kas tohib öelda, et uus aasta algab tööl kolimisega? jälle?
kuigi me siin nüüd olime isegi veidi üle pooleteise aasta. väga pikk aeg, peab ütlema. selle kümne aasta jooksul, mis ma siin firmas töötanud olen, oleme kolinud – 8? 9? korda. ma ei tea. igatahes palju. enamasti majasiseselt, aga mis vahet. ikka mingi tööpäev pekkis ja träni vaja tassida.
seekordsest kolimisest kõrvaltuppa (inimesi mõlemas toas ühepalju, mis mõte sel üldse on?) on juttu olnud küll mõnda aega.
täna hommikul mu töö esimese pooltunni käisid nad siin ja proovisid kohti ja arutasid, mis ja kuidas. küsiti, et millal pihta hakkame.
mina kehitasin õlgu ja ütlesin, et ei tea midagi. sest et ma ei tea. ja et ma olen üksi ning ma tean, et lõunast tuleb keegi juurde, aga kas veel kolmas inimene ka tuleb, ma ei tea. ning et esmaspäevaselt on hulk tööd teha.
siis tuli haldusjuht ja ütles, et peame hakkama kolima.
mina ütlesin, et mind ei huvita, ma ei hakka üksi midagi tegema. tööjärg ees pealegi.
mõni hetk peale seda tuli siiski meie kohalik väike ülemus ja nüüd nad sebivad.
ma peaks vist kõrvaklapid pähe panema. ning ausalt, mina ei plaani end liigutada. leppinud siis kokku, et täna on vaja, meie kõik kohal ja olemas. aga mitte nii.
ning kui mu tööpäev saab läbi, siis ma plaanin siit ka lihtsalt välja jalutada.
Rubriik: päevakaja
lehmalõhnaline reis Aravetele
täna juhtus selline asi, et me käisime Aravetel. keset kena pühapäeva pakkisime lapsed autosse ja panime ajama. sest mul on üks koolitöö vaja seoses Aravetega teha. mitte, et sealt puhkepäeval eriti palju inffi saaks, aga vähemalt ettekujutuse kohast ja hunniku pilte ka.
talv algas nii umbes Vikipalust. enne oli ka, aga suhteliselt nõrk. Aegviidul ja sealt edasi oli ikka kohe väga talv. kahju oli, et varem ei tulnud ja kelkusid kaasa ei võtnud.
samas lastele piisas sellest vähesestki – üks sai sukapüksid märjaks ja varbad külmetama niigi.
täiesti ootamatult ja teadmatult külastasime Baltikumi ja Skandinaavia kõige popimat lauta Mägise suurfarmis. sellist, kus kogu töö teeb automaatika ning mitmesaja lehma peale on üks inimene. isegi lüpsma ronivad lehmad ise, automaatika teeb kaelarihma järgi selgeks, kas see lehm on 5 tunni jooksul lüpsil käinud või ei; kui on, siis saadab minema, kui pole, siis puhastab harjaste vahel (pildil ka näha, orna˛ikirjud, üsna keskel) udarad ning laseri abiga asetab automaadi nisade otsa ning lüps algab. lehmad liiguvad laudas vabalt ning kliimaseade vaatab, millal peab õhku ja valgust läbilaskvad seinad veel enam avama, et värsket õhku juurde tuleks.
lüpsimasin saab muide seda ka aru, kui piim on jama ning ei lase seda ühisesse nõusse, vaid eraldi anumatesse (pildil all paremal), kust saab juba täpsemasse analüüsi saata.
ning kui masin arvab, et tal midagi viga on, siis helistab ise operaatorile 😛
laudalõhn nüüd meil siin pikalt ligi ilmselt 🙂
veel vanasse
soovin lahedat lõppu kõigile. siis ei pea pärast enam arvutisse logima.
ja uus, noh – olgugi, et majanduslikult ennustatakse rasket aastat, aga nagunii tuleb parem kui eelmine 🙂 vähemalt mina usun seda. see, et saame ehk matriaalsest uimast välja lõpuks, on hea. sest tõelised väärtused on teadagi mujal kui suures hulgas asjades.
jõulukaardi asemel
kõike head ja kaunist pühadeks 🙂
RM-i ujumisjutud
kuna auhinnad käisid vanuseklasside kaupa, siis RM midagi ei saanud. 2001 sündinud ja nooremad olid kõik koos – ja muidugi on seal neid, kes ujuvad teist aastat, võib-olla isegi kolmandat. eks ta väheke nukker oli, aga rääkisin ära, et tublisti trenni tehes võib temagi kunagi medali ja diplomi saada.
kringlit oli tänasel peol küll nõrkemiseni. vanemaid oli vähe ja kohvi pakuti seega väga palju.
eilsetel võistlustel vaatasin, et seebikatega klõpsiti natuke, võtsin täna siis kaamera kaasa. treeneritel oli muidugi hea meel ja nii ma siis pilti tegin. aga jah, jälle ruum üsna hämar, mul üks kaart kaasas ja seega väga palju ei klõpsinud. viskasin pilgu peale, siiski saab igast auhindamisest mingid enam-vähem pildid kätte.
piparkookima.
tegemised lastega
eile oli lasteaia jõulukas. ja nagu ikka, oli saal üsna hämar ning ka ruumi vähe. kui on kaks rühma koos, on alati kitsavõitu. sellest rääkimata, et pildistada on raske – nii hämaruse tõttu, kui et ruumi õieti pole liikuda. istusin ka meie rühma laste suhtes lollaka koha peal ja kui vahepeal veidi liikusin ning tahtsin minna ühte kõige paremasse kohta, kust oleks laste nägusid saanud, arvas juhataja, et nii ei saa, siis tulevad kõik sinna pildistama.
vot siis ma mõtlesin, et võiks olla nagu vanasti: üks pildistab, aga see-eest saab vabalt liikuda. ei, ma ei tahagi ise see olla. vähemalt saaks normaalsed pildid.
täna käisime RM-i rühmaga minu ässitusel Piparkoogimaaniat vaatamas. trammiga Balti jaama, sealt siis jala edasi. algul Raekoja platsi kuuske (ja lambaid) vaatama, siis Kullo galeriisse koolilaste näitusele ja siis Disaini- ja Arhitektuurigaleriisse suurte näitusele.
kaks õpetajat, mina ja 17 koolieelikut.
väga hull ei olnudki. kuigi jah, eks neid ikka oli, kelledel käte eemalhoidmine piparkookidest üsna raske oli.
aga tegelikult ma olen sellest hullult väsinud ja kõik muu, mis ma tahtsin kirjutada (kui tahtsin), jääb kirjutamata.
ahjaa, RM-il on homme esimene ujumisvõistlus 🙂
pea pulki täis
tööl ei ole peaaegu üldse pilte ja kaamera on endiselt küla peal, sest ma pole järgi jõudnud. seega ma pean loobuma oma soovist siia pilt panna.
selle asemel tuletasin meelde oma lapse nime ja käisin tõin ta jõulupaki ära. sest just selline mail tuli: tuletage meelde lapse nimi ja tulge järgi 😛 õnneks on vähemalt lapse nimi mul ikka meeles.
totter on ikka see, et laste pidu ei ole. kohe mitte mingil kujul. aga noh, kokkuhoid ja asjad.
muuseas, meeldetuletamisega: üks pakk on mu jaoks juba mõned head päevad cargos, meenutati mulle täna. et kui lapse nimi on meeles, siis hulk muid asju ei ole (või miks ma aina enam kalendrit kasutan?).
cargo muidugi on jõle ebamugav minu jaoks, mugav konkreetse saatja jaoks.
kuigi mis sellest postkontoristki kasu oleks, üks pakk (õnneks mitte mingi tasuline) on kaks nädalat saatmata. homme pean veel ühe posti panema, nii et sellega peaks ühele poole saama.
tundub, et ma saan täna vahepeal isegi veidi hinge tõmmata.
blogspotist, Hobujaama trammikast ja lapsest ka
ma ei saa blogspoto blogidele hetkel ligi. ütleb, et “… kuid teie päring sarnaneb arvutiviiruse või nuhkvara rakenduse automatiseeritud nõuetele.” põnev. ma ei tea, kas blogspot nüüd vihkab mind või on see üldine viga või piisaks restardist. muud googli rakendused töötavad küll kenasti jah.
hommikul trammist maha tulles mõtlesin taaskord selle Hobujaama trammipeatuse peale. või mis seal mõelda, seisma pidin, et lõpuks õiges suunas liikuma saada. tüüpiline hea idee, mille teostus kukub välja just nii, nagu kukub. kitsas on ju noh. rahvas peatusest koguneb trammi uste alla, sealt tuleb rahvas kes tahab liikuda mõlemas suunas ja siis ongi mingi ilge tropp seal ning liikuma ei saa õieti kusagile. ausalt öeldes päris totter.
ja siis suundub suur osa sellestsamast massist Viru keskuse poole, ignoreerides ka valgusfoore. vahel ei mahu rahvas kenasti seismagi fooride taha, kitsas on ikka.
ma kohe ei tea. meil kukuvad need lahendused kuidagi poolikud välja.
aga muidu on nii, et on.
pojal on laupäeval esimene ujumisvõistlus. ja minu tööl jõulupidu ei ole. paki siiski õnneks saab. ujumise pidu on ka, kinoga ja puha 🙂
tegelikult on kahju, et laste pidu ära jäetakse. jah, kokkuhoid ja kõik – aga äkki saaks kusagilt mujalt natuke kokku hoida ja mingi üritus lastele siiski teha?
einoh…
sellel mu nn põhitööl, kus varsti saab 10 aastat täis, hakkame me peatselt jälle kolima. ma parem ei loe kokku, palju me seda oleme teinud juba. kindlasti läheb mõni koht meelest ära lihtsalt. aga pakun, et kaheksas eri kohas oleme olnud. kahe maja piires küll, aga ikkagi. tüütu.
sellest ma ei räägigi, et kui oled küsinud hinnapakkumise aasta tagasi ja nüüd teostad projekti (vahepeal on ju vaja raha saada), siis üsna paljudel puhkudel pole selle pakkumisega enam midagi peale hakata.
veel põnevam on siis, kui pakkumisi ei olegi.
või kui on pakkumine, aga see on projektist välja kärbitud, samas see töö on juba tegemisel.
fotoka unustasin eile autosse. lahe ilm ja ma ei saagi möödaminnes paari klõpsu kusagilt teha.
suurt kaamerat ma ei vea ju kaasas.
ning ühe kingiga, mis oli plaanis täna soetada, läks nii, et seda enam lihtsalt ei olnud müügil seal. ma ei tea nüüd, mis saab. sest sel nädalal mul pole aega mööda linna supermarketeid kolada ja otsida, et kus on.
nojah.
koju minnes ostan suure kotitäie mandakaid siis jälle. pugin end täis 😛
töö ja kool ja virr-varr-jorr
eilne raamatuesitlus oli üllatav. nimelt et ma olin tänatute ja äramainitute seas. issand-issand. see kõik oli nii ammu, kui mina ässitasin, enam ei mäletagi.
tegelikult ma tegin sealt natuke pilte. kaamera taha on endiselt hea varjuda 😛
hommikul koolis küsiti mult, et mis viga ja miks mu silmad nii punased on.
einojah.
ega nemad ju ei tea, et ma tahan puhata ja mängida ja ei saa seda. hetkel mitte.
sain just ühe eelarve kokku, saatsin ära ja siis avastasin sealt ikkagi vea. maigaad. nuputan edasi. kusjuures hea on see, et kogu aeg oli raha puudu (ja on siiani) ning nüüd on viga sedapidi, et üks pisike summa on pigem vaja veel sisse kirjutada.
kogu selle asja juures mõtlen ma, et kõigi nende tegemiste vahel sain ma oma kursatöö õigel ajal esitatud. ühena nendest ca pooltest, kes seda tegid. osadel on siiani (2 nädalat hiljem) esitamata. enamik siiski said selle vahepealse aja jooksul hakkama.
ja mis jutt on, et aega ei olnud? kust see aeg siis vahepeal tuli?
lõpuks on ju vaja ikka ära teha ja aega ei tule kusagilt juurde. kuigi jah, kui enam kusagile lükata ei ole, siis nagu oleks ööpäevad pikemad 😛 a noh, tundub, et alati on lükata.
aga see üsna riivab mind. pagan mina siis pingutasin? kuigi ma ei saa alahinnata head meelt ja rahu, kui töö oli ära antud õigeaegselt.