aeg kaob..

hommik üllatas uue lumega. eile just mõtlesin, kui maneetu ja hall ja räpane kõik on.
nüüd on porine 😛
ma ei saa üldse aru, kuhu mu aeg kaob. peaks ju ometi olema teist, aga ei ole. isegi RSS-i loen ca kord päevas (kuigi püüan tihemini). müstika.
ja nädalavahetus on jälle tihkelt plaane täis. mina ka ei tea, kust need tulevad!
liitsin oma telefoni kontaktid gmaili omadega ja tulemuseks oli hirmuäratav arv kontakte. peale puhastamist – peamiselt kustutamist ja liitmisi – jäi neid alles nii kolmandiku võrra vähem. aga ikka on neid päris palju. kusjuures võtsin välja suure osa neid, mis on nö tööalased ehk ka mujal postkastides-kontaktides olemas.
nüüd tuleks need valikuliselt telefoni tekitada. kõiki ei ole ju nii tihti vaja, suure hulga puhul piisabki, kui on netis kättesaadavad.
ja mulle meeldib, et vahel on ka arvutiprogrammil piinlik 🙂 inimestel on nagunii väga harva..
T.P.: I don’t consider myself ‘SINGLE & ALONE’, I consider myself ‘INDEPENDENT & AVAILABLE’.
sobib ka mulle 😛

firefox.jpg

PilleRiin pakkus juristidele süüa (pressiteade)

Vabariigi aastapäeval leidis PilleRiin Põhja-Tallinnast kaks ületöötanud poolkodutut juristi, kellel polnud aega olnud isegi süüa.
Selle tähtsa päeva puhul otsustas PilleRiin kaasinimesi aidata. Ta jagas juristidele kooki ja ahjupraadi ning sooja teed. „Need toidud olid meil tehtud küll oma pere jaoks, aga nähes vähekindlustatud ületöötanud inimesi, Vabariigi kodanikke, otsustasin neile tänase päeva puhul osa meie toidust jagada,“ rääkis PilleRiin.
„Tahaksin väga tänada kaaslast, kes selle suurepärase prae valmistas ja lapsi, kes kogu kooki ära ei söönud,“ sõnas PilleRiin. „Kui nad oleksid näinud, kuidas juristipiigad veerandi koogi üle rõõmustasid ja kaklesid, oleks see ka neile piduliku andmismeeleolu loonud.“
Suurepärase prae valmistanud tundmatuks jääda sooviv meesterahvas ütles, et praad oli veel soe, kui seda juristidele pakuti. „Ma võin kohe öelda, et selle üle tunti pealju rõõmu, inimesed tundsid tõepoolest, et nende peale on mõeldud ja neid tähele pandud,“ ütles ta.

kõik siin kirjutatu vastab tõele ja sarnasus mõnele teisele pressiteatele on juhuslik.

koogi retsepti on siin.

väsimusepuudutus

loengupidamine on ikka hullult väsitav. meeldiv, aga väsitav.
talv on juba nii tavaline, et seda ei viitsi pildistadagi.
ja üldse.
kusagile maailmalõppu tahaks
sinna, kus on see kohvik
subtiitritega
et mõista neid teisi kes ei mõista
ja olla ise arusaadav
ükskord ometi
teada kõike nii nagu on
tagamõteteta

vastlakaja

eilne kujunes üsna kiireks ja väsitavaks päevaks.
hommikul olid loengud. sain hakkama sellega, et tavaliselt poolteist akadeemilist tundi võtnud osa peale läks ligi kaks tundi ära – sel aastal on mul mahtu juures. filmid läksid ka kenasti peale. natuke ergutust, ei jaksa ju päevad läbi kuulata ka.
koolist lahkudes sain kokku Marjasoo perenaisega. väga ootamatu oli keset Tallinna kohtuda, kuigi ma tean ju, et ta on siiski suure osa ajast siin.
lapse trenniaja tegin parajaks Väikeses Pariisis. oma maa-aluse asukoha kiuste on tegu päris hubase ja mõnusa kohaga. kunagi söön seal korralikult ja siis kirjutan pikemalt.
õhtuste külaliste jaoks oli supp õnneks peaaegu valmis. külasid tuli täpselt sobiv hulk, mahtusime parasjagu kööki ära. suppi jagus ja jäi veel ülegi, kukleid ei olnud üleliia – aga see-eest oli meil niisama saia ja vahukoort ja moosi, millest sai muidu head-paremat-ilusamat nikerdatud.
õhtuks olin muidugi totaalselt üleväsinud laip.
unenäod olid täis reetmist reisimisel. korduvat.

moosikas799.jpg

iseseisvuv laps, vastlalainel

eile sai RM korraliku vastlaliu lastud, esimese hernesupi söödud ja kukleid ka õgitud. et asi oleks ehedam, toimus see veel maal – kus talv on ikka hoopis teist nägu kui linnas.
ma sain isegi peaaegu et puusadeni lumes sumbatud 😉
reedel tundide lõppedes helistas RM mulle: ‘emme, mul on sulle halbu uudiseid’. halb uudis oli kolm etteütluses. no ega ma ise eriti midagi muud lootnudki ja püüdsin teda lohutada ka. vestlesin samuti lapse aiakaaslase emaga, kes on logopeed. konkreetse etteütluse kohta leidis logopeed, et ei ole üldse nii väga lihtne ja tema ei teeks sellest ka numbrit – aga kuna lapsele on see probleem, siis me ikkagi tegeleme natuke. käime aiakaaslasel külas (kui teda ennast ei ole) ja vaatame. mina õpin ka, et kuidas last aidata.
täna ilmutas RM lahedaid iseseisvumise märke jälle.
kõigepealt laenas kooli raamatukogust kohustusliku kirjanduse jaoks raamatu – mis on meil kodus ka olemas 😛 aga ilmselt oli protsess olulisem kui uurida, et kas meil on see raamat olemas. tagatipuks on nüüd ju tähtaeg ka, mis ajaks see peab läbi olema.
tunnike hiljem helistas ta, et postiljon käis ja tõi paki, tema võttis vastu ja kirjutas oma nime paberile. ahsoo.
ma umbes tean, mis seal on ja tavaliselt on jäetud kutse postkasti ka siis, kui ma olen kodus olnud. aga kas uus postiljon või midagi, et korraga ukse taha ära toodi. või kasutati mingit kullerteenust (mis siiski antud paki puhul võimalik ei olnud).
aga igatahes lahe 🙂
täna pean hankima veel natuke tooret, et homseks üks korralik vastlasupp keeta. külad tulevad ka. paha on see, et hommikupoolik on pikk ja üsna väsitav (neli akadeemilist tundi loenguid juttis pidada).
pildil eilsed kuklid (ilma tuhksuhkruta veel) ja sõbrapäeva tort.

vastlakad2277.jpg

asjatamise periood

mingi elu toimub.
telefoniteema on ikka segane. testimiseks antavad telefonid on ka sellised veidrad olnud. eelviimane nt, selgus, laeb ainult läbi USB või kaasasolnud laadija, ei ühegi teisega. nüüd on ajutiselt vale tootja oma, mille helinat ma väga ei kuule (ja ei hakka sinna paariks päevaks midagi muud laadima ka). aga no eks saan hakkama.
kui nüüd veel paar päeva pingutada, saaks kodus ka mingeid asju korda. ehk peakski, sest nädala pärast on ju vastlasööma mu juures ja külalised on ometi põhjus pingutada.
RM-i trenni suhtes rääkisime ka täna treeneriga. ta siin ikka vahel ütleb mulle, et ei taha käia. nüüd selgus, et sellele nö üleminekugrupile on veel mingid ajad, mil on vähem lapsi ja rahulikum tempo. praegu käib ta ju koos nendega, kellest enamus on temast vanemad ja ka aastaid kauem trennis käinud. selge, et see võtab tuju ära ja tekitab alaväärsust.
samas tahab ta kusagile pallitrenni ka minna. neil on uus võimlemisõpetaja, kes pidi kuri olema, et ta alati hästi palli ei püüa. mu jaoks küll tiba arusaamatu – õpetaja asi ongi julgustada ja õpetada ju. aga noh, eks paistab. mõtlen natuke, kuidas neid trenne ühendada. sest prooviks praegu seda teist ujumisaega, ehk ikka ta ei loobu.
kokkajasse panin paar lihtsalt retsepti üles: kitsaste aegade lõhesupp ja mannavaht Marjasoo jõhvikapüreega.
selle supi juures ongi kõige parem see, et väga hea toidu saab valmis väga väikese rahaga (ja keegi ei keela seda ka mittekitsastel aegadel teha); ning mannavahtu võib teha ka mingi muu mahlaga muidugi.
ma ise olen täna sellest vahust ümmargune 😉
‘sa oled üks kummaline naine. see on samal ajal huvitav ja hirmutav’.

tihedat nädalavahetust ehk sissekanne ohtrate sulgudega

sel nädalavahetusel (mis pole veel üldse läbi) on suhteliselt palju ära tehtud.
suurim asi on uus köögikraan. vana lasi kusagilt mehhanismi vahelt vett läbi aegajalt; mingit loogikat ma ei täheldanud asjas. päris ebameeldiv. samas pidas see noname köögikas vastu kauem kui Orase dušisegisti, mis sai vahetatud juba mõni aasta tagasi.
seekord sai kööki ka siiski valitud mitte lausa paarisajakroonine, vaid korralikum. eks paistab, kas on vahet 😛
nädalavahetuse söögiteemade alla käib üleeilne pitsa (millest väga head pilti polegi) ja eilne kanajäätmete ärasöömine (retsepti ma ilmselt panen mingi hetk kokkajasse). kaks hommikut muna ja peekoniga ka, minu panus seisnes peamiselt ärasöömises 🙂
eilsesse läheb veel kirbuturg ja paar vanakraamipoodi. ‘saaki’ oli ka piisavalt. vannitoapeegli kohale lamp näiteks (aga enne peaks peegli seinale ka panema ikka, 8 aastat on niisama kraanikausile nõjatunud) ja korralik fliis+tuulejope (kantavad eraldi ja koos) lapsele. pluss veel paar vidinat. raha kulus muidugi kordades vähem kui poest ostes.
kusjuures nt kirbukal ma ei viitsigi riideid väga vaadata, kui midagi just lausa silma ei torka. muu träni on huvitavam.
ja Mööbeldajast leidsin ühe väga nunnu tooli, mis jäi küll ostmata. aga ma ei vihja, milline see on, sest äkki siiski..
ning kuna laps nõudis kinno, võtsime eile õhtul Avatari ette. no et 3D ja Cinamon ka. seal ma ei olnudki käinud.
kõigepealt siis see, et ostsin piletid netist ära ja see oli maru mugav. ei mingit sabatamist – seda enam, et mingit näksi me ei lisanud kinole (ja kui mõni ei saa Cinamonis käia, kuna seal on Pepsi, mitte Coca, siis mulle meeldib sedapidi rohkem). regasin end piletit ostes boonusklubisse ka ja soodustus hakkas kehtima kohe. kaardi võtsin välja peale seanssi, kui rahavast kassades ei olnud enam. ning kinno sisenedes näitasin vaid SMS-i piletiga. väga mõnus.
film, noh, nagu igal pool kirjutatud, lugu polnud just suurem asi (kuigi hollika kohta siiski oli seal paar mõnusat momenti, nt näitamine, kui rahale orienteeritud on suur osa inimesi ja kui vähe me mõtleme seostele enda ümber), kuid 3D oli tõesti päris hea. laps muidugi ütles, et lugu oli jah rohkem täiskasvanute oma, kuid ikkagi meeldis talle.
pilt on reedeõhtust. video läks aia taha, minu rumaluse tõttu 🙁

liicats198.jpg

hall

täiesti ootamatult ei suutnud eile uinuda.
tavaliselt tähendab see seda, et pea on mõtteid täis – aga seekord ei olnud sedagi. ja ka hullu segavat köha ei olnud. und lihtsalt ei tulnud.
isegi peale palderjanitableti sissevõtmist kulus veel hulk aega, enne kui uinusin.
selle juures on kummaline ka see, et ma ei ole täna kuidagi eriti väsinud olemisega. teisalt on jälle üsna tujutu olemine – ehk siis väljendub vähene magamus selles hoopis?
telefonidega olen jõudnud seisu, kus soovitatakse lihtsalt teise tootja telefone proovida. nojah, oleks siis võimalik niimoodi paariks nädalaks laenata..

külm

mulle tundus, et kodus on külm. õhtul. võtsin veel ühe teki peale.
hommikul kraadi vaadates selgus, et ongi külm. sest ma olen harjunud, et toas on 20+ kraadi, nüüd oli alla 18. tea, kas on mingi küttekokkuhoid või on need kiviseinad nüüd korralikuld jõudnud lihtsalt läbi külmuda?
hääl on endiselt veider (‘kui silmad kinni panna, on sul oma ema hääl’), lisandunud on peatäis tatti ja algav ohatis.
aga muidu on elu ilus.
muide, kiirpassi ei tasu praegu teha. sest tavalisegi saab kätte 48 tunniga.

no mida tõbe jälle?

ma lõhnan nagu küüslauk. sest ma ajasin seda hulgem sisse. sest nüüd, ääretult ebasobival momendil, tuli mingi pooltõbine tunne peale. ja mul ei ole lihtsalt aega põdeda (nagu pea alati, eksole?).
kuigi hea meelega läheks kaheks nädalaks tasuta sanatooriumisse või midagi. aga no ei saa. vangi ülalpidamisele kulub ca 13k kuus, ma ei teenigi nii palju ja pean sellest oma vajadused kõik katma. + vange üleval pidama. + oma rohud ise ostma.
ah.
ma tean ka, et kui ikka ei ole üldse aega haige olla, siis ei ole ka.
aga see on ainult edasilükkamine muidugi.
ja mulle meenus just, et kuigi mul on sidrunipõud, on mul hunnik apelsine. värsket mahla, mõtelge!