ma käisin noorsootööd või õigemini selle õpetamist puudutaval seminaril. mina – noorsootöötaja 😛
tegelikult panevad sellised üritused mõtted tööle ka laiemas plaanis. ning ehk mitte ainult minul. nö väljastpoolt inimesena näen ma ju mingeid asju, mida asjaga igapäevaselt tegelejad ei pruugi päris selle kandi pealt näha.
aga veel põnevam oli see, kuidas Terviseparadiisist sai Tervis ja kuidas me langetasime terve suure sanatooriumi keskmist külastajate vanust 😛 sest no tõesti, terve see asutus oli täis skandinaavia vanureid, kellest umbes pooled olidki tõsiselt vanad. ja tantsuõhtu olla lõppenud veidi peale kümmet. no mina tulin siis veekeskusest.
üldse see ehitis on ka päris naljakas.
me saime lux-toad, kuna ei saanud algsesse Terviseparadiisi – seal oli hulk neid, kellele lihtsalt ei olnud võimalik õigeaegselt lahkuda, tuhapilve pärast. nii et kui meie tuba oli lihsalt kahetoaline ja kahe rõdu ja suure vannitoaga, siis mõnel oli mullivann ja mõnel saun toas. isegi rõdutoolid olid meil peenemad kui tavatubades.
ja no muidugi see, et maja ühest otsast teise on oma 500 meetrit julgelt – või ehk rohkemgi? et see orienteerumine seal kõige lihtsam olnudki 😛
aga söögi koha peal jäi mul suu ammuli. kui ma paar aastat tagasi Haapsalus Laines mõtlesin, et selline, noh, sanatoorium, mitte spa, ja pole väga suur toiduvalik, siis igal juhul lõi Laine Tervise üle. seekord olid valik veel kitsam. kuigi, kui ainult istuda seminaril, siis õnneks ei tahtnudki palju midagi.
aga noh, tore oli. üks hoolitsus oli ka. ma ei hakanud end 20-minutilise massaa˛iga ärritama üldse, lasin niisama selga soojendada.
Rubriik: päevakaja
tuhapilvede all :P
kui ma teatasin pojale, et täna on selline imelik ilm ja ehk ei läheks rattaga, tuli vastu selline jorin, et.. igatahes otsisin talle kaasa vahendid, millega ratast vajadusel kuivatada ja nii ta ära väntas.
taevas paistavad endiselt vaid tavalised pilved ja ega siin muud polegi. tuhakad on kusagil kõrgemal.
konfilõbu saan ma täna ka veel täiega. tööl pidi uus kast laual ootama.
ja selline tunne oli ka, et hommikune tipptunni liiklus on hullem kui õhtune. st ummikud on vist üsna samamoodi, aga sellist hulka kihutavaid jms veidralt liikuvaid autosid ma õhtutest ei mäleta. no on ka, aga kuidagi vähem nagu vist.
või siis olin ma ise lihtsalt veidi uimasem ja see võimendas?
kuigi ausõna, tropiks teel ma küll ei olnud.
passiiv-agressiivne mina
sain hakkama passiiv-agressivse sildiga nonde rataste juurde meie koridoris. sest no tore on, et ratastega sõidetakse – aga kui meie ei mahu sealt enam ratastega mööda, mis siis teha? igatahes laps ei saanud ise sealt mööda oma ratast tõstetud, nii et läksin appi ja no minu jaoks polnud lasteka möödatõstmine muidugi probleem. aga oma rattaga läheks ilmselt kitsaks.
kevadekuulutajad
nädal tagasi oli roosade kilekottide aeg, nüüd kollaste. kevadekuulutajad sellised.
mulle ikkagi meeldib, et ei ole need päris ühel ajal. on natukenegi rahulikum kesklinnas liigelda ja on isegi poodi, kuhu minna süüa ostma.
kuigi samas ei viitsi üldse kusagile minna..
ärkamine talveunest
külalised on absoluutselt stiimul. iga korraga saab elamist natuke rohkem korda 🙂
üldiselt on kevad käes. suhteliselt ootamatult kuidagi. veidi talveunest ärkamise tunne on.
ratas on meil siin popp. või siis, rattad on popid. jalgrattad.
napikas
tore, et ma paar päeva varem mõtlesin sellele, et aprilli keskel oli vist vaja loenguid pidada. nii suutsin ikkagi organiseerida, et ei pidanud täna kahes kohas samaaegselt tööl olema. õnneks olid asjaolud ka soodsad. muidu oleks pidanud ennast kloonima.
kuigi tõesti, ma ei tahaks küll pidevalt pedagoog olla, ausõna. lihtsalt väsitab ära.
