nädal tagasi oli roosade kilekottide aeg, nüüd kollaste. kevadekuulutajad sellised.
mulle ikkagi meeldib, et ei ole need päris ühel ajal. on natukenegi rahulikum kesklinnas liigelda ja on isegi poodi, kuhu minna süüa ostma.
kuigi samas ei viitsi üldse kusagile minna..
Rubriik: päevakaja
ärkamine talveunest
külalised on absoluutselt stiimul. iga korraga saab elamist natuke rohkem korda 🙂
üldiselt on kevad käes. suhteliselt ootamatult kuidagi. veidi talveunest ärkamise tunne on.
ratas on meil siin popp. või siis, rattad on popid. jalgrattad.
napikas
tore, et ma paar päeva varem mõtlesin sellele, et aprilli keskel oli vist vaja loenguid pidada. nii suutsin ikkagi organiseerida, et ei pidanud täna kahes kohas samaaegselt tööl olema. õnneks olid asjaolud ka soodsad. muidu oleks pidanud ennast kloonima.
kuigi tõesti, ma ei tahaks küll pidevalt pedagoog olla, ausõna. lihtsalt väsitab ära.
ja ma ei kujuta ette, kuidas see veel pubekatega oleks.
mul on jalgrattakiivrit vaja.
laupäevatoimingud
ma olen täiesti kohutavalt väsinud ja tegelikult unistan voodist. aga mul on karvane tunne, et ma olen lausa üleväsind ja voodisse minek tähendab pikemaajalist vähkremist.
või siis mitte.
aga see selgub peatselt.
igatahes, kui keegi nüüd arvab, et tänane kena ilm sai peamiselt väljas veedetud, siis ei! suur osa päeva keskelt sai veedetud sünnipäeva pildistades täiesti siseruumides. hea, et mõni aken kusagil nii oli, et aru sai, et õues on valge:P
mitte et üritus poleks vinge olnud ja lastel palju rõõmu; meie kliimas ei tea ju iial ette ka, et milline ilm tulemas on. et selle koha pealt oli küll kõik okei. aga lihtsalt, et suur osa päeva keskmisest osast oli tubane.
edasi tuli taaskasutuse osa päevast. Telliskivi kirbukale ma ei jõudnudki, sest esiteks oli hilja ja ilmselt isegi aastapäeva puhul oli selleks ajaks enamik end kokku korjand; teiseks tundus hullumaja olevat. küll aga sai käidud Mööbeldajas, kust sai ostetud üks pisem ja üks suurem asi. pisem oli jalgratas lapsele. tal üks on, aga see on nö maal ja lisaks natuke lilledega – ehk siis ta väga ei taha sellega linna vahel sõita. nüüd sai pea olematu raha eest täiesti pädeva asja. sest no roostes porilauad sõiduomadusi ju ei mõjuta 🙂
igal juhul tähendas see seda, et tükk aeg sai laps õues olla.
kokandusliku poole saavutused olid täna pitsa (siuke igav, hakkliha, paprika ja seentega) ja banaani-okolaadimuffinid. proovisin ühte retsepti, mille tulemus sai küla peal söödud ja muidugi veidi mugandasin. ütleme nii, et mulle omale meeldis rohkem see variant, kus okolaaditükid olid peale pandud, mitte sisse. aga ma mingi hetk ehk kirjutan sellest kokkajas pikemalt.
kõlab nagu tavaline päev onju? et miks ma väsinud siis olen?
a ma olengi siuke nõrk. ca kolm tundi jalgadel pildistada ongi minu piir. nii et kõik muu on boonus.
koristama peaks kah.
kunagi.
eh..
surnuks löödud aeg
kui pole otsest vajadust midagi teha, siis ei jõua ka midagi tehtud.
isegi head plaanid ei aita sel puhul – sest kui mõni asi siis ära kukub, ei tähenda see ometi, et seda aega muudmoodi kasulikult kasutada võiks. kuigi muidugi peaks.
isegi midagi ilusat ei taha teha.
pühadekülalised
tahtsin eile pilti teha, kui kõik külaliste tulekuks valmis – aga külad jõudsid varem hoopiski, kui mul kõik pooleli oli veel ja nii ma ei saanudki seda pilti. nii ei saagi keegi teada, mida head meil siin oli 😉
seltskond oli muidugi hea, see on elementaarne.
ja juttu jätkus kauemaks 😉
unustage ära oma tobedad naljad
ausõna, ma olen täiesti nõus JP-ga. st see on samamoodi, nagu uusaastaööl ja jaanipäeval peab jooma (ja nüüd on neid kohustliku jooma pühasid ju veel lisaks, igast hälloviinad ja mis need kõik on) ja esimesel aprillil püüdlikult nalja tegema.
eriti kohutav on see tööalaselt, kust mõnest asjast ei saagi aru, et kas see nüüd on nali või mitte. no mul pole õnneks väga hull, aga mõnel tuttaval ikka on.
aga täiesti ootamatult tekkinud süütu ja lõbusa hetke sain ma juba kätte, kui üks tuttav helistab, teretame, ütleb kenasti, kes ta on.. siis jääb hämmeldunult vait ja teatab: ‘kuule, sa oled hoopis vale PilleRiin!’ veel hetk vaikust ja: ‘einoh, mitte vale, aga mitte see, kellele ma helistada tahtsin’.
igatahes ajas see naerma (meid mõlemaid) ja ma ei tundnud end üldse mingi vale PilleRiinuna. no kellel ei oleks selliseid asju juhtunud vahel, kui mitu samanimelist telefonis on?
kuigi jah, eks mina olengi muidugi kõige-kõige õigem PilleRiin 😛
suvalisele aprillinaljale teeb see puuga ära.
seljavalupäev
vahepeal oli päris pikk periood (hm, mõned aastad), mil seljavalu peaaegu et polnudki või siis oli vähe.
aga nüüd ca kuu on jälle mingi jama majas. vahepeal on ka peaaegu et normaalne, aga siis liigutan end ja mingi terav valu käib läbi.
või selline tuim pidev valu nagu praegu. kuigi plaastrid on peal.
vanadus, ma ütlen 🙁
aga vähemalt on siis vähem aega pead valutada – sest kogu seisu arvestades teeksin ma muidu seda.
mina joogivee pärast ei muretse
tänane popp teema Tallinnas on ilmselt osta pudelivett. või kanistrivett. või varuda vett ämbritesse või vanni. sest üks lennuk maandus Ülemistele. ja see on ju põhjus paanika tekitamiseks.
aga mina ei paanitse. ma olen absoluutselt kindel, et ka tunni pärast, ja õhtul, ja homme ja veel edasi tuleb mu kraanist täiesti joodav vesi. põhjuseid selleks on mitmeid, kõik neist lihtsad.
esimene on füüsikast tulenev. muidugi eeldab see natuke teadmisi Tallinna joogiveepuhastussüsteemist.
ehk peakski siinkohal ära ütlema, et ma olen mitmeid kordi käinud sealse süsteemiga tutvumas (nii palju, kui tavainimesi ligi lastakse) ja tean seega ilmselt veidi rohkem, kui keskmine linnaelanik.
ehk siis: veehaare Ülemistest ei ole järve pinnakihtidest. see ei oleks mõistlik ka tavaolukorras, kuna pealmised kihid on nagunii rohkem reostunud. veehaare on üsna põhja lähedalt. tegelikult on neil mõned erinevad haardesügavused, mida kasutatakse vastavalt vajadusele (ka veetase, jäätumissügavus jms loevad ju).
nii.
aga mida teeb kütus, mis on veest kergem?
kerkib pinnale muidugi!
ehk asi väga lihtne – puhastusse minevat vett võetakse järve põhjast, kütus kerkib pinnale. sellest saavad ju kõik aru, kes natukenegi füüsikat õppinud on?
olgu, kui mingil hetkel see lennuk vajubki läbi vee, siis mõneks ajaks on muidugi kütus ja vesi segamini, sest kütuse kerkimine veepinnale võtab ju aega. praegu aga pole ka see suur probleem, sest õnnetuskoht on veehaardest üsna kaugel ehk siis tõenäosus, et õlisegune vesi jõuab järve teise otsa veepuhastusjaama man, on suht väike (et mitte öelda, et olematu).
teine põhjus on see, et võrredles järve veemahuga on sellise väikese lennuki poolt lekitava kütuse hulk väga väike. iga leke ja reostus on halb, nõus. aga nii suhteliselt.. vannitäie vee peale mõni tilk õli..
arvestades lennuki kaugust ja kütuse hulka ning looduses toimuvaid isepuhastuse protsesse (rääkimata sellest, et puhastamisse sekkub ka Päästeamet), ei jõua see kütus tõesti kuidagi veehaardeni.
no ja siis see, et veepuhastusjaama võimsus ja mahutid on ju hoopis muud, kui praegu kasutusel on – ehk vajadusel võivad nad praegu võimsust suurendada ja veel nö lisaks puhast vett toota, sest on ka kohta, kuhu seda mahutada. ma usaldan absoluutselt, et vajadusel nad seda ka teevad. aga ma ei näe, et hullu vajadust oleks.
kusjuures, suurem oht on pigem igasugustes muudes võimalikes lekkivates ainetes kui kütuses. on lisaaineid jms kemikaale.
aga üldiselt testivad nad suht pidevalt oma süsteeme erinevate kemikaalide suhtes, lennukiõnnetusi on modelleeritud seal juba aastaid ja valmisolek on olemas.
ja üldse on Tallinna joogivesi päris hea ja puhas ning joodav. nagu ütlesin, ka õhtul ja homme ja edasipidigi.
kuni ma seda kirjutasin, koos kõigi segajatega, on suur osa sellest infost juba ka mujale jõudnud.
Alice, kirbukas ja hispaania filmid – ehk kokkuvõte nädalavahetusest
reede õhtul olin taaskord Hispaania majas filmikal. need muutvad ka järjest popimaks. kui ca kuu tagasi oli see klass pooltühi, siis seekord olid teise filmi ajal põrand ka täis 🙂 eks info tasuta filmiõhtutest levib ja filmid on ka head. neil hakkab varsti inimeste mahutamisega probleeme olema seal.
laupäeval oli väike kirbukakülastus. muidugi ei õnnestunud sealt tühjade kätega (või õigemini jalgadega) ära tulla, kuigi üldiselt oli seekord igav. ei tõmba mind need hilbukuhjad reeglina. see-eest jäid silma ühed väga ägedad saapad, mis olid üsna kitsa liistuga, nii et hoolimata suurest numbrist läksid need loosi. no hind ka muidugi oli vastav (st, ostma kutsuv).
nüüd oleks ikka vaja mingi jalatsiriiul tekitada. aga mingid asjad vaikselt liiguvad kodus, nii et küll tekib seegi.
eile taas kino. sedapuhku siis kauaoodetud-paljukiidetud Alice Imedemaal. vot jah. sellega oli kuidagi nii, et tegelaskujud, 3d, animatsioon jms olid muidugi vinged – aga lugu ise jättis vägagi soovida. lisaks polnud loos seda, “paljusust”, ega ka sügavust. kõik oli väga pinnapealne kuidagi. aga jah, visuaalina oli vinge, sellega olen nõus.
ja miks Alice arvas, et Hamishi kõhuprobleemid avalduvad kõhukinnisuses? ma arvasin just vastupidi 😛
siiski ma ütlen, et Charlie okolaadivabrik oli loona parem, oluliselt. ka hea visuaaliga muidugi.
ja kuidagi nii libiseski see nädalavahetus ära lihtsalt.