes miljon asja.
nagu puhas pesu on sorteerimata;
reisidele kaasavõetav pisike läpakas on konffimata;
laupäeval peaaegu et alla sadanud köögikappi on asjad tagasi tõstmata;
.. kui nimetada mõned hoobilt pähe tulnud ja suuremad.
mingid vene sõjaväes käinud inimesed on mulle kunagi rääkinud, et kõndides (öövalves näiteks) pidi ka olema võimalik magama jääda. ma siiralt loodan, et minuga ei juhtu täna nii.
kõigele lisaks tehti mulle eile, eile! umbes mingi maiteamiskell õhtul tööpakkumine. see, mis on siis mu põhitöö teemadel. aga ma ei saa seda hetkel vastu võtta ka siis, kui ma seda nö põhikohta vahetan. sest ma ei ole hetkel kindel, kuhu suunas ma nüüd edasi tüürin täpselt ja seal on oht, et ikkagi läheb täistööaja peale. st, igal pool on see oht. välja arvatud praegusel põhitöökohal. seal on tegelikult ka, aga ma olen öelnud, et kooli lõpuni ei tule kõne allagi. aga sinna on (veel) aega. umbes ühe kena raseduse aeg (ärge lugege siit välja, et ma olen rase. ei ole!).
miks sellised pakkumised tulevad nii valel ajal?
sain eile RM-ile tellitud Abeko südvestri kätte. ma ei suuda oma väsinud olekus normaalset linki tekitada, vot see paremalt teine tumesinine on õige. absoluutselt parim vihmase sügise peakate, kõrvad-kukal ka soojas. just see, mida ma tahtsin. pojal omal oli ka hea meel – meremehemüts ju nagu 🙂
urr!
urisen ja ei jaksa hästi. aga peab jaksama.
isegi kui hetkel on tunne, et midagi on jännis ja kõik ei suju, siis ma tunnen end piisavalt: kõik saab korda. isegi tõbisena.
hoidistamisepäev, tõbiselt
täna tegelen hoidistamisega. algus on tehtud. loodan, et purke jagub 🙂 kui ei jagu, siis ma ei teagi, mis saab.
tõbine on olla. ja samas ei ole üldse aega haige olla. tegemist on küll ja küll. neljapäeva hommikul on väljalenda ja selleks ajaks pean kuidagi enamvähem terve olema. mine või arstile antibiootikumi nõutama, kui homseks paremaks ei lähe. sest neljanda päeva umbes hingamisteed on harilikult juba bakteriaalsed.