ja ma ei kujuta ette, kuidas see veel pubekatega oleks.
mul on jalgrattakiivrit vaja.
laupäevatoimingud
ma olen täiesti kohutavalt väsinud ja tegelikult unistan voodist. aga mul on karvane tunne, et ma olen lausa üleväsind ja voodisse minek tähendab pikemaajalist vähkremist.
või siis mitte.
aga see selgub peatselt.
igatahes, kui keegi nüüd arvab, et tänane kena ilm sai peamiselt väljas veedetud, siis ei! suur osa päeva keskelt sai veedetud sünnipäeva pildistades täiesti siseruumides. hea, et mõni aken kusagil nii oli, et aru sai, et õues on valge:P
mitte et üritus poleks vinge olnud ja lastel palju rõõmu; meie kliimas ei tea ju iial ette ka, et milline ilm tulemas on. et selle koha pealt oli küll kõik okei. aga lihtsalt, et suur osa päeva keskmisest osast oli tubane.
edasi tuli taaskasutuse osa päevast. Telliskivi kirbukale ma ei jõudnudki, sest esiteks oli hilja ja ilmselt isegi aastapäeva puhul oli selleks ajaks enamik end kokku korjand; teiseks tundus hullumaja olevat. küll aga sai käidud Mööbeldajas, kust sai ostetud üks pisem ja üks suurem asi. pisem oli jalgratas lapsele. tal üks on, aga see on nö maal ja lisaks natuke lilledega – ehk siis ta väga ei taha sellega linna vahel sõita. nüüd sai pea olematu raha eest täiesti pädeva asja. sest no roostes porilauad sõiduomadusi ju ei mõjuta 🙂
igal juhul tähendas see seda, et tükk aeg sai laps õues olla.
kokandusliku poole saavutused olid täna pitsa (siuke igav, hakkliha, paprika ja seentega) ja banaani-okolaadimuffinid. proovisin ühte retsepti, mille tulemus sai küla peal söödud ja muidugi veidi mugandasin. ütleme nii, et mulle omale meeldis rohkem see variant, kus okolaaditükid olid peale pandud, mitte sisse. aga ma mingi hetk ehk kirjutan sellest kokkajas pikemalt.
kõlab nagu tavaline päev onju? et miks ma väsinud siis olen?
a ma olengi siuke nõrk. ca kolm tundi jalgadel pildistada ongi minu piir. nii et kõik muu on boonus.
koristama peaks kah.
kunagi.
eh..
surnuks löödud aeg
kui pole otsest vajadust midagi teha, siis ei jõua ka midagi tehtud.
isegi head plaanid ei aita sel puhul – sest kui mõni asi siis ära kukub, ei tähenda see ometi, et seda aega muudmoodi kasulikult kasutada võiks. kuigi muidugi peaks.
isegi midagi ilusat ei taha teha.
pühadekülalised
tahtsin eile pilti teha, kui kõik külaliste tulekuks valmis – aga külad jõudsid varem hoopiski, kui mul kõik pooleli oli veel ja nii ma ei saanudki seda pilti. nii ei saagi keegi teada, mida head meil siin oli 😉
seltskond oli muidugi hea, see on elementaarne.
ja juttu jätkus kauemaks 😉
unustage ära oma tobedad naljad
ausõna, ma olen täiesti nõus JP-ga. st see on samamoodi, nagu uusaastaööl ja jaanipäeval peab jooma (ja nüüd on neid kohustliku jooma pühasid ju veel lisaks, igast hälloviinad ja mis need kõik on) ja esimesel aprillil püüdlikult nalja tegema.
eriti kohutav on see tööalaselt, kust mõnest asjast ei saagi aru, et kas see nüüd on nali või mitte. no mul pole õnneks väga hull, aga mõnel tuttaval ikka on.
aga täiesti ootamatult tekkinud süütu ja lõbusa hetke sain ma juba kätte, kui üks tuttav helistab, teretame, ütleb kenasti, kes ta on.. siis jääb hämmeldunult vait ja teatab: ‘kuule, sa oled hoopis vale PilleRiin!’ veel hetk vaikust ja: ‘einoh, mitte vale, aga mitte see, kellele ma helistada tahtsin’.
igatahes ajas see naerma (meid mõlemaid) ja ma ei tundnud end üldse mingi vale PilleRiinuna. no kellel ei oleks selliseid asju juhtunud vahel, kui mitu samanimelist telefonis on?
kuigi jah, eks mina olengi muidugi kõige-kõige õigem PilleRiin 😛
suvalisele aprillinaljale teeb see puuga ära